Soojenduseks võiks lahti rääkida, mida see tähendab, et lapsepõlv või midagi muud andmestub. Mis nähtus on andmestumine?

Tõsi ta on, et enne, kui saame rääkida, mis on andmestunud lapsepõlv, peaks rääkima, mis üldse on andmestumine ja andmestunud ühiskond. Nähtus ise on suhteliselt uus: teadusmaailmas on sellega pigem tegeletud viimasel kümnel aastal. 

Lihtsustatult tähendab andmestumine seda, kuidas varem väga tavalised, vahel ka meile endale nähtamatud tegevused, on viimase kümne aasta jooksul üha enam tänu kasvavale infotehnoloogiliste vahendite rohkusele, hakanud endast maha jätma andmepurust radu. Igasugu tegevusi püütakse üha rohkem kvantifitseerida, sest kvantifitseeritud andmeid on väidetavalt lihtsam analüüsida. 

Sellised andmed on niisiis väga olulised pea ükskõik kellele. Näiteks üksikisikule võib olla oluline saada numbrilisel kujul või erinevate visualiseeringute abil informatsiooni iseenda kohta: kuhu tal kõige rohkem raha kulub, milliseid tooteid ta eelistab, või mida erinevad fitnessi, vaimse tervise ja uneäpid tema enesetunde, toitumise ja kehalise aktiivsuse kohta ütlevad. 

Üksikisik saab kogutud andmete põhjal teha läbimõeldud otsuseid muutmaks enda käitumist: näiteks otsustada, et peab igal õhtul varem magama minema või oma päevaseid kalorikoguseid vähendama. Sellised andmed on loomulikult väga olulised ka erinevatele organisatsioonidele, kes taolisi teenuseid loovad ja pakuvad. Kui tavakasutaja jaoks on andmed nii-öelda kõrvalprodukt, siis teenusepakkuja, platvormiomaniku ärimudelist lähtuvalt on andmed äärmiselt väärtuslikud, kuna neid saab müüa.

Laias laastus luuakse andmeid inimeste elus, aga ka ühiskonnas toimuvate protsesside põhjal ning neid andmeid kasutatakse ka nende samade protsesside mõtestamiseks. Nii on enda kodanike kohta erinevate andmete kogumine äärmiselt oluline ka riigile. Näiteks selleks, et otsustada, millised teenused millistele inimestele üldse kättesaadavaks muuta.

Teie osalusel valminud monograafia pealkiri oleks eesti keeles "Andmestunud lapsepõlved". Lugejale võib see sõnapaar kõlada mingi suure hirmsa kollina. On see siis midagi, mida peaks kartma?

Vastus sõltub ilmselt kõige rohkem sellest, kelle käest küsida. Meie oma raamatus Giovanna Mascheroniga esindame pigem kriitiliste andmeuuringute suunda, mis suhtub andmestumisse kerge skepsisega. 

Rõhutame, et hästi oluline on arvestada konkreetse inimese ja subjekti arvamust. Igasugune andmete kogumine, analüüsimine ja tõlgendamine peab olema andmesubjekti ja ühiskonna seisukohalt õigustatud ja õiglane. Paraku väga paljudel puhkudel, kui me andmestumisest räägime, inimesed tegelikult ei kujuta üldse ette, kuivõrd palju erinevaid andmeid nende kohta maha jääb, kui palju nad neid andmeid ise tahtlikult või tahtmatult tekitavad, ja milliseid otsuseid nende konkreetsete andmete põhjal on võimalik nende elu kohta teha. 

Sageli ei tehta otsuseid üksnes kontekstis, kus andmed on tekitatud, vaid need kontekstid võivad olla hoopis midagi muud. Näiteks kui kasutame mingisugust populaarset rasedusrakendust, siis me võib-olla ei oska ette kujutada, et väga privaatsed terviseandmed meie enesetunde ja lapse arengu kohta võivad jõuda tööandjani. Samamoodi võivad need jõuda näiteks kindlustusfirmadeni, kes teevad nende põhjal otsuseid, milline elukindlustuspoliis meile väljastada, või mõjutada seda, kas meil õnnestub pangast kodulaenu saada või mitte. Me näeme tihtipeale oma andmete mõjukonteksti väga kitsalt.

