Liigne keharasv seostub harilikult kõrge vererõhu ja muude tervisevaevustega. Sestap võib inimestel kergesti jääda mulje, et vähem rasva on tervisele igal juhul parem. Nagu uus uuring osutab, pole rasva mõju aga sugugi nii mustvalge ja osaliselt sõltub see sellest, kas tegu on valge, pruuni või beeži rasvaga, vahendab National Geographic.

Uuringus ilmnes, et teatud veresoonte ümber kogunev beež rasv võib aidata kaudselt vererõhku madalana hoida. Nimelt näib see saatvat arteritele rahustavaid signaale. Lisaks selgus, et inimestel, kellel on beeži rasva rakkudega seotud geenidest teatud variandid, on teistest tõenäolisemalt kõrge vererõhk. See viitab, et just beež rasvkude ja selle saadetavad signaalid võivad aidata tulevikus luua tõhusamaid kõrgvererõhutõve ravimeid.

Rasval ja rasval on vahe

Bioloogilises mõttes pole rasvkude ühtne mass. Pigem loevad teadlased seda omaette sisenõristuselundiks – kindlat tüüpi rakkude kogumiks, mis saadab kehale hormonaalseid signaale.

Uuringuga mitte seotud Pennsylvania Ülikooli bioloogi Patrick Seale'i sõnul ei ole rasvkude tingimata midagi halba, vaid kõik sõltub koe talitlusest. Rasvkude talletab ja põletab energiat. Samuti võib see reguleerida keha kasutatava energia hulka või ainevahetuse kiirust. 

Laias laastus jaguneb rasvkude kolme tüüpi rakkudeks. Valged rasvarakud talletavad ülemäärast energiat ja vabastavad seda vajadusel. Just valge rasv on see, mis koguneb polstrina naha alla ja siseelundite ümber ning seostub kõrge vererõhuga. Seda mõõdetakse tavaliselt kilodes.

Pruuni rasva võib inimkehas leiduda aga mõnisada grammi. Enamasti koguneb see kaela- ja rangluude piirkonnas. Pruun rasv on termogeenne, eritades soojust ja põletades energiat. Inimesed, kellel on kehas rohkem pruuni rasva, on kõrgveretõve risk väiksem – isegi kogukama keha korral.

Kolmandaks leidub kehas hiiruuringutest tuttavat beeži keharasva. Need rasvarakud võivad kohati valge rasva kombel energiat talletada ja kohati seda pruuni rasva kombel põletada. Beežid rasvarakud paiknevad vaheldumisi valgetega ja neid leiab inimkehast suuremaid artereid ümbritsevast rasvapolstrist. Piltlikult võib see toimida keskküttesüsteemina – beež rasv soojendab verd, mis kantakse seejärel laiali üle kogu keha. 

Inimeselt hiirele

Uue uuringu autori ning Rockefelleri Ülikooli kardioloogi Paul Coheni ja ta kolleegide uuring põhines ühes varasemas kliinilises uuringus tehtud tähelepanekul. Cohen märkas, et tema patsientidel esines kõrget vererõhku harvem, kui neil oli kehas pruuni rasva teistega võrreldes rohkem. Ta soovis koostöös teadur Mascha Koeneniga välja selgitada, miks see nii on.

Töörühm uuris hiiri kui inimese mudelliiki. Hiirtel määrab beeži rasvkoe rakkude tüüpi ära PRDM16- nimeline valk. Kui teadlased hiirtel selle valgu kehas n-ö tasalülitasid, kadus beež rasv loomade kehast ära ja asendus nende arterite ümber valge rasvkoega.

Koeneni sõnul hakkas beeži rasvkoe kaotanud hiirtel vererõhk tõusma. Lisaks tootsid need rasvarakud nüüd rohkem angiotensinogeeni. Tegu on hormooni angiotensiin II eelainega, mis ahendab tugevalt veresooni ja tõstab seeläbi vererõhku. Koeneni sõnul nähtus, et nüüd valge rasvaga ümbritsetud arterid olid loomadel hormooni suhtes äärmiselt tundlikud. Samuti oli näha, et beež rasv mõjutas rohkem isaste kui emaste hiirte vererõhku.

Töörühm uudistas lähemalt ka beeži rasva reguleeritavat ensüümi nimega QSOX1. Sõltuvalt täpsetest sellega seotud geenivariantidest võib inimeste vererõhk olla keskmiselt kõrgem või madalam. Beeži rasvata hiirtel oli ensüümi kehas rohkem ja nende vererõhk muutus kõrgeks. Võrdluseks lõid teadlased ka hiired, kellel poleks kehas ühtaegu nii beeži rasva kui ka QSOX1 ensüümi. Nendel loomadel jäi vereõhk normaalseks, mis viitab, et ensüümil on beeži rasva mõjus arteritele oluline osa.

Hiirelt inimesele

Hiiruuringu järel huvitas töörühma, kas sama pilt vaatab vastu ka inimkehast. Selleks ammutasid nad uurimisainest geenipankadest. Nad vaatasid 200 000 inimese geene Ühendkuningriigi Biopangast ja Mount Sinai miljoni terviseavastuse programmi varamutest.

Selgus, et inimestel, kellel olid PRDM16 geenis teatud variandid, oli teistest sagedamini kõrge vererõhk. Lisaks vaatas töörühm läbi üle 1700 inimese südame ultrahelipildi. Nad märkasid, et pruuni rasvata inimestel oli vasak südamevatsake suurenenud, mis on aga märk pikaaegsest kõrgest vererõhust.

Ühest küljest võiks leid aidata teadlastel edaspidi luua tõhusamaid vererõhuravimeid. Teisalt näitas uuring aga töörühma sõnul, et rasv võib olla teistele elunditele hoopis kasulik. Mascha Koeneni hinnangul on kõige põnevam just leid, et rasvkude ja veresooned omavahel piltlikult öeldes räägivad – ja et seejuures oskab just beež kude öelda midagi rahustavat.

Uuring ilmus ajakirjas Science.