Mõlemad arstid kinnitavad, et stabiilne käsi on kirurgi töös oluline. Ave-Triin Tihamäe sõnul nõuavad osad operatsioonid näiteks palju peenmotoorikat, kuid oluline on ka muu: "Palju olulisem käte värinast on see, kuidas või kui säästlikult käsitleb kirurg kudesid." Ta möönab, et tugevalt väriseva käega pole kudesid traumeerimata võimalik opereerida.

Sellega nõustub Olav Tammik, kes võrdleb kirurgi tööd kellassepa ja tippsportlase omaga. "Mõned kellassepad remondivad väikseid uure, teised jälle suuri kapp-seinakelli. Vajalikud instrumendid ja tööriistad erinevad samuti nii suuruse kui ka vajaduse poolest. Samas on kirurgi töö alati sarnane tippsportlasega, sest ta peab oma soorituse jaoks olema heas vormis. Käte värin selle juurde ei kuulu," selgitas ta.

Anne või treening?

Küsimusele, kas kindel käsi on pigem kaasasündinud anne või treenitav oskus, ühest vastust pole. Tammiku sõnul on tegu mõlemaga. Kuigi mõnel kirurgil võib esmane liigutuste koordineerituse aste olla väga kõrge, on edu aluseks siiski põhjalik väljaõpe ja treening. "Täpsed, vajalikud ning sagedasti korratud liigutused kinnistuvad ajas ning tagavad hea soorituse," sõnas ta.

Tihamäe lisab, et pigem on käte värin miski, mis tekib elu jooksul, mitte pole kaasasündinud. Tema sõnul võib see kaasneda mõne haigusega või olla tingitud eluviisist, tuues näitena, et liigne kofeiini tarbimine võib ajutiselt käed värisema panna.

Pealegi pole "kindla käe" nõue ainuomane vaid kirurgidele. Tammik märgib, et täpsust vajavad kõik invasiivsed tegevused, tuues näiteks veeniverd võtva õe. Samas on meditsiinis ka palju erialasid, kus käeline tegevus praktiliselt puudub.

Tehnoloogia ulatab abikäe

Tänapäeval aitab inimlikku ebatäpsust üha enam kompenseerida tehnoloogia. Tihamäe sõnul ongi robotkirurgia välja mõeldud selleks, et käte värinast täielikult vabaneda. Samas toob ta välja, et näiteks laparoskoopilistel operatsioonidel kandub kirurgi käte värin endiselt läbi instrumentide operatsiooniväljale. Lisaks nõuab laparoskoopiline kirurgia arstilt füüsilist pingutust ja sundasendites püsimist, samas kui robotiga saab opereerida mugavalt.

Tammik täpsustab, et kuigi uuemad robotid vähendavad värinat, pole see nende ainus eesmärk. Tehnoloogia aitab kompenseerida ka muid inimlikke piire. "Robotkirurgia miinuseks on vahetu taktiilse tundlikkuse puudus, mida kompenseeritakse parema vaatevälja, instrumentide värinat vähendavate süsteemide ja suurema liikuvusulatusega instrumentide poolt," sõnas arst. Samas rõhutas ta, et robotit juhib endiselt inimene ja põhjalik väljaõpe on ka selle tegevuse aluseks.

Mis saab "halval päeval"?

Kuna kirurgid on siiski inimesed, esineb neilgi väsimust või halbu päevi. Tihamäe sõnul ei saa mitmeid kuid ette planeeritud operatsioone sel põhjusel reeglina ära jätta. Sellisel juhul tuleb operatsioon ikkagi ära teha ja alati on võimalik mõni hea kolleeg appi kutsuda.

Ta rõhutas, et füüsilisest väsimusest olulisem on vaimne väsimus ning tööpäev peaks olema planeeritud nii, et pärast rasket valvet saab puhata. "Kui pea on puhanud, siis töötavad ka käed," nentis ta.

Tammik lisas, et halva enesetunde või haiguse korral oleks siiski eetiline operatsioon edasi lükata või kirurgi vahetada. Samas tõi ta võrdluseks ekstreemsed olukorrad: "Näiteks sõjakoldes töötavad kirurgid teevad operatsioone nii kaua kui füüsiliselt jõuavad, sest tegemist on äärmuslike tingimustega ja reserv tavaliselt puudub."