Nii näiteks ei mõtle me ka enamasti sellele, et andmestumise protsessid saavad laste puhul alguse juba hulka enne seda, kui laps siia maailma sünnib – just tänu erinevatele digitehnoloogilistele vahenditele.

Lapse elu andmestumine algab sellest, kui tema vanemad igasugu digivahendeid kasutavad. See juhtub kas või siis, kui vanemad internetis erinevates foorumites sõna võtavad või sotsiaalmeedias oma kogemusi jagavad. Juba siis jäävad andmejäljed maha.

Tahtsingi just laste andmemaailma kiskumise kohta näiteid küsida. Foorumipostituse peale polekski esimese hooga mõelnud. Kas leidub veel näiteid, mille peale kohe ei tulegi?

Jah, ühismeediakasutus on andmestumise näitena ehk üks enam levinuid. Räägitakse nii-öelda võrguvanemlusest, kus vanem jagab oma lapse kohta tekstilist ja pildilist informatsiooni ühismeedias. See võib alata juba esimestest ultrahelipiltidest enne lapse sündi, ja mida suuremaks laps saab, seda rohkem informatsiooni on vanemal jagada. 

Erinevaid lapsevanemaid puudutavaid näiteid on admestumise kontekstis muidugi veel. Viimastel aastatel on tohutu kasumi kokku kraapinud kõik, kes loovad väikelapsega seotud digividinaid. Kui mina üles kasvasin, siis minu vanemad selleks, et aru saada lapsevanemaks olemisest, ja mida mingi asi lapse juures võiks tähendada, kasutasid näiteks Benjamin Spocki raamatut "Minu laps". See oli suur tellis, mis oli toona pea igas kodus olemas. Kes tänapäeval sellist tellist hakkab lugema?

Palju mugavam on tõmmata endale mõni rakendus või võtta ligi nutivahend, mis hakkab mulle edastama pealtnäha neutraalset ja kallutamata andmepõhist infot minu lapse kohta. Võib-olla kõige markantsem näide on, et Pampersil on olemas tehnoloogilised mähkmed. Kui paned lapsele need alla ja laps sinna pissib, siis sinu telefon annab sulle märku, et nüüd on vaja minna mähet vahetama. 

Samalaadseid digividinaid on palju, mis muu hulgas näiteks jälgivad, kui palju laps sööb, palju magab või millal ta võiks üles ärgata. Saame panna lapse tooli või hälli, mis tema nutu peale hakkab ema häälega laulma või rääkima. Saame lapsele jalga tõmmata sokikesed või body, mis mõõdab tema kehatemperatuuri ja jälgib muid tervisenäitajaid. Lutidki võivad erinevaid tervisenäitajaid mõõta.

Ehk moodsa lapsevanema kasutusarsenali on viimaste aastate jooksul tekkinud hästi palju erinevaid digivahendeid. Kõik need koguvad erinevaid andmeid nii lapse kohta kui ka  pere kohta laiemalt. 

Loomulikult hakkab selliste digivahendite kasutus ajapikku muutma seda, mida lapsevanemaks olemine üldse tähendab. Millised on lapsevanema kohustused? Näeme empiirilistest uuringutestki, et vanematel on tekkinud hirm, et kui nad ei kasuta neid erinevaid rakendusi, siis nad äkki ei olegi enam head lapsevanemad. Nad üritavad maksimaalselt kasutusele võtta erinevaid rakendusi ja digividinaid, lootuses, et need võiksid nende lapsevanema rolli täitmist hõlbustada, mugavamaks muuta ja samas näidata, et tegu on tarkade ja kohusetundlike inimestega. 

Praegu räägime rasedusest ja väikelastest. Kas mudilased ja hiljem teismelisedki andmestavad end kuidagi enese teadmata?

