Armastus ei tee hulluks, küll aga ajab pea sassi
Armastus ei tähenda alati õnne ja tugevaid tundeid ei saa alati armastusega samastada. Tartu Ülikooli professorite sõnul võib armumine panna inimest partnerit idealiseerima, kuid kirg, armukadedus ja soov teist kontrollida ei ole veel armastuse tunnused. Kirjandusest tuttavad traagilised armulood ei pruugi peegeldada ka seda, milline on terve ja püsiv suhe päriselus.
Meeliülendav, kõikvõimas, kui ma sind ei saa, siis ma suren-tüüpi armastus on kirjandusest, teatrilavalt ja ekraanilt ilmselt kõigile tuttav. Kuid kas niisugust armastust on võimalik kogeda ka päriselus ja kas see on üldse midagi, mida ihaldada?
Tartu Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse professor Liina Lukas avab armastust kirjanduse kaudu. "Armastus on üldinimlik tunne, mis ei tunne rahvuse, kultuuri ega keele piire. See on alati olnud ja jääb inimese üheks põhivajaduseks," lausus ta.
Lukase sõnul pelgab kirjandus püsivat ja õnnelikku armastust, kuna see võib olla nii kirjutaja kui ka lugeja jaoks liiga igav. Isegi kirjandusklassikas troonib kirg ja tragöödia. "Romeo ja Julia" ei kujuta õnnelikku argielu ning Goethe noor Werther ei leia armuvalule muud väljapääsu kui enesetapp.
Kirjandus küll ei tõesta, et armastus ja hullumine käivad käsikäes, küll aga näitab see, kuidas tugevad tunded võivad tegelase hullumeelselt käituma panna. "Mis muu siis inimesi hulluks ajab kui mitte armastus?" muigab Lukas. Tema sõnul on küsimus pigem selles, kuidas tugevat tunnet juhtida, kui vaja läheb mõistuse poolt, eneserefleksiooni ja vahel ka loobumise oskust.
Mis teeb armastusest armastuse?
Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi kaasprofessor Toivo Aavik ei nõustu, et armastus inimese hulluks ajab. "Pigem võib tegu olla liiga intensiivse kirega," lausub professor. Armunud inimene võib küll märgata, et tema soovid, tähelepanu ja vahel ka käitumine erinevad tavapärasest, kuid see ei tähenda, et mõistus oleks kadunud. "Sulle tuleb kümme sõnumit, aga üks ainuke neist, kindlalt inimeselt, on tähtsam kui kõik teised," kirjeldab Aavik armumist.
Tema sõnul tasub armastusest ja armumisest rääkides alustada psühholoog Robert Sternbergi armastuse kolmest komponendist: kirest, intiimsusest ja pühendumusest. Kõigi kolme kooslust nimetab Sternberg täielikuks armastuseks. Kirg ilma intiimsuse ja pühendumuseta võib seevastu tähendada tugevat armumist või vaimustust, mille puhul sügavam usaldus ja ühine tulevikuplaan ei ole veel välja kujunenud.
Siin peitubki idealiseerimise võlu ja oht. Kui mõni oluline detail silmarõõmu kohta on teadmata, täidab kujutlusvõime lünga sageli meeldiva seletusega. Armunu märkab partneri häid külgi lihtsamini ning leiab ebameeldivatele iseloomujoontele vabandusi.
Ajus seostub armumine tasu- ja motivatsioonisüsteemidega, muuhulgas dompamiiniga. See ei ole üksnes heaolutunne, vaid ka tahtmine: soov näha, rääkida, saada vastuseid ja kinnitust. Toivo Aavik selgitab, et selline tung võib püsida ka siis, kui mõistus juba ütleb, et tasuks lõpetada. "Tunded tekivad osaliselt meist sõltumatult, kuid meil on võimalus mõjutada nende kujunemise tingimusi ja seda, millised on meie enda reaktsioonid," ütleb ta.
Tunne ei anna õigust teise elu üle otsustada
Romantiline sõnavara ja kirjandusteoste suured armulood võivad vahel varjata seda, mis armastus tegelikult ei ole. Piir ületatakse hetkel, mil inimese soov kontakti saada muutub tähtsamaks kui teise inimese õigus sellest kontaktist keelduda. Jälitamine, pealesurumine, ähvardamine või partneri kontrollimine ei muutu vastuvõetavaks ka siis, kui neid saadavad suured armusõnad või kannatusevanded.
Aaviku sõnul ei ole vägivaldse või kontrolliva käitumise taga armastus, vaid haavatud eneseuhkus, kättemaksuiha ja soov teist inimest valitseda. "Lilled, kingitus või kahetsus ei tee löömist, alandamist ega jälitamist armastuse osaks," sõnab psühholoogia professor.
