Tänapäeval on vanemate lahkumineku järel üha levinum peremudel jagatud vanemlus. Uuringute järgi on see lastele parem kui olukord, kus teine vanem taandub vaid pühapäevavanemaks või side temaga katkeb täielikult. Samas ei ole see lapse jaoks alati lihtne, kui ta peab kahe kodu vahel pendeldama.

Tallinna Ülikoolis kaitstud värske doktoritöö pakub ühe võimaliku alternatiivi: linnupesavanemluse, kus laps jääb elama ühte koju ning vanemad käivad tema juures vaheldumisi. Linnupesa-metafoor tuleb loodusest, kus emas- ja isaslind käivad kordamööda pesal ning linnupojad ei lenda sealt kunagi välja enne, kui nad ise selleks valmis on.

Rafaela Lehtme uuris oma doktoritöös, kuidas linnupesavanemlus päriselus toimib ning millisel viisil kogevad seda lapsed, vanemad ja lastekaitsetöötajad. Tegemist on esimese põhjaliku teadusliku uurimusega sel teemal Eestis. Sellist elukorraldust on veel väga vähe uuritud ka rahvusvaheliselt. Töö lähtus laiemast küsimusest, kuidas korraldada jagatud vanemlust nii, et see toetaks võimalikult hästi lapse heaolu, mitte ainult vanemate õiglast ajajaotust.

Jagatud vanemluse levik on viimastel kümnenditel märgatavalt kasvanud. Kuna püsiv side ja lähedane suhe mõlema vanemaga on lapse tervise ja heaolu olulisemaid kaitsefaktoreid, on see Lehtme sõnul igati tervitatav suundumus.

Samas juhitakse teaduskirjanduses üha enam tähelepanu ka koliva eluviisi varjukülgedele. Näiteks on Lehtme sõnul põhjalikult uuritud kolivate laste teemat. Lapsed on kirjeldanud selle elukorraldusega kaasnevaid pingeid, lojaalsuskonflikte ja stressi ning kohustust pidevalt ümber lülituda. Lapsed tunnevad, et elavad justkui kahes erinevas maailmas, kus on alati vaid külas, mitte kodus. "Pidev kahe kodu vahel liikumine võib lapsele tekitada palju raskusi ja kohanemisprobleeme. Lapsed aga vajavad stabiilsust, eriti lahutatud vanemate lapsed," selgitas doktoritöö autor.

Just sellest kogemusest kasvas välja linnupesavanemluse idee. Kui Lehtme 2017. aastal selle teema uurimist alustas, oli linnupesavanemlus Eestis peaaegu tundmatu nii vanemate, spetsialistide kui ka laiema avalikkuse seas. Nüüdseks kasutavad seda elukorraldust juba mitmed pered. Lehtme rõhutab, et linnupesavanemlus ei ole ainuvõimalik lahendus. "Küll aga olen ma jagatud vanemluse poolt ja linnupesa mudelit tulebki näha ühe võimaliku lahendusena jagatud vanemluse juures," sõnas ta.

Stabiilne kodu, rõõmus laps

Linnupesavanemluse korral jääb laps elama ühte kindlasse koju, samal ajal kui vanemad elavad koos temaga vaheldumisi. Kui üks vanem on lapsega kodus, elab teine kusagil mujal – võimalusi on siin palju. Kõige tavapärasemalt elatakse kas oma isiklikul või üüripinnal, uue elukaaslase juures, ajutisemateks lahendusteks on peatumine pere või sõprade juures. Üha enam kasutatakse ka nn kahe kodu mudelit, kus vanemad jagavad vaheldumisi ka teist elupinda. Linnupesavanemlust on kasutanud ka pered, kus üks vanem töötab vahetustega välismaal.

Erinevalt levinud arusaamast ei ole see tingimata vaid lühiajaline üleminekulahendus ning sellest võib kujuneda aastatepikkune elukorraldus. Näiteks oli uurimuses osalenud laste seas nii kuue- kui ka kaheksa-aastase linnupesa-kogemusega lapsi, mitmed olid sel viisil elanud üle kahe aasta.

Seejuures on Lehtme sõnul märkimisväärne, et vastupidiselt levinud hirmudele ei takistanud linnupesavanemlus vanematel isikliku eluga edasi liikumist ega uute suhete loomist, vaid mitmetel neist olid uued elukaaslased.

Mudeli lühiajaline kasutus aitab eelkõige tagada lapsele sujuva ülemineku ellu lahutatud perena pärast vanemate lahkuminekut. "Siis ei tule kõik muutused lastele korraga ja ootamatult," selgitas Lehtme.

Doktoritöö üks osa keskenduski laste endi kogemustele. Laste jutust tõusis esile siiras rõõm ja rahulolu, et nad said olla oma kodus oma asjade keskel. Mitmed võrdlesid oma elu kolivate sõprade või enda varasema rändamise kogemusega ning tunti suurt kergendust, et ise ei pea sel moel elama ega pidevalt pakkima.