Jaa, absoluutselt. Lapse andmestumine ei ole ainult protsess, mille nii-öelda pahad vanemad teadmatusest endaga kaasa toovad. Kindlasti lapsed ise ka mängivad suurt rolli selles, et nende kohta on palju andmeid. 

Kui mõtleme väikelapse peale, siis põhimõtteliselt sünnib ta meediarikkasse maailma. Väga paljud pered Eestiski annavad kohe oma väikelapsele mõne digividina kätte, kust ta saab vaadata multikaid, mängida mänge ja vaadata Youtube'ist lauluvideoid. Kõik see tekitab teatud andme-jalajälje. Selle põhjal kõik platvormid, mida laps kasutab, hakkavad ennustama, mida ta järgmiseks tahaks vaadata või milline laps ta on, et pakkuda talle võimalikult head kasutajakogemust. 

Kui räägime teismelistest, siis nemad kindlasti kasutavad kõikvõimalikke enesejälgimise vahendeid nagu täiskasvanudki. Näiteks kasutavad paljud kehalise aktiivsuse mõõtmise rakendusi nagu FitBit. Eestis ma veel ei tea, et see nii oleks, aga paljudes maailma koolides on sellised vahendid juba kohustuslikud. Näiteks Austraalia koolides on kehalise kasvatuse tunnis üsna levinud, et sul on kogu aeg FitBit-kell käe peal, mis mõõdab, kui aktiivne liikuja sa tavapäeval oled. Kui teed oma kohustuslikud sammud täis, saad lisahinde või pääsed mingisugustest kohustuslikest tunnitegevustest – oleneb, kuidas konkreetses koolis on asi lahendatud. 

Needsamad Austraalia uuringud näitavad, et lapsed ise on suhteliselt kriitilised selliste digivahendite kasutamise suhtes. Kas või seetõttu, et FitBitid mõõdavad ainult väga konkreetset füüsilist aktiivsust. Kui sa näiteks elad kusagil kaugemal ja pead koolis käimiseks jalgrattaga kümme kilomeetrit edasi-tagasi sõitma, siis seda FitBit füüsiliseks aktiivsuseks ei pea. Või kui sa käid näiteks iga päev ujumistrennis, siis sellist füüsilist aktiivsust FitBit samuti ei mõõda. Lapsed on sellest aga väga nördinud, väljendavad seda uuringutes ja tunnevad, et neid on ebaõiglaselt koheldud. 

Kui räägime veel vanematest lastest, siis on igasuguseid täiendavaid institutsioone, mis üha rohkem andmestuvad. Kahtlemata üks selline on kool, kust kõik lapsed peavad paratamatult läbi käima ehk hariduse andmestumine puudutab kõiki lapsi. Näeme väga selgelt jällegi viimase kümne aasta jooksul, kui massiivselt, alustades algharidusest ja lõpetades ülikoolidega, andmestumise protsess koolides aset leiab.

Ehk siis E-kool, Stuudium ja teised taolised rakendused loovad ka püsiva andmejälje?

Jah, nii see on. Koolikeskkonna andmestumine saab aluse juba kõikidest riiklikest andmebaasidest, nagu meil on näiteks EHIS, kus iga laps on arvel. Kui keegi juhuslikult sealt mõnelt andmerealt ära kaob, siis küll ta üles leitakse. Sellistes registrites on palju erinevaid andmeid laste kohta: kas nad on koduõppel ja mis põhjusel, mis põhjusel nad on koolist lahkunud ja nii edasi. 

Ka kõik muud platvormid nagu E-kool ja Stuudium, mis võimaldavad muu hulgas kommunikatsiooni kooli ja kodu vahel, jätavad andmejälgi. Juba lasteaiast alates on meil ELIIS-i platvorm, mis samamoodi lapse päevaseid tegevusi jäädvustada aitab ja tema arengut jälgib.

Koolides on samas palju muid tehnoloogilisi vidinaid, mis jällegi justkui märkamatult andmeid koguvad ja jälgivad pidevalt, kas laps käitub ootuspäraselt, normile vastavalt või mitte. 

