Unustamine on õppimise ja mälu kujunemise vajalik osa
Mälu toimimiseks ei piisa üksnes sündmuse kogemisest ja info talletamisest. Oluline roll on ka unustamisel, kordamisel ja meeldetuletamisel.
Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia nooremlektor Annegrete Palu sõnul on mälestuste tekkimiseks vaja infot omandada või midagi kogeda. Mälu puhul saab eristada kolme etappi: salvestamine, säilitamine ja meeldetuletamine.
"Selleks, et mälestus saaks tekkida, on salvestamise etapis vaja midagi kogeda ja sellele stiimulile või infole tähelepanu pöörata. Kui me millelegi tähelepanu ei pööra, siis ei saa seda ka hiljem mäletada," selgitas ta. Samas ei jõua kogu kogetud info pikaajalisse mällu ning ka sinna talletatud mälestusi ei pruugi inimene alati kätte saada.
Palu sõnul võib ette tulla hetki, kus inimene teab, et mingi info on ta mälus olemas, kuid see ei meenu. Seda nähtust nimetatakse keeleotsa fenomeniks. "Keeleotsa fenomen sisuliselt ütleb meile seda, et sul on see info olemas. Lihtsalt see ajend ei ole piisav selle info kättesaamiseks," rääkis Palu.
Tema sõnul vajab mälestuse meenutamine vihjet või ajendit, mis selle mälus aktiveeriks. Iga mälestuse jaoks on erinevad vihjed või ajendid, kuid üks ja sama vihje võib esile kutsuda ka erinevaid mälestusi.
Nooruses kogetu jääb paremini meelde
Tartu Ülikooli arengu- ja kognitiivpsühholoogia kaasprofessor Pirko Tõugu sõnul on uuringud näidanud, et inimesed meenutavad kõige rohkem sündmusi teismeeast kuni kahekümnendate keskpaigani. Tema sõnul on teismeeas mälestuste meeldejätmise ja meenutamisega seotud ajustruktuurid küpsenud ning paljusid sündmusi kogetakse esmakordselt.
"Sellel eluperioodil lõpetatakse koole, minnakse edasi õppima, saadakse esimene töökoht, võib-olla luuakse suhteid, kuid juhtub ka seda, et suhted purunevad. Toimub palju esmakordseid ja uudseid sündmusi noore jaoks," selgitas Tõugu.
Sündmuste uudsus aitab neid paremini meelde jätta. Samuti tegelevad inimesed teismeeas ja kahekümnendates põhjalikult enda identiteedi loomisega. Noored otsivad pidevalt vastuseid küsimustele, nagu kes nad on ja kuidas nad käituvad. Seetõttu analüüsitakse kõiki neid sündmusi, mida kogetakse üsna põhjalikult ja sündmuste mõtestamine toetab omakorda nende meeles püsimist.
Unustamine on õppimise vajalik osa
Tallinna Ülikooli hariduspsühholoogia vanemteadur Grete Arro sõnul on unustamine õppimise kontekstis väga vajalik. Püsiva mälujälje tekkimiseks peab inimene selle nimel pingutama ja info peab olema kuidagi oluline, et aju oleks motiveeritud seda meelde jätma. "Kui meil on tunne, et midagi ei ole meelde jäänud, siis üks põhjus on see, et tegelikult me ei ole suutnud luua olukorda, kus see tunduks piisavalt oluline, et hakata seda mälujälge ehitama," rääkis ta.
Arro sõnul ei tähenda see, et inimene midagi ei mäleta tingimata seda, et mälestus oleks kadunud. Asjad võivad olla hästi salvestatud aga ligipääs neile võib olla halb. Olulist rolli mängib see, kui hästi on mälestus salvestunud ja kui hästi on inimene harjutanud selle meenutamist. Inimene ei pruugi teada, millised on mälu meeldejätmise strateegiad ja seda, et neid tuleb teha korduvalt.
Mõni asi võib olla väga hästi selgeks õpitud, aga kuna pole harjutatud selle meenutamist näiteks kümme või 20 aastat, ei pruugi inimene seda mälust kätte saada. Kui teadmine on mällu hästi jäänud kergesti õpitaval perioodil, siis sattudes uuesti vajaduse ette seda asja teada ja hakates seda taas õppima, võib see meenuda palju kiiremini. Seda seetõttu, et ajapikku on võimalik kättesaamine taastada.
Näiteks võib aastaid mõne keelega kokku puutumatu inimene oma keele keskkonda sattudes märgata, et teab sõnu ja väljendeid, mille teadmist ta ei mäletanud. Mälestuste säilitamisele aitab kaasa nende teadlik meenutamine. Ei saa eeldada, et inimene mäletab kõike, mida on õppinud või kogenud, kui ta selleks midagi ei tee.
Arro sõnul on näiteks päeviku pidamine üks võimalus oma elusündmusi meeles pidada. "Päevik on üks vorm, kuidas hoida oma sisemist lugu endaga kaasas. Meenutamine on mõnes mõttes süstemaatiline tegevus ja inimesed erinevad selle poolest, kui väga nad tahavad seda teha," selgitas ta.
Samuti on kasulik väikeste lastega rääkida nende varasematest elusündmustest. Näiteks sellest, mis juhtus eile, eelmisel nädalal või sünnipäeval. Nii loob laps enda elu ja mälestusi, sest mälestused ei ole asjad iseeneses. "Kui sa ei mõtle oma minevikusündmuste peale, siis nad kaovad ära ja sul ei ole neid enam," rääkis Arro.
Artikkel valmis Tartu Ülikooli kursusel "Publitsistika praktika''. Autorid on Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekava magistrandid Birgit Aljaste, Matilda Touart, Anette Ama, Kristel Veerus ja Mirjam Loo.
Toimetaja: Sandra Saar























