Uus rasvumismääratlus heidab kehamassiindeksi kõrvale

Seni on arstid ja terviseteadlased rasvumist ning ülekaalulisust hinnanud eeskätt kehamassiindeksi põhjal. Nüüd valmis rahvusvahelisel töörühmal uus rasvumise definitsioon. Selle järgi on kehamassiindeksist olulisem, kus liigne rasvkude kehas paikneb ja milliseid vaevusi see inimesele põhjustab.
Praegu määratakse ülekaalu ja rasvumist kehamassiindeksi (KMI) järgi. Tervise arengu instituudi määratluse järgi loetakse 25 ja 29,9 vahele jäävat KMI-d ülekaalulisuseks ehk eelrasvumiseks. Kehamassiindeks 30 või üle selle liigitub rasvumiseks.
Kehamassiindeksit arvutatakse, jagades kehamassi kilogrammides pikkuse ruuduga meetrites. Näiteks inimene, kes kaalub 67 kilogrammi ja on 170 sentimeetrit pikk, peaks tegema arvutuse: 67: (1,7 × 1,7) = 23,18. TAI andmetel loetakse 19–65-aastaste täiskasvanute normaalkaaluks, kui KMI jääb 18,5 ja 25 vahele.
Nüüd juhib rahvusvaheline teadlasrühm tähelepanu, et inimese tervis ja heaolu ei pruugi ohtu sattuda üksnes kehakaalu ega liiga kõrge KMI tõttu. Peale kaks aastat kestnud üleilmset arutelu avaldasid nad uue rasvumise definitsiooni. Selle järgi ei peaks inimesele kliinilise rasvumise diagnoosi panema pelgalt keha suuruse põhjal. Pigem tuleks diagnoosi pannes vaadata, kui palju on kellegi kehas rasvkudet, kus see kehas paikneb ja kas inimesel esineb sellega seoses mingeid tervisevaevusi, vahendab The Conversation.
Miks KMI ei sobi?
Rasvumine on seotud mitme levinud tervisemurega, sealhulgas teist tüüpi diabeedi, südamehaiguste, rasvmaksa ja põlve osteoartriidiga. Uue määratluse järgi sõltub tervise halvenemise risk inimese kehakoostisest: kui suure osakaalu moodustavad rasv-, luu- ja lihaskude. Samuti on oluline, kuidas rasv kehas jaotub. Näiteks võib suhteliselt suure lihasmassiga sportlastel olla KMI keskmisest suurem, sest lihaskude on rasvkoest raskem.
Kõige enam ohustab ülemäärane keharasv nende tervist, kellel on see koondunud vööpiirkonda. Sügaval kõhuõõnes ja siseelundite ümber talletunud rasv võib eritada inimese vereringesse põletikku tekitavaid molekule. Need võivad omakorda põhjustada vaevusi keha teistes piirkondades.

Kehamassiindeks üksi ei anna niisiis aimdust, kas inimesel on liigsest kehakaalust tingitud tervisemuresid või mitte. Niisamuti ei ületa liigse rasvkoega inimeste KMI alati 30 piiri. Seetõttu ei saada arstid neid ka ülemäärase rasvkoega seotud haiguste uuringutele. Näiteks võib see juhtuda mõne väga pikka kasvu inimesega või nendega, kes on üldiselt normaalkaalus, kuid kellel kipub rasv kogunema kõhu peale.
Teisalt võib mõnel inimesel olla rohke rasvkoe tõttu suur kehamassiindeks, ent sellest tingitud tervisemuresid mitte. Sestap ei ole KMI üksi uue määratluse autorite sõnul piisavalt hea tööriist, millega rasvumist diagnoosida.
Uus definitsioon
Uue rasvumismääratluse loomiseks moodustati 2022. aastal eraldi teadlaste komisjon. Londoni King's College'i teadlaste juhitud töörühm ühendas 56 rasvumiseksperti, sealhulgas ise rasvumisega kimpus olnud inimesi.
Sündinud kokkuleppe järgi ei lähtuta rasvumise diagnoosil enam üksnes kehamassiindeksist. Arvesse võetakse teisigi näitajaid, näiteks vööümbermõõtu. Seejärel tehakse kindlaks, kus paikneb kahjulik rasvkude kehas. Täpsemalt eristab uus määratlus kahte rasvumise kategooriat.
Esiteks saab rääkida kliinilisest rasvumisest. Sel juhul on inimesel näha märke ja sümptomeid elundite talitlushäiretest. Samuti võib inimesel esineda raskusi argitegevustega toimetulekul. Kliinilise rasvumise diagnoosimisel saab arst lähtuda täiskasvanutel 18 ning lastel ja noortel 13 kriteeriumist. Muu hulgas arvestatakse rasvumisest tingitud hingamispuudulikkust, südamerikkeid, kõrgenenud vererõhku, rasvmaksa ning lastel liikumist piiravaid väärarenguid luudes ja liigestes.
Teiseks eristab uus määratlus eelrasvumist. Sel juhul on inimesel kehas rasvaprotsent suur, ent see ei põhjusta talle mingeid vaevusi. Eelkliinilise rasvumisega inimestel pole märke rasvumisest tingitud häiretest kudede või elundite töös. Samuti tulevad nad argielus vaevusteta toime. Küll aga on selle kategooria inimestel üldjuhul suurem risk näiteks südamehaiguse, teist tüüpi diabeedi ja mõne vähitüübi tekkeks.
Mis muutub rasvumise ravis?
Kliinilise rasvumisega inimeste ravis tuleks uue määratluse autorite sõnul keskenduda rasvumisest tingitud tervisevaevustele. Seejuures tuleks pöörata tähelepanu nii inimese rasvumisest tingitud tüsistustele kui ka rasvmassi enese vähendamisele. Näiteks peaks arst aitama patsiendil muuta käitumist nii toitumise, kehalise aktiivsuse, une kui ka ekraaniaja puhul. Välja võib kirjutada isu vähendavaid, kaalu alandavaid ja verenäitajaid parandavaid kaaluravimeid. Vajadusel võib patsiendi saata ka kaalukirurgilisele operatsioonile.
Eelkliinilise rasvumisega inimestel tuleks aga eeskätt maandada uute riskide teket ja ennetada ülekaalust tingitud tervisemuresid. Selleks võib patsient vajada tervisenõustamist, sealhulgas pikemaaegset jälgimist ja tuge oma käitumise muutmisel. Igal inimesel on liigse keharasvaga seotud terviserisk erinev: sellest sõltuvalt võib ka eelrasvumise korral kasutada mõnd kliinilise rasvumise ravimoodust.
Autorite sõnul tuleks nende uus definitsioon nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil kliinilises praktikas kasutusele võtta. Kui uus määratlus on juurutatud, tuleks tõsta nii tervishoiutöötajate kui ka laiema avalikkuse teadlikkust.
Teadustöö avaldati ajakirjas The Lancet.
Toimetaja: Airika Harrik