Ühe sellise markantse jälgimise näite saab tuua Hiinast, kus ühes piirkonnas on koolivormide sisse õmmeldud mikrokiibid. Laps paneb hommikul koolivormi selga ja see mikrokiip on personaalselt tema oma. Lapsed ei saa riideid omavahel vahetada, sest konkreetne kood on konkreetse õpilasega seotud. Kui õpilane kooli jõuab, siis vanema telefoni peale tuleb väike video, et laps on jõudnud kooli ja järelikult on temaga kõik korras. 

Väga tore, kuritegevuse poolest eriti ohtlikus riigis see võib-olla polegi kõige halvem variant, eks ole, mõtleb nüüd mõni. Kui aga see laps tahab näiteks poppi teha ja tulla koolist ära tund aega varem, siis hakkab koolivormi sees olev mikrokiip häiret andma niipea, kui laps välisuksest välja astuma tahab hakata. Siis tulevad turvamehed ja viivad õpilase klassi tagasi.

Kõlab nagu vangla.

Jah, see tehnoloogia meenutab kindlasti mõnd muud asutust rohkem kui kooli. Me võime mõelda, et see on ainult Hiina, kes on kurikuulus igasuguste kahtlaste arengute osas. Samas näeme üle maailma hästi palju sarnaseid trende: Ameerikas, Austraalias, Suurbritannias. See kindlasti ei ole ainult totalitaarse riigi eripära.

(Siibak meenutab juhtumit eelmisel aastal Ühendkuningriigis, kus riik otsustas COVID-19 pandeemia tõttu ära jäänud lõpueksamite asemel usaldada eksamiainete lõpphinde panemise algoritmile. Koostevigade tõttu hindas algoritm 36 protsenti noortest liiga madalalt.)

Andmestumise kontekstis juhtub tihtipeale, et kõige rohkem saavad nii-öelda pihta inimesed, kes juba mingil muul põhjusel on ühiskonnas haavatavamad. Nad on kas seksuaalvähemused, majanduslikult kehvemal järjel pered, elavad kehvemas piirkonnas, kuuluvad rahvusvähemuste või näiteks pagulaste hulka. Selle konkreetse eksami algoritmi põhjal oli samamoodi, et kõige enam oli madalamate koondhinnete saajate hulgas vaesemates piirkondades ja suurtes tavakoolides käivaid õpilasi. Algoritm arvutas nende hindeid teistmoodi kui õpilastel, kes käisid kallites erakoolides, kus on reeglina väiksemad klassid. 

Kuna Suurbritannias tagavad ülikooli pääsemise paljuski just ülikooli poolt nõutud lõpueksami hinded, jäi nüüd umbes 15 000 õpilast neile esialgselt lubatud ülikoolikohast ilma, sest algoritm otsustas, et nende lõpuhinded pole siiski piisavalt head.

Sellest tuli ühiskonnas hästi suur skandaal. Õpilased olid tänavatel, piketeerisid ja käisidki ringi siltidega "Sinu algoritm ei tunne mind". Kuna skandaal oli niivõrd suur, siis otsustati lõpuks algoritmi määratud hinded ümber vaadata, nii et lõplikud hinded otsustas lõpuks ikkagi inimene, aineõpetaja, mitte algoritm.

Kas selliseid näiteid on veel, kuidas andmestunud ühiskond võib niigi haavatavaid inimrühmi veel rohkem tagaplaanile suruda?

Eelkõige tuleb selliseid näiteid praegu massiliselt täiskasvanute kontekstides. Kuna see on endiselt niivõrd uus teema, ei tea me teadlastena keegi veel, mida selline sünnist saadik andmestunud olek võib kõik veel endaga kaasa tuua. Meil ei ole selle kohta veel piisavalt empiirilisi uuringuid.

Samas näeme suurt ebavõrdsust ja andmepõhist diskrimineerimist, kui vaatame kõikvõimalikke algoritmipõhiseid otsuseid, mida kasutatakse näiteks politsei- ja kohtute töös, aga ka näiteks tööle kandideerimisel, või pagulasi puudutavate teemade kontekstis. Nii et põhjust murelik olla – eriti laste õiguste ja privaatsusõiguse kontekstis – on siiski küllaga.