Tihti tõid lapsed välja, et elu justkui ei muutunudki pärast lahkuminekut ning üleminek oli väga sujuv. Paljud rõhutasid, et linnupesa on parim lahendus või et ei tahaks mõeldagi, mis oleks võinud minna teisiti. Nad väärtustasid ka võimalust elada oma õdede-vendadega ühe perena kodus hoolimata vanemate lahutusest. Lapsed hindasid kõrgelt lisaks seda, et nad said ise oma aega ja elu korraldada, ilma et oleksid pidanud sõltuma vanematest või nende asukohtadest. Lapsi iseloomustas veel tugev koduarmastus ning nad võtsid hea meelega kodu eest vastutuse.

Väljakutsed, võimalused ja väärarusaamad

Rafaela Lehtme rõhutab, et linnupesavanemlus ei pruugi kõigile sobida ning võib endaga kaasa tuua mitmeid probleeme. Üks peamine murekoht puudutab olukorda, kus vanemad ei ole vastastikku lugupidavad ega teineteisega arvestavad. Sellisel juhul võib ühise pinna jagamine tekitada pingeid ja tülisid, millest ei jää puutumata ka lapsed.

"Minu uurimuses osalenud vanemad ei vajanud eraldi kokkuleppeid, et linnupesavanemlus toimiks, aga olen kuulnud ka Eestis juhtumitest, kus üks vanem leiab pidevalt eest hunniku musti nõusid, tühjaks söödud külmkapi või pesemata pesu. Kui pahameelt endise partneri vastu lapse kuuldes valjuhäälselt väljendada, paneb see lapse ebamugavasse olukorda," mainis ta. Seega võivad vastastikused kokkulepped enne linnupesavanemlusega alustamist olla väga olulised.

Lehtme sõnul on ühiskonnas veel palju väärarusaamu, mis jagatud vanemluse laiemat levikut takistavad. Näiteks usutakse, et kui vanemate vahel on konflikt, ei ole jagatud vanemlus hea. "Kui kõik oleks väga hästi, siis ju vanemad ei lähekski lahku. Mõõdukas konflikt on normaalne ja lapsel on õigus mõlemale vanemale ka siis, kui vanemad omavahel läbi ei saa," ütles ta.

Lisaks leidub endiselt väärarusaama, et ema on tähtsam kui isa. Lehtme rõhutab, et kui jätta välja vägivallajuhtumid, kus üks vanem on tõesti ohtlik, tuleks leida kõigile sobiv lahendus, mis jätaks lapsele alles nii ema kui ka isa. Ta tõi välja, et mitmed pikaajalised rahvusvahelised uuringud on näidanud, kuidas jagatud vanemluse valinud vanemate omavaheline suhe aja jooksul paraneb. Üks põhjus on seejuures ka vanematevaheline suurenenud võrdsustunne, kuna mõlemal on võimalus lapse ellu aktiivselt panustada.

"Lahkuminekuga võib kaasas käia kibedus ja valu, mis ajapikku kaob, aga kui selles kibeduses loobuda sellest, et kumbki vanem saaks lapse jaoks olemas olla, siis kannatavad nii laps kui ka kõrvale jääv vanem," ütles ta. Seega võib jagatud vanemlus toimida konfliktsete lahkuminekute puhul, aga selleks tuleb anda võimalus. "Lapsed armastavad oma vanemaid ja neil on õigus mõlemale vanemale," märkis Lehtme.

Kuigi linnupesavanemluse edukaks toimimiseks on oluline vastastikune lugupidamine ja koostöö, võib see lahendus siiski sobida ka konfliktsetele paaridele. Kuna elukorraldus annab mõlemale vanemale võimaluse olla lapsega seal, kus on lapsel kõige parem, aitab see suurendada vanematevahelist võrdsustunnet ja leevendada seekaudu teisigi pingeid.

"Ei ole nii, et kui laps on ühe vanema juures, siis seal on batuudid ja basseinid, aga teine elab tagasihoidlikumas kodus. Mõlemad vanemad veedavad lapsega aega samas keskkonnas," ütles ta. Tema uurimuses osalenud vanemad tõid veel välja, et sama keskkond aitab lastel paremini märgata ja hinnata vanemate tõelisi tugevusi.

Lehtme rõhutab, et linnupesavanemlus ei ole kindlasti üks ja ainus õige lahendus. Vanemad, kellel ei ole võimalik linnupesavanemlust kasutada, ei ole sellepärast halvemad vanemad. "Põhisõnum on ikkagi see, et tuleb konfliktidest üle saada ja anda lapsele võimalus olla mõlema vanemaga. Linnupesavanemlus on kõigest üks võimalus selleks," ütles Rafaela Lehtme.