Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute professor Andra Siibak kirjutas lapsevanemate digitehnoloogia vahendite, näiteks rasedusäppide, beebimonitoride või põnniradarite kasutamisest tingitud lapsepõlve andmestumise fenomenist OECD poolt välja antud kogumikus "Educating 21st Century Children: Emotional Well-being in the Digital Age".

Andra Siibak keskendus oma peatükis uutele mõistetele: andmestunud lapsepõlv ja digitaalne vanemlus. Kuna kaasaegne ühiskond on erinevatest riskidest pungil, siis on ka lapsevanematel üha enam hirme. Selleks, et oma kõige kallimat vara turvaliselt hoida, on lapsevanemad hakanud rakendama tehnoloogilisi abivahendeid.

Sellega seoses ongi teadlased hakanud viimastel aastatel kasutama mõistet digitaalne lapsevanem, mis ühest küljest viitab erinevatele praktikatele, mida lapsevanemad kasutavad selleks, et oma laste digitehnoloogia kasutust suunata. Teisalt avab mõiste lapsevanemate digitehnoloogiate kasutamise poolt ja milliseid abivahendeid kasutatakse, et oma igapäevast lapsevanema rolli võimalikult hästi ja eeskujulikult täita. Erinevad autorid on Siibaku sõnul hakanud rääkima ka sellest, et on tekkinud ülimuretsevate lapsevanemate, nn helikopter lapsevanemate, põlvkond.

Võrguvanemluse teemat käsitles ka meediakirjaoskuse projekti Nutikas elu podcast ehk taskusaade, kus Rain Kooli ja Marju Himma lahkavad laiemalt privaatsusteemasid:

Tegelikult saab vanemate muretsemine hoo sisse juba enne, kui beebi on sündinud. Paljud naised kasutavad rakendusi, mis aitavad raseduse kulgu jälgida. "Need vahendid on paljuski kasutusel seetõttu, et paljud peatsed emad tunnevad, et nad ei saa oma arsti või ämmaemanda käest piisavalt rasedust puudutavat infot," sõnas Siibak.

Taoliste rakenduste kaudu saab jälgida oma enesetunnet ja üles märkida, mida söödi või mitu korda on laps endast märku andnud. Vanemad kasutavad selliseid rakendusi nii selleks, et kaardistada oma enesetunnet aga ka tundeid ja mõtteid. Meediauuringute professor rääkis, et paljudel puhkudel võtavad tulevased emad rakendusse jäädvustatud informatsiooni ämmaemanda juurde minnes kaasa. Sellega võib aga kaasneda oht, et arstid võtavadki rakendusse salvestatud kaloreid, käidud samme või magatud uneminuteid jäiga numbrijadana, tahtmata arvestada naise subjektiivseid ja emotsionaalseid hinnanguid raseduse kulgemise kohta.

Konkreetsed soovitused

Erinevad tehnoloogiafirmad on läbi hammustanud, et tulevased emad vajavad raseduse ajal rohkem infot, ja on hakanud tootma uudses olukorras olevatele naistele abivahendeid, mis nende küsimustele vastuseid pakuks. Nii annavadki mitmed sellised rakendused tulevastele emadele väga konkreetseid tervisekäitumise soovitusi. Probleem tekib aga sellest, et keegi ei kontrolli, kas see informatsioon, mida äppide kaudu jagatakse, on usaldusväärne. "Nii võibki tekkida olukord, kus soovitused ei ole tegelikult pädevad ja võivad pigem kahjustada nii ema kui ka tulevast last," lausus Siibak.

Siiski ei tasu kõiki taolisi mobiilirakendusi ohtlikeks pidada. Näiteks Ida-Tallinna Keskhaigla ämmaemandad on välja töötanud äpi, mille puhul saab kindel olla, et rakenduse taga olevad inimesed on vastava eriala eksperdid.

Oluline küsimus on ka see, mis rakendusse märgitud andmetega edasi tehakse. "Enamikel juhtudel vanemad ei taju ega kujuta ette erinevaid privaatsusriske taoliste äppide kasutamisel. Lisaks enda privaatse terviseinfo väljaandmisele annavad nad välja ka oma sündimata lapse kohta käivat teavet, mis tähendab, et juba enne sündi loovad nad oma lapsele andmejalajälje, mida on samamoodi võimalik maha müüa ja seeläbi kuritarvitada," sõnas professor.