Kui mõelda nendele juhtumitele, millest avalikkuses rohkem juttu on olnud, siis hästi palju leidub kaasuseid, kus näiteks Ameerika kohtutes algoritmid otsustavad, kas süüalune potentsiaalselt võiks uuesti kohtupinki sattuda või mingi kuriteoga hakkama saada. Uuringutest nähtub, et algoritmide ennustused on ebaproportsionaalselt vaesematest piirkondadest ja mustanahaliste poole kaldu, ehk algoritmid kipuvad hindama, et just see on rühm, kel on kõige enam kalduvus taas kuritegelikule teele asuda.

Kõik andmepõhise diskrimineerimise ja algoritmipõhise kallutatuse teemad ongi paljuski seotud sellega, et need tehnoloogiad on loonud väga ühte tüüpi inimesed. See üks tüüp on valge, hästi haritud ja suhteliselt heal järjel, reeglina heteroseksuaalne meesterahvas, kes neid tehnoloogiaid luues ei suuda teha neid teistsugust inimest arvestavaks. Seetõttu räägitakse viimastel aastatel üha enam andmeõiglusest ja andme-eetika olulisusest. Need põhimõtted võiksid olla tehnoloogiatesse juba sisse programmeeritud, aga praegu veel suuresti ei ole.

Lähme veidi filosoofilisemaks. Enne oli juttu, mida kõike hea lapsevanem peaks kasutama, et ta võiks üldse ennast hea lapsevanemana tunda. Kas kõigist nendest vahenditest saadav kasu kaalub siiski üle võimaliku ohu, mis sellega kaasneb? Kuidas teile meediauurijana tundub?

See on totaalselt hall ala ja siinkohal ei ole mina kindlasti lõplik instants, kes ütleb, et kindlasti ei tohi mingeid selliseid digividinaid ja rakendusi kasutada. Ma ei ütle, et neid kasutades ootab ees ainult tume tulevik – kindlasti see nii ei ole. 

Pigem on meie raamatu sõnum, et inimesed peavad rohkem teadvustama kõiki protsesse, mis on selliste tehnoloogiate taga. Inimesed peavad laiemalt ka mõtlema sellele, et kõik tehnoloogiad, mis tunduvad hirmus mugavaks meie elu tegevat, on kellegi loodud, kellel on omad ambitsioonid ja eesmärgid. Reeglina nende eesmärk ei ole ühiskondlik hüve ega laiem ühiskondlik areng, vaid selliste teenuste pakkujate näol on tegemist on peamiselt suurkorporatsioonide või erafirmadega, kes tahavad enda teenuse või toote abil teenida  majanduslikku kasu. Selliseid digivahendeid ei ole loonud lihtsalt filantroobid.

Mida siis soovitaksite näiteks rasedale, väikelapse emale või ka veidi vanemale lapsele: mida tasuks tähele panna?

Arvan, et tasub säilitada kaine mõistus selles mõttes, et andmed kindlasti on olulised ja me saame, kas enda või ühiskonna kohta tänu andmetele midagi rohkem teada, mida me varemalt ehk ei teadnud. See info võimaldab meil teha paremaid, andmetest informeeritud otsuseid.

Siiski leian ma, et andmeid tuleks kindlasti analüüsida konkreetses sotsiaal-kultuurilises kontekstis. Me ei saa lihtsalt võtta rakendusest tulevat graafikut, skeemi või numbreid ja öelda, et "numbrid ütlevad nii ja sellepärast ma toimin või otsustan naa". Ehk, me ei tohiks ära unustada ka teisi väärtuseid ja hidamiskriteeriume. See tähendab, et meie otsused ei peaks olema andmetest ja andmetehnoloogiatest juhitud.

