Praegusel sotsiaalmeediaajastul on muutunud sotsiaalseks normiks jagada avalikult lapsevanemaks olemisega kaasnevaid rõõme ja valusid. Paljud lapsevanemad on harjunud oma laste kohta seotud informatsiooni jagama sotsiaalmeedias ehk tegelevad võrguvanemlusega (ingl sharenting). Tänapäeval on võrguvanemlus lapsevanemaks olemise lahutamatu osa.

Varasematest uuringutest nähtub, et võrguvanemlus on tingitud peamiselt lapsevanemate soovist jagada laste kasvatamise ja kasvamisega seonduvaid kogemusi oma pereliikmete ja sõpradega, et seeläbi neid laste ellu kaasata. Lisaks sellele, et sotsiaalmeedia võimaldab koguda mälestusi ja olulisi hetki lapse elust, on sotsiaalmeedia koht, kus saab lapsevanemaks olemisele sotsiaalset tuge ning otsida/jagada nõuandeid lapse kasvatamise kohta.

Võrguvanemlusega võivad kaasneda mitmed probleemid: tekib suur hulk digitaalseid andmeid lapse kohta, ehk trend, millele teadlased viitavad kui lapse andmestumine, väheneb privaatsus ja võimalikud konfliktid vanema ja lapse suhetes.

Tänapäeval sünnib laps üha enam tehnoloogiapõhisesse maailma, kus digitaalseid andmeid massiliselt kogutakse ja jälgitakse. Lapse andmestumine on otseselt seotud lapsevanema digitaalse käitumisega, sest kõik vanemate kasutusele võetud rasedus- ja beebiäpid, lapse monitoorimisseadmed, või kasvõi suhtlus sotsiaalmeedias ja lapsevanemate foorumites, aitavad laste elude andmestumise trendile kaasa.

Üsna tavapärane on, et lapse andmestumine algab juba enne lapse sündi, kui tulevased vanemad lastele niinimetatud digitaalse varju loovad, näiteks jagades loote ultraheli pilti sotsiaalmeedias. Paljude välisriikide teadlaste seas tehtud uuringust nähtub, et 81 protsendil alla kaheaastastest lastest on digitaalne jalajälg, mille on loonud nende vanemad.

Laste digitaalne jalajälg tekib tihtipeale enne, kui nad ise on võimelised sotsiaalmeedias jagatava info kohta otsuseid tegema. Lapsevanemad, kes lapsega seonduvat informatsiooni jagavad, vastutavad lapse privaatsuse, isikliku info ja avaliku kuvandi eest sotsiaalmeedias.

Siinkohal lähevad teadlaste arvamused lahku: ühe vaate kohaselt peaksid lapsevanemad kaitsma oma lapse privaatsust, kuniks laps on võimeline seda ise tegema, teine vaade teeb lapsevanemast lapse digitaalse usaldusisiku ning ütleb, et lapsevanem võtab vastutuse ning langetab otsuseid lapse eest.

Andra Siibaku ja Merike Lipu uuringust selgus, et Eesti noored vanuses 9–13 ei ole rahul lapsevanemate sotsiaalmeedia postitustega. Noored sooviksid rohkem sõnaõigust, et otsustada milliseid pilte või infot lapsevanem jagab. Suur osa uuringus osalenud noortest tõdesid, et on tundnud piinlikkust lapsevanema tehtud postituse üle.

Paljud intervjueeritud noortest ütlesid, et nende vanemad ei küsinud neilt luba enne sotsiaalmeedias postituse tegemist. Enamgi veel, mitmed uuringus osalenud emadest tõdesid, et ei kuula lapse arvamust, vaid jätavad endale õiguse otsustada, millist sisu nad sotsiaalmeedias avalikustavad. Siibaku ja Lipu uuringust nähtub, et lapsevanemad ja lapsed ei ole tihti ühel nõul, mida avalikustada ja mida mitte. Lapsevanemate ja laste arusaam privaatsusest sotsiaalmeedias võib erineda ning põhjustada vanema ja lapse suhtes konflikte.

Eesti emade võrguvanemluse kogemusi kaardistasid Andra Siibak ja Keily Traks. Uuringust nähtus, et Eesti noored emad ei langeta sotsiaalmeedias otsuseid kergekäeliselt. Digitaalse identiteedi kujundamisel vastutab lapsevanem nii enda kui oma lapse eest.

Uuringus osalenud emad lähtuvad sotsiaalmeedias jagamisel nii lapse privaatsuse säilitamisest, aga mõtlevad ka enda kui lapsevanema minapildi kujundamisele. Siibaku ja Traksi uuringus osalenutest paljud väitsid, et lapsevanemana on nad sotsiaalmeedias pidevalt hindavate pilkude all ja proovivad pigem oma lapse kohta andmete jagamist vältida. On tavapärane, et emad piiravad üles laaditud piltide arvu ja auditooriumi, varjavad lapse nägu või otsustavad sootuks postitamata jätta.

Paljud Siibaku ja Traksi uuringus osalenud Eesti noored emad tajuvad võrguvanemluse probleeme ja püüavad sotsiaalmeedias jagatavat teadlikult jälgida. Kui laps suudab ise sotsiaalmeedias jagatava kohta otsuseid teha ning ei nõustu oma vanema tehtud otsustega, võib see põhjustada vanema ja lapse suhtes konflikte. Digitaalne jalajälg võib jääda lapse elu mõjutama pikaks ajaks, kuid lapsevanem saab jalajälje kujunemist teadlikult kontrollida.

Uuring ilmus ajakirjas Catalan Journal of Communication & Cultural Studies. Siinse populaarteadusliku artikli kirjutas Tartu Ülikooli magistrant Laura Kiili kursusel "Andmete esitamine ja tõlgendamine".