Laste jälgimisvahendid

Viimastel aastatel on ka eesti lapsevanemate seas hakanud levima erinevad jälgimisvahendid, millega oma võsukestel silma peal hoida. Elisa pakub näiteks Põnniradarit, mis on nutikell, mille abil on võimalik lapse liikumist jälgida ja tema asukoht kindlaks teha.

Siibak rääkis, et tavaliselt soetavad vanemad taolise vahendi siis, kui mudilane läheb esimesse klassi ja peab hakkama iseseisvalt ringi liikuma. "Selleks, et vähendada lapsevanema hirme, et lapsega kooliteel midagi juhtub, ongi võimalik vanematel hoida lastel 24/7 silma peal," sõnas professor. 2018. aasta suvel enam kui 1000 lapse (9-17 aastase) ja nende vanemate hulgas läbi viidud EU Kids Online küsitlusest nähtus, et Eestis kasutab taolisi rakendusi ligi 22 protsenti lapsevanematest.  

Vanemad kasutavad Siibaku sõnul selliseid rakendusi ärevuse tõttu: ühiskonna surve on suur ja rõhutakse pidevalt, et hea lapsevanem on see, kes püüab kasvatada oma lapsest õnnelikku ja turvalises keskkonnas kasvavat inimest. Paratamatult ei saa me aga olla kogu aeg oma laste kõrval. Selleks ongi taolised seadmed, mis aitavad lastega sidet hoida ja kui põnn peaks juhtumisi olema hädas, siis on võimalik vanematega koheselt ühendust saada.

Siibak rääkis, et ka rakenduste ning jälgimist võimaldavate digivahendite turundussõnumid rõhuvad vanemate süütundele ja ärevusele: sa ju tahad, et su laps oleks õnnelik ja liiguks turvaliselt ringi. Need rõhuvad professori sõnul lapsevanema igipõlisele hirmule, et äkki juhtub midagi. Tänapäeva maailmas on see hirm üha enam intensiivistunud.

Taolised digivahendid võimaldavad Siibaku sõnul üsna müstilisi asju. Näiteks Ameerika Ühendriikides on kasutusel rakendus, mis on ühendatud USA seksuaalkurjategijate andmebaasiga ja kui rüblik jõuab seksuaalkurjategija registreeritud elukohast ca 450 meetri kaugusele, siis hakkab ema või isa telefon häiret andma.

Peale selle võimaldavad osad vahendid ära piirata tsooni, kuhu marakratt vanema arvates liikuda tohib. Näiteks võib laps kõndida lähima Rimini, aga kui liigub kaugemale, siis saab lapsevanem sellest kohe teada ja on võimalik võtta lapsega ühendust ning kutsuda korrale, et kuhu võsuke nüüd õigupoolest läheb.

Ameerika ajakirjandusse on viimase poole aasta jooksul jõudnud aga lood, kuidas noor täiskasvanu läheb teise linna kolledžisse, aga ema süda ei saa rahu ja ta hoiab oma lapsel mõne nii-öelda jälitamisvahendiga ikka silma peal. Värsketele üliõpilastele see muidugi ei meeldi.

Siibak rõhutas aga, et mida rohkem taolisi rakendusi kasutada, seda enam suureneb närvilisus ja muretsemine, mis omakorda võib hakata mõjuma negatiivselt lapse ja lapsevanema omavahelistele suhetele.

Kõigi taoliste rakenduste kasutamine on aga ohtlik seetõttu, et me ei tea, mis saab edasi andmest, mis digividinatega kogutakse. Kuidas neid kasutatakse, kes neid kasutab, mis kontekstis ja kuidas see võib hakata hiljem kätte maksma. "See, et neid andmeid kasutatakse, on fakt. Aga keegi ei tea, kes ja millal," sõnas professor.

Projekti "Nutikas elu" eesmärk on panustada probleemi lahendamisse omapoolsete soovitustega: noort põlvkonda ei ole vaja isoleerida digimaailmast, eraldada nutiseadmetest, vaid toetada tervisliku nutidieedi kujunemisel ning iseenda jaoks mõistliku infokeskkonna loomisel.