Töö tugines Harvardi vananeva aju uuringu (HABS) andmetele ja analüüsis 296 vaimselt tervet vanemaealist täiskasvanut vanuses 50–90 aastat. Harvardi Ülikooli teadlased jälgisid osalejaid pikema perioodi vältel, keskmiselt üle üheksa aasta, mõnel juhul kuni 14 aastat.

Uuringu juhtivautor Wai-Ying Wendy Yau ja ta kolleegid mõõtsid osalejate tegelikku füüsilist aktiivsust objektiivselt, kasutades vööl kantavaid pedomeetreid, mis lugesid nende igapäevaseid samme. Samal ajal hindas töörühm osalejate aju seisundit kõrgtehnoloogiliste PET-skaneeringute abil, et mõõta Alzheimeri tõvega seotud kahjulike valkude – amüloid-beeta (Aβ) ja tau – taset.

Teadlased keskendusid oma analüüsis eelkõige riskirühmale. Arstid olid nende ajus tuvastanud juba kõrgenenud amüloid-beeta taseme, mis on haiguse varajane tunnus. Samas polnud neil veel ilmnenud argielu häirivaid kognitiivseid sümptomeid.

Kuigi rahvatervise kampaaniates ja meedias on laialt levinud eesmärk kõndida 10 000 sammu päevas, selgus uuringu põhjalikust analüüsist teistsugune pilt. Võrreldes täiesti passiivse rühmaga ehk vähem kui 3000 sammu kõndinutega, langes juba väheaktiivsete ehk 3001–5000 sammu kõndinud osalejate vaimne võimekus oluliselt aeglasemalt. Samuti kuhjus nende ajus aeglasemalt tau-valk.

Kõige olulisema järeldusena leidsid teadlased, et liikumisest saadav kasulik mõju oli kõige suurem mõõdukalt aktiivsete rühmas, kes tegid päevas 5001–7500 sammu. Osalejad, kes kõndisid 7501 sammu või rohkem, polnud nendega võrreldes vaimse võimekuse languse eest paremin kaitstud. Uuringu autorid märkisid seejuures, et 5001–7500 sammu päevas võib tunduda paljudele istuva eluviisiga vanemaealistele oluliselt kergemini saavutatava eesmärgina kui 10 000 sammu.

Töö andis ka olulisi vihjeid mehhanismi kohta, kuidas täpselt füüsiline aktiivsus aju kaitseb. Teadlased avastasid, et isegi kõrge füüsiline aktiivsus ei vähendanud ega pidurdanud ajus amüloid-beeta valgu ladestumist. Amüloidi tase tõusis passiivsete ja aktiivsemate eakate ajus sarnases tempos.

Teadlased nägid mõju aga teise olulise valgu, tau, puhul. Autorid seostasid suurema sammude arvu otseselt tau-valgu aeglasema kuhjumisega aju temporaalsagaras. Töörühma hinnangul ongi see peamine tegur, miks langes füüsiliselt aktiivsemate inimeste vaimne võimekus aeglasemalt.

Taolist kasulikku efekti nägid teadlased aga ainult kõrge amüloiditasemega riskirühma osalejatel. Nende seas, kellel amüloidi tase oli madal, ei täheldanud teadlased aga liikumise ja vaimsete võimete muutuse vahel olulist seost. Sellegipoolest rõhutab töörühm, et suurem kehaline aktiivsus mängib Alzheimeri tõve ennetamisel, eriti riskirühmades, kriitilist rolli.

Yau ja ta kolleegide tulemused vihjavad, et haiguse kulu pidurdamiseks võib olla piisav juba mõõdukas, kuid järjepidev aktiivsus, pidurdades tau-valgust tingitud kliiniliste sümptomite ilmnemist.