Liigkõrge kehakaal kimbutab umbes pooli Eesti täiskasvanud elanikke. Tervise Arengu Instituudi vanemteadur Rainer Reile rääkis, et alates 1980. aastatest on rasvunute osakaal maailmas kahekordistunud.

Rasvumine tähendab tervise seisukohalt konkreetset ohtu: võrreldes normaalkaalus inimesega on rasvunutel ligi üheksa korda suurem insuldirisk ja kaheksa korda suurem südamehaiguste risk."Kui kehamassiindeks ületab 30, on südame-veresoonkonna haiguste risk selgelt suurenenud," rõhutas teadlane.

Eesti põhjustab liigne kehakaal aastas 250 000 haigusjuhtu ja 643 enneaegset surma. Ülekaalulisuse tervisekahjud ei peegeldu ainult haiguslugudes, vaid ka riigieelarves. Aastal 2024 lõid teadlased esimest korda kokku, et liigsetest kilodest põhjustatud haigused lähevad Eesti riigile maksma pea 125 miljonit eurot aastas. Ainuüksi südamehaiguste raviks kulub umbes 60 miljonit eurot.

"Kui lisada töövõime langus ja muud kaudsed mõjud, võib ühiskondlik kulu ulatuda peaaegu ühe protsendini SKT-st," lausus Reile. Tema sõnul tähendab see, et rasvumine pole enam ainult individuaalne probleem, vaid rahvatervise ja majanduse küsimus.

Tartu Ülikooli käitumisgeneetika professor Uku Vainik pälvis Euroopa Teadusnõukogult alustava teadlase grandi, et  uurida rasvumisega seotud käitumuslikke ja geneetilisi seoseid. Ülekaalu ja rasvumisega võitlemiseks on loodud mitmesuguseid ravivõimalusi, alates käitumissoovitustest ja ravimitest kuni maovähendusoperatsioonideni. Ometi mõjuvad need kaaluga kimpus inimestele väga erinevalt. On neid, kes saavad ülekaalust jagu, teistel tulevad aga liigsed kilod pingutustele vaatamata ikka tagasi.

Uku Vainiku uurimisrühm püüab aru saada, millised võiksid olla kaalu langetamisega toimetulekut laiemalt ennustavad tegurid, kas neil on kaalu vähenemise edukusega põhjuslik seos ja kuidas saav seda seost tundes kaalulangetusprogramme tõhusamaks muuta. Selle väljaselgitamiseks kasutab töörühm nii masinõpet, geenipankadesse kogutud terviseinfot kui ka tervisekäitumist toetavat mobiilirakendust.

"Umbes 50–70 protsenti inimeste kaaluerinevustest on seletatavad geneetikaga, kuid see sõltub keskkonnast. Geenid laevad püssi, aga keskkond vajutab päästikule," ütles Vainik.

Tema sõnul tuleb geneetiline eelsoodumus eriti hästi esile praeguses toidukeskkonnas, kus energiarikkad ja ülimaitsvad toidud on odavad ja kättesaadavad. "Kui meil on toitu palju, saavad need, kelle kehal on soodumus energiat salvestada, selle kiiresti välja näidata," selgitas ta.

Vainik rääkis ka, et isiksuseomadustel on kaaluga seos. "Inimesed, kes on ärevamad ja vähem korraarmastajad, kipuvad kergemini ülekaaluliseks muutuma," ütles ta.

Ent suhe on vastastikune: ülekaal võib omakorda iseloomu muuta. "Inimesed, kellel on geneetiline potentsiaal suuremaks kehakaaluks, on keskmiselt kõrgema ärevuse ja madalama sotsiaalsusega. Meie ühiskonnas, kus saledust väärtustatakse, tunnevad nad end tihti halvemini," sõnas teadlane.

Vahel räägitakse toidust kui sõltuvusest, kui inimene ei suuda söömisega piiri pidada. Vainiku sõnul päris nii öelda ei saa. "Me vajame toitu ellujäämiseks, aga toiduga on palju sarnasusi käitumusliku sõltuvusega: tunne, et ma pean midagi sööma, kuigi ei ole nälg. See on kompulsioon, mitte füüsiline sõltuvus," lausus ta.

Tema sõnul on toidutööstus õppinud mängima inimeste nõrkustega. "Toidud on pehmed, energiarikkad ja ülimaitsvad ning need kolm omadust teevad söömise liiga lihtsaks. Kui toit vajab kauem närimist ja on energiahõre, sööme automaatselt vähem," selgitas Vainik.

Tõhusaim lahendus on professori sõnul keskkonna muutmine, mitte ainult tahtejõule lootmine. "Inimesel on raske end talitseda, kui teda ümbritseb pidev toidupakkumine. Tuleb muuta süsteemi, mitte inimest," lausus ta.

Viimastel aastatel on populaarsust kogunud söögiisu vähendavad ravimid, mis paljude sõnul võtavad mõtted toidult ära. "Need toimivad hästi, aga kui inimene oma käitumist ei muuda ja keskkond jääb samaks, tuleb kaal tagasi," hoiatas Vainik. Tema sõnul on ravim hea tööriist, kuid pikaajaline tulemus sõltub harjumuste ja keskkonna muutmisest, sest kui ravim ära võtta, on inimene jälle nende samade ahvatluste keskel.

Rainer Reile tõi välja, et ülekaalulisuse puhul mängib teatavat rolli ka sotsiaalne taust. "Põhiharidusega inimeste seas on ülekaalulisi ligi 50 protsenti, kõrgharidusega inimeste seas kolmandik," tõi ta välja.

Iga koolis käidud aasta vähendab meeste kehamassiindeksit keskmiselt 0,1 ja naistel 0,3 ühiku võrra. "Pikem haridustee toimib teatud kaitsetegurina, kuid samas jäävad madalama haridusega rühmad haavatavamaks," ütles ta.

Mõlemad teadlased rõhutavad, et kaaluprobleemi ei saa jätta üksikisiku õlule. "Kui me oleme valmis piirama kiirust liikluses, et vähendada surmasid, miks me ei võiks piirata toidutööstuse kahjulikke valikuid?" küsis Reile.

Vainik lisas, et muutus algab juba koolist ja poest, "Koolides on menüüd tervislikumaks muutumas, aga kooli kõrval ootavad lapsed saiakeste putkad. Tuleks mõelda, kuidas luua keskkond, mis toetab tervislikke valikuid, mitte ei õõnesta neid," sõnas ta.

Inimese kohanemisvõime on Vainiku sõnul suur, kui talle antakse õiged tingimused. "Kui me võtame oma harjumuste muutmise tõsiselt ette, harjub keha ja meel paari nädalaga uue olukorraga," lausus ta.

Reile ütles, et lõpuks on inimene ise oma tervise parim ekspert. "Kui inimene hindab oma tervist halvaks, on see sageli märk, et midagi vajab muutmist ja see teadmine on juba esimene samm tervema elu poole," sõnas ta.