Teadusmaailmas valitses aastakümneid seisukoht, et geenid määravad inimese elueast ligikaudu neljandiku. Ülejäänud osa kirjutati eluviisi ja keskkonnamõjude arvele. Värskest analüüsist selgub aga, et varasemad hinnangud ei arvestanud piisavalt surmapõhjuste muutumisega ajas. Kui sajandi eest hukkusid paljud inimesed õnnetustes või surid nakkushaigustesse, siis tänapäeval on enamik surmajuhtumeid tingitud keha loomulikust kulumisest, vahendab The Conversation. 

Selgema pildi saamiseks analüüsis Iisraeli uurimisrühm eesotsas Ben Shenhariga Skandinaavia kaksikutelt kogutud andmeid ja Ameerika Ühendriikides lahus kasvanud kaksikute elukäike. Teadlased jätsid uuringust kõrvale inimesed, kelle surm polnud loomulik. Selline meetod kergitas pärilikkuse rolli seniselt 20 protsendilt ligi 55 protsendini.

Keskkond toob pärilikkuse nähtavale

Tulemusi tõlgendades on oluline silmas pidada, et inimese DNA pole viimase sajandi jooksul muutunud – muutunud on elukeskkond. Keskmiselt on inimeste elutingimused paranenud. Seda saab võrrelda pikkusega: sada aastat tagasi mõjutas inimese pikkust oluliselt see, kui mitmekesiselt ta lapsepõlves toitus ja milliseid haigusi põdes.

Tänapäeval saavad arenenud riikides peaaegu kõik lapsed piisavalt süüa, mistõttu on keskkondlike erinevuste mõju vähenenud. See tähendab, et erinevusi pikkuses selgitavad tänapäeval peamiselt geneetilised tegurid. Sama põhimõte kehtib eluea kohta: vaktsiinid, parem toit ja tervislikum eluviis on vähendanud keskkonnategurite mõju, tuues selgemalt esile geenide rolli.

Seetõttu pole pärilikkusmäär ehk näitaja, mis mõõdab, kui suurt osa inimeste eluea erinevustest saab põhjendada nende geenidega, püsiv bioloogiline suurus. Selle asemel peegeldab see hoopis ühiskonna arengut ja konkreetse ajastu olusid. Varasemad madalamad hinnangud iseloomustasid aega, mil elupikkuse määrasid eeskätt välised tingimused. Uus hinnang peegeldab, kuidas neist lähtuvad riskid on suuresti kontrolli alla saadud ja mõjule pääsevad bioloogilised erinevused.

Erinevad teed pika elueani

Ehkki numbrites näib geenide mõju nüüd suurem, ei tähenda see, et eluiga oleks ettemääratud. Uuringu autorid rõhutavad, et ligikaudu pool eluea varieeruvusest sõltub jätkuvalt eluviisist, arstiabist ja juhuslikest bioloogilistest protsessidest. Geenid ei toimi isoleeritult, vaid alati koosmõjus keskkonnaga.

Pikka elu on võimalik elada, käies erinevaid teid. Mõnel inimesel on tugev geneetiline kaitse, mis kaitseb tervist ka kehvemates oludes. Teised suudavad geneetilisi puudujääke korvata tervislike eluviiside, liikumise ja õigeaegse arstiabiga. Iga inimene on ainulaadne kombinatsioon geneetilistest eeldustest ja isiklikest valikutest.

Teadlaste hinnangul võiks uuring anda uue tõuke vananemisega seotud geneetiliste mehhanismide uurimisele. Kuna välised surmapõhjused maailmas vähenevad, on üha tähtsam mõista eluea bioloogilisi aluseid.

Lõppkokkuvõttes määravad elukaare pikkuse nii pärilikkus kui ka keskkond – ning kõige olulisem on see, kuidas tagada nende harmooniline koostoime.

Teadlased kirjutavad tulemustest ajakirjas Science.