BBC vahendas Hiinas aset leidnud juhtumit, mis on vallandanud tõelise moraalitormi. Teisalt võib see ka olla hoopis liigutav armastuslugu. 57-aastane Hiina mees Gui Junmin säilitas 2017. aastal kopsuvähile elu kaotanud naise surnukeha krüogeenselt, see tähendab vedelas lämmastikus temperatuuril –196 °C. Igas mõttes ebatavaline samm ületas uudiskünnise.

Hiinas oli see esimene terve inimese krüoonilise säilitamise juhtum. Selle kõrval ei ole vähem oluline inimliku valu kantud lootus kunagi tulevikus loodava tehnoloogia abiga naine üles sulatada, ravida ja ellu äratada, et armastatuga uuesti kohtuda.

Gui pühendumus tundus jäägitu. Ta allkirjastas 30-aastase lepingu, mille jooksul maksab võrdlemisi suure summa naise keha hoidmise eest. Mees põhjendas tavatut sammu sügava pühendumuse ja lootuse žestina, pidades vähemalt mõtetes võimalikuks naise tulevikus tagasitulekut.

Möödus mitu aastat. Nagu igas heas jutustuses, on ka selles romantilis-tehnoloogilises loos ootamatu pööre. Kusagil 2020. aasta paiku, ootamatu haigushoo tõttu sunnitud isolatsioonile, arutles Gui jätkuva üksinduse tuleviku üle, misjärel hakkas kohtuma Wang Chunxiaga. Ta iseloomustas tärganud suhet utilitaarsena (puhtpraktilisena–toim), teineteise eest hoolitsemisena ja kinnitas, et uus naine pole leidnud teed tema südamesse.

Sellest piisas, et vallandada Hiina sotsiaalmeedias tormiline arutelu. Ekraani taga teiste elu vaatlejad võtsid oma kohustuseks anda mehe elule hinnanguid. Vaieldi uue suhte eetilisuse üle. Leskedele uue suhte loomist pahaks ei panda. See oleks isegi päris mitmel põhjusel soovitav. Ent nüüd oli lahkunud abikaasa mõistatus nagu Schrödingeri kass, kes on samal ajal elus ja surnud. Fantaseerides võimatuna näivate tulevikuvõimalustega, võib mõelda, et Gui naine on pandud justkui pausile.

Osa arvustajaid püüdsid mehest aru saada, pidades naist surnuks. Teised süüdistasid meest isekuses, lubaduste petmises ja muudes pattudes. Kellel on õigus? Ja miks tahavad võõrad sekkuda üksiku inimese vabadusse valida, kellega ta tahaks koos elada? Põhjuseks on ootamatu ja arusaamatu torge turvaliseks eluks mõeldud arusaamade suhtes.

Juhtum heidab valgust kasvavale lõhele kiiresti areneva tehnoloogilise võimekuse ning inimesi teatud arusaamadega turvaliselt koos hoidnud sotsiaalsete ettekirjutuste vahel. Ühiskonna moraalne raamistik on sajandeid rajanenud ühe elu, ühe keha ja ühe aja käsitlusel põhinevale identiteedile. Surma absoluut moodustas moraalse piiri, mille taga muutus armastus mälestuseks, mitte kohustuseks. Kuid nüüd destabiliseerivad tehnoloogilised fantaasiad vanamoodi mõtestatud turvalisust ja põhjustavad moraalset peataolekut.

Kas Hiina mehe uus suhe on reetmine või lihtsalt elu jätkumine? Kas külmunud naine on ikka veel nii-öelda meiega või ta on liitunud sümboolsete surnutega? Üleüldse, mida tähendab truudus, kui surm ise muutub tehnoloogiliselt läbiräägitavaks?

Gui Junmini lugu pole kurioosum, vaid signaal avamaks silmi ja mõtteid ka digitaalsele surematusele. Tasahilju lisandub tehisintellekti teenuseid, milles lahkunud elavad justkui edasi virtuaalsete avataridena ja vestlusrobotite simuleeritud dialoogides.

Uue põlvkonna teenused võimaldavad leinajatel "vestelda" kadunud lähedastega, kasutades vanade sõnumite, fotode ja videote peal treenitud häälesünteesi ja generatiivseid tehisaru mudeleid. Tasahilju võib kultuuris saavutada normaalsuse "ära kunagi ütle hüvasti".

Mütoloogiast on teada vähemalt kaks juhtumit, milles Sisyphos ja Asklepios sattusid jumalate viha alla, kuna aitasid inimestel ellu jääda, sest surmahirm oli olnud väga veenev juhtimisvahend. Mütoloogiad on inimeste lood iseenda korrale kutsumiseks. Ent kes neist vanadest lugudest hoolib, eriti kurvastuse surutises ja saadava lohutuse lootuses?

Lähitulevikus on oodata vaidlusi, kas ühiskonna moraalivalvurid peaksid astuma välja virtuaalse abikaasa kaitseks, kes ei kiida heaks suhet mõne teise tehisintellekti loodud partneriga.

Samas võib kahelda, kas üleüldse saame inimesi usaldada taoliste valikute kohtunikuks. Leinas inimesed võivad takerduda mälestustesse, luues ebatervislikke kiindumusi tehnoloogilise fantaasia loodud kuvandisse.

Gui Junmin külmutas ahastuses surnud naise ja keegi teine jääb suhtlema tehisaru loodud lahkunud inimese vaimuga. On see normaalne? Kas kirikus antud lubadus kuni surm meid lahutab defineerib surma ümber või lisab klausli – kuni elektrikatkestuseni?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".