Tehnoloogia areng mängib keskmise pere elus järjest suuremat rolli. Kuna vanemad muretsevad, kas laps jõuab elusalt ja tervelt kooli, koju või trenni, on välja mõeldud mobiilirakendused ja nutikellad, mille abil saavad emad-isad iga hetk enda südamerahustuseks vaadata, kus laps parasjagu viibib.

Tartu Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni nooremteadur Marit Sukk ja meediauuringute professor Andra Siibak uurisid, mida 8–13-aastased lapsed sellest ise arvavad. Kui varasemates uuringutes on pigem uuritud, miks vanemad taolisi rakendusi kasutavad, siis laste perspektiivist on teemat maailmas väga vähe vaadatud.

Aastal 2018 Eestis läbi viidud EU Kids Online küsitlusest selgus, et veidi alla veerandi eesti lastevanematest kasutab jälgimisrakendusi. Marit Sukk rääkis, et vanemad kasutavad taolisi rakendusi tihtipeale seepärast, et teenusepakkujate strateegia rõhub vanemlikule hirmule, mis on alati olemas olnud.

Samas tuleb Suka sõnul taolistesse lahendustesse suhtuda skeptiliselt. "Kui mõne rakenduse tootja ütleb, et tänu nende toodetele on laps kaitstud, kas see siis tegelikult on ikka nõnda. Kui laps asub 100 kilomeetri kaugusel ja midagi juhtub, siis mida vanem tegelikult teha saab, et talle appi tõtata," arutles Sukk.

Nooremteaduri sõnul ei saa öelda, et jälgimisrakendused on üdini head või halvad. Küll aga on oluline mõista, miks ja kui palju neid kasutada ning millist mõju võivad avaldada need vanema ja lapse suhtele.

Sukk rääkis varasemate uuringute põhjal, et lisaks enda südamerahule, võib olla jälgimisrakenduste kasutamisel puhtpraktilisi põhjusi. Näiteks vaatab vanem, millal laps trennist tulema hakkab ja teab siis söögi sooja panna. "Kui vanasti helistati ja uuriti, mis kell keegi koju jõuab, siis nüüd piisab rakenduse vaatamisest," ütles ta.

Paljudel lastel pole jälgimise vastu midagi

Uuringu jaoks intervjueerisid teadlased 20 last ja nende vanemat. Suurem osa lapsi, kes uuringus osalesid, ei pannud pahaks, et vanemad neid jälgisid. "See on tegelikult omakorda väike ohukoht, et jälgimistegevused on nõnda normaliseerunud, et laps ei kergita selle osas isegi kulmu," rääkis Sukk.

Kõik lapsed nii positiivselt meelestatud polnud. Uuringus osales näiteks 11-aastane poiss, kelle jaoks olid taolised rakendused väga vastumeelsed. Ta kirjeldas, et tunneb end justkui puuris. "See, et meie valimisse sattus üks laps, ei tähenda, et neid lapsi rohkem poleks," lausus nooremteadur.

Laste hoiakud võivad sõltuda ka sellest, kui palju vanemad neid jälgivad. Kui vanem väitis, et vaatab lapse asukohta harva, siis see last niivõrd ei häirinud. Kui aga vanem last väga aktiivselt jälgib ja sellest ka kodus iga päev räägitakse, siis see häirib Suka sõnul last tunduvalt rohkem.

Vanemad ei selgita

Üks olulisemaid järeldusi uuringust oli see, et vanemad ei räägi lastele, miks nad lapse asukohal silma peal hoiavad. Seda tunnistasid ka lapsed, et emad-isad võiksid märku anda, kui nad neid jälgivad ja põhjendada miks. "Küsimus ei ole selles, et lapsed oleksid tohutult vastu, vaid nad tahavad teada, olla kaasatud ja arutleda neil teemadel vanematega," sõnas Sukk.