Tegelikult on hästi oluline tajuda laiemat, kultuurilist ja ühiskondlikku sõnumit seal taga. Samamoodi nagu Austraalia Fitbiti kasutavate laste näites, pole see alati puhas kuld, mis meile andmetest vastu vaatab, sest andmed pole mitte kunagi täiuslikud. Me peame tõlgendama andmeid alati natuke laiemalt, kui ainult mustvalgel numbrid näitavad.

Kindlasti on oluline arendada ühiskonnas laiemalt sellist asja nagu andmealane kirjaoskus või algoritmipõhine kirjaoskus. Nende teemadega meil Eestis praegu keegi kusagil süstemaatiliselt ei tegele ja seetõttu ka meie inimeste teadlikkus nendest teemadest on hulka madalam, kui ta tegelikult olla võiks. 

Loomulikult ümbritseb kogu andmestumise teemat Eesti kontekstis kindlasti teatav üldine tehnoloogiavaimustus ja e-Eesti kuvand. Seetõttu on ka andmestumise protsessid Eestis hulka kiiremad kui mõnes teises riigis, kus ühiskondlik skepsis uute tehnoloogiate, AI ja masinõppe teemade kohta on suurem ja seetõttu on ka selliseid protsesse riiklikul tasandil laiemalt ühiskonda sisse viia keerulisem.

Kellel soovitate oma monograafiat lugeda? On see pigem teistele teadlastele mõeldud või teos, mida huviline lapsevanem võiks sirvida?

Arvan, et see on mõlemale. Kindlasti on see viitetihe monograafia. Kes tunneb teema vastu teaduslikku huvi, leiab sealt palju täiendavaid vihjeid, kust veel lapsepõlve andestumise kohta infot otsima minna. 

Tavainimene leiab raamatust, ma usun, ka päris palju huvitavaid elulisi näiteid. Reeglina kõik näited, mis seal on, pärinevad empiirilistest uuringutest ning rahvusvahelises meedias ilmunud uudislugudest, mis kajastavad uusi arenguid näiteks koolides. Samuti pere kontekstis igasugustest tarkadest tehnoloogiatest, mis meil kodus on, ja mis meie biomeetrilisi ja käitumisandmeid salvestavad. 

Ma tahaks loota, et need lood ja potentsiaalsed tõlgendused, panevad lugejat andmestumise teema ja selle potentsiaalsete tagajärgede peale varasemast pisut enam mõtlema.

Kas soovite veel midagi lisada?

Arvan, et selle teema puhul on väga palju halli ala. Kui mina räägin siin kriitilise andmeuuringute suuna esindajana, siis paljude lugejate jaoks ei tekita see kindlasti mingeid probleeme, et keegi nende andmeid kusagil mingil põhjusel kasutab. Tüüpvastus sellisel puhul, mida me ka Eestis tehtud uuringutes oleme korduvalt kuulnud, ütleb, et "mul pole midagi varjata". Selline arvamus on väga sage, et tavakodanik pole midagi halba teinud, ta pole mingi kurjategija ega terrorist – mis temaga siis ikkagi juhtuda saab, kui mõni rakendus jäädvustab tema kohta mingeid andmeid?

Samas see teema kindlasti on hulka laiem kui lihtsalt ühe indiviidi isiklik tunnetus. Andmestumine ei pruugigi alati konkreetsele indiviidile mingeid negatiivseid tulemeid kaasa tuua. Küll aga muutub tänu andmestumisele hulka ahtamaks meie sotsiaalne reaalsus, sest kõiki nähtusi ja inimesi püütakse taandada selgepiirilistesse kategooriatesse. Just seetõttu ongi äärmiselt oluline tagada, et andmete kogumise, analüüsimise ja tõlgendamise protsessid aitaksid kaasa sotsiaalse õigluse suurendamisele ühiskonnas, mitte vastupidi.

Andra Siibaku ja Giovanna Mascheroni (Università Cattolica) kaasautorluses valminud raamatu "Datafied Childhoods. Data practices and imaginaries in children's lives" ("Andmestunud lapsepõlved. Andmepraktikad ja -kujutelmad laste elus") avaldas Peter Langi kirjastus.