Professor Liina Lukas toob välja, et ka kirjanduses on armulugudes läbi aegade esindatud olnud seisuslikud eelarvamused, võim, ebavõrdsus majanduslikus seisus ja suhte dünaamikas.
Abbé Prévost' romaanis "Manon Lescaut" on armastus tihedalt seotud raha ja sellest tuleneva sõltuvusega. Tolstoi "Anna Karenina" kujutab omakorda armastuse, abielu ja ühiskondlike normide pinget. Ebavõrdse suhte temaatikat on kirjanduses kujutatud aastasadu ja seda tehakse veel tänapäevalgi. Ka rahvusvaheline menuk "50 halli varjundit" kujutab ju just jälitamist, manipulatsiooni ja ebavõrdse staatusega partnerlust.
Aaviku sõnul õpitakse piiride rikkumise ja armastuse eristamist mitte ainult läbi ekraanide ja raamatute, vaid ka kodustest suhetest. "Mõnele võib draama tunduda kire tõendina: täna lepime, homme armukadedus, ülehomme suur žest. Kuid ärevus ja ebastabiilsus ei ole automaatselt armastuse sügavus," kirjeldab ta. Kui suhe kahjustab inimese turvatunnet, terviklikkust või võimalust olla tema ise, ei ole lahendus rohkem kannatada. Siis tuleb märgata, abi küsida ja vahel suisa suhtest loobuda.
Ometi eelistab kirjandus tormi vaikusele
Lukase sõnul jäävad meile kauemaks meelde lood, kus armastajad ei saa kokku või armastus jääb ühepoolseks ja jõuab nukra lõpuni. "Lugejat köidab traagika, keelatud või lausa hullunud armastus," tõdeb Lukas.
Õnnelik ja püsiv armastus ei ole kirjanduses võimatu, kuid seda on raskem lugejale maha müüa. Kui kaks inimest ärkavad, naeratavad teineteisele ja on kõiges ühel meelel, jääb puudu konfliktist, mis lugu edasi viiks.
"Ühe näitena võib tuua Koidu ja Hämariku muistendi, kus armastus püsib värske just seetõttu, et täielik koosolemine jääb armunutele kättesaamatuks," selgitab Lukas. Paljudes muinasjuttudes lõpeb lugu pulmadega ning lugejale jääb teadmata, kuidas abielu argipäev tegelikult välja näeb.
See ei tähenda, et muutusteta või rahulikust armastusest ei saaks kirjutada. Pigem nõuab see teistsugust kirjanduslikku pilku: tähelepanu igapäevastele valikutele, hoolitsusele, võimusuhetele ja läheduse kujunemisele.
Kirg ja armastus ei pruugi ajas kaduda, vaid muutuda
Suhtes ei püsi miski täiesti muutumatuna. Aaviku kirjelduses võib kirg alguses kiiresti tõusta ja aja jooksul vaibuda. Intiimsus ning pühendumus võivad samal ajal kasvada: alguses tuntav nii-öelda liblikad kõhus tunne asendub usalduse, ühiste harjumuste ja otsusega teineteise kõrvale jääda. See ei pea olema armastuse nõrgenemine, vaid selle kuju muutumine.
Mure tekib siis, kui inimene peab armastuseks ainult tugevat erutust. "Probleem ongi paljuski selles, et inimesed, kes arvavad, et armastus peitub vaid kires, hakkavad uut inimest otsima, kui algne kirg kaob," räägib Aavik.
Aaviku sõnul ei saa valida, kelle vastu tunne tekib, kuid saab otsustada, milliseid suhteid kasvatada ja kuidas oma tunnetele reageerida.
Armastus, mis ei tekita kummaski inimeses hullumist
Kirjanduses on selgelt näha, et hingevalu ei kao käsu peale. Armastus ei ole seega pelgalt läbimõeldud otsus ega ajukeemiast tulenev reaktsioon. See on seos kire, intiimsuse ja pühendumuse vahel. Kõige selgem mõõdupuu on ehk lihtne: armastus laseb teisel inimesel jääda vabaks, turvaliseks ja iseendaks.
Tragöödia, kirglikud tülid, suured leppimised ja surmale viiv armastus kuuluvad eeskätt raamatulehtedele ning filmiekraanidele. Päriselus võiks hea ja jätkusuutliku armastuse jaoks kõlama jääda professor Aaviku sõnum: "Hoia seda, kellesse sa oled armunud, hoolikalt. Tõsta ta endast kõrgemale ja siis tõused sa ka ise kõrgemale."
Artikkel valmis Tartu Ülikooli kursusel "Publitsistika praktika''. Autorid on ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala magistrandid Kristel Külmallik, Kelly Kipper, Helen Kotkas, Kirke Jäetma ning psühholoogia eriala bakalaureusetudeng Anna Solovjova.
Toimetaja: Sandra Saar