Intervjuude lõpus tunnistasid mitmed vanemad teadlastele, et nad polnud varem mõelnud sellele, et lastega neil teemadel rääkida. Suka sõnul näitab see veidi, millised lapsevanemad eestlased on. Varasemad uuringud viitavad sellele, et Eestis on päris palju autoritaarset vanemlust, mis tähendab, et nii nagu vanem ütleb, nii ka on. Nooremteaduri sõnul hakkab see vaikselt muutuma ja juba on märke, et lapsi kaasatakse rohkem ning nendega räägitakse üha enam. "Eks see ole pikk protsess ja kui me 20 aasta pärast viiksime läbi sama uuringu, oleks pilt ilmselt hoopis teine," sõnas ta.

Mõnest perest osales uuringus mitu last, kuid nende puhul suuri sarnasusi ei leitud. See viitab sellele, et iga pereliige on unikaalne. Näiteks osales uuringus õde ja vend. Kui õde ei olnud jälgimisseadmete vastu, siis vend tunnistas, et tahaks rohkem privaatsust ja iseseisvust. See võib Suka sõnul viidata soolistele erinevustele ja sellele, kuidas ühiskonnas poistesse ja tüdrukutesse suhtutakse. "Tüdrukuid võib-olla hoitakse veidi rohkem, neile räägitakse pidevalt erinevatest ohtudest," lausus ta.

Ka lapsed vajavad privaatsust

Taoliste jälgimisrakenduste puhul on oluline märksõna privaatsus. Suka sõnul ei tasu mõelda, et privaatsus on miski, mida vajavad ainult täiskasvanud, ka väikestel lastel on privaatsusvajadus ja -taju olemas. Mida vanemaks laps saab, seda olulisemaks see tema jaoks muutub.

"Me oleme harjunud mõtlema, et vanemad teavad, mis on lastele hea. Mis siis, kui see nii ei ole? Võib ette tulla olukordi, kus laps vajab hoopis vanema eest kaitset," arutles Sukk

Ameerika Ühendriikidest, kus vanemad on taolisi rakendusi kasutanud juba pikki aastaid, on teada kentsakaid seikasid sellest, kuidas vanemad tahavad juba täisealiseks saanud lapsel silma peal hoida. Näiteks teadis Sukk rääkida, kuidas noor täiskasvanu läheb kolledžisse, aga vanem ei loobu jälgimisseadme kasutamisest. Nii ongi ta täpselt kursis, kus üliõpilane viibib või mis kell ta ühiselamusse jõuab.

Sukk nimetaski ühe võimaliku ohukohana seda, kui perekonnas ei ole piire paika pandud ja omavahel selgeks räägitud, kes keda ja mis põhjusel jälgib. See võib peredünaamikale halvasti mõjuda ja suhteid rikkuda.

Kuna Eesti on tehnoloogiliselt arenenud riik, siis oli Suka sõnul Eesti keskkond uuringu läbiviimiseks üsna ainulaadne just eestlaste digipädevuste tõttu. Mis puudutab privaatsust ja andmekaitset, siis selles eestlased tegelikult nõnda teadlikud ei ole ja seda näitas ka Suka ja Siibaku uuring.

Kui teadlased küsisid lastelt ja vanematelt, kas nad on mõelnud sellele, et jälgimisrakenduste kaudu võivad andmed jõuda kolmandate osapoolteni, kehitasid uuringus osalejad õlgu. Oluliseks seda ei peetud. "Öeldi, et ah, mis mina, kes minu andmetest ikka huvitub," rääkis Sukk.

Nooremteadur selgitas, et kuigi see võib kõlada nagu mõne märulifilmi stsenaarium, siis asukohaandmed võivad sattuda organisatsiooni kätte, mis tahab kurja teha. Peamiselt tahetakse aga andmeid selleks, et reklaami müüa. "Igal juhul ei tasu alahinnata ohtu, kes või mis eesmärgil taolisi andmeid kasutatab," sõnas Sukk.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Children and Media.