Olgu tegu suudlemise, toidujagamise või suunurga pühkimisega – väikelapsedki näevad süljevahetuses märki, et kaks inimest on omavahel lähedased, vahendab ScienceAlert.

Uuringu autori ning Harvardi Ülikooli teaduri Ashley Thomase sõnul on juba varasematest uuringutest teada, et väikelapsed tajuvad ümbritseva maailma suhtlusnüansse suurepäraselt. Samas polnud Thomase sõnul senini selge, kui hoolikat tähelepanu pööravad mudilased inimsuhete erinevatele tüüpidele.

Täpsemalt tahtsid Thomas ja ta kolleegid teada, kas lapsed eristavad erilisi nii-öelda tihedaid inimsuhteid. Mudilaste eristusvõimet täiskasvanute omaga võrdlemiseks tegid nad rea katseid. 

Esimeses katses osales üle 100 lapse vanuses viis kuni seitse