Mõte, et inimkeha uueneb tsükliliselt ja on teatud aja tagant täiesti "uus", on rahvasuus üldlevinud. Teaduslik reaalsus on aga tunduvalt keerulisem. Akadeemik Pärt Petersoni sõnul on tegemist müüdiga, mis on alguse saanud statistilisest üldistusest.

Arusaam rakkude vahetusest iga seitsme aastaga põhineb uurimistööl, kus kasutati rakkude vanuse määramiseks süsinik-14 dateerimist. Uuringus leiti, et täiskasvanud inimese keharakkude keskmine vanus jääb tõepoolest seitsme ja kümne aasta vahele. Petersoni hinnangul on see aga eksitav keskmine, mis on arvutatud äärmuste pealt.

"Erinevad rakutüübid vananevad ja vahetuvad erinevate kiirustega," selgitas Peterson. Mõned rakud, näiteks hapnikku kandvad punaverelibled või immuunsüsteemi neutrofiilid, on lühiealised ja vahetuvad kiiresti. Teisalt leidub meie kehas rakke, mis püsivad inimesega hällist hauani. Näiteks aju närvirakud, silmaläätse rakud ja osa südamelihase rakkudest on pikaealised ning ei pruugi elu jooksul kordagi uueneda.

Koopia pole originaal

Peamine küsimus seisneb aga selles, miks me ikkagi vananeme, kui suur osa meie kehast siiski pidevalt uusi rakke toodab. Miks ei taga see protsess igavest noorust?

Petersoni sõnul ei ole uued tütarrakud n-ö puhtad lehed. Raku jagunemisel ehk mitoosi käigus pärandatakse edasi senine geneetiline informatsioon koos kõigi elu jooksul tekkinud vigadega. "Raku jagunemisele eelneval replikatsioonil kanduvad edasi varasemad mutatsioonid, millele võivad lisanduda ka uued," lisas akadeemik.

Lisaks geneetilistele mutatsioonidele mängib vananemises kriitilist rolli epigeneetika. Raku jagunemisel kanduvad edasi ka elu jooksul kogutud keemilised märgistused – näiteks DNA metüülrühmad ja valkude ehk histoonide muutused. Need nn märkmed ei muuda küll geenide järjestust, kuid määravad, kas ja kuidas rakud pärilikku infot loevad. Kuna need märgistused on tekkinud keskkonna mõjul, pärandub tütarrakule info, mis on juba oma olemuselt n-ö kogenud ja kulunud.

Seega on vananemine kombinatsioon geneetilisest kulumisest ja infokaost. Peterson toob välja, et kuigi rakkudes on olemas parandusmehhanismid DNA-kahjustuste taastamiseks, ei toimi need vananedes enam sama efektiivselt kui noores eas. Kui rakud loevad geneetilist infot valesti ja nende ohjesüsteemid üles ütlevad, paisuvad üksikud vead süsteemseks vananemiseks.

Zombie-rakud 

Vananemisprotsessi kiirendavad ka nn senestsentsed rakud. Need on rakud, mis on lakanud paljunemast, kuid keelduvad suremast, jäädes kudedesse alles.

"Senestsentsed rakud toodavad põletikumarkereid, mis soodustavad kroonilist põletikku ja kiirendavad vananemist," selgitas Pärt Peterson. Need rakud saadavad välja signaalmolekule, mis pärsivad uute rakkude teket ja häirivad naaberrakkude tööd. Kuigi selliseid rakke ei ole kudedes palju, kasvab nende hulk vanusega. Teadlased otsivad praegu võimalusi, kuidas organismist neid kahjulikke rakke eemaldada või nende mõju vähendada.

Surm on evolutsiooni hind

Miks siis pole loodusmeile kinkinud täiuslikku uuenemisvõimet, mis hoiaks meid igavesti noorena? Petersoni sõnul puudub vananemisel endal küll kindel eesmärk, kuid see on vajalik kõrvalprodukt elu edasi kestmiseks.

Igavene elu tähendaks evolutsioonilist paigalseisu. Kuna Maa elukeskkond on pidevas muutumises, peab ka elu sellega sammu pidama. See on võimalik vaid läbi põlvkondade vahetuse, mis laseb geenidel aja jooksul teiseneda ja liigil uute oludega kohaneda.

"Jätkavad need, kelle geenimuutused sobivad paremini muutuva elukeskkonnaga. Need, kellel seda ei toimu, kaovad," lisas Peterson. Seega on vananemine ja surm hind, mida inimene maksab liigi võime eest ajas kohaneda ning püsima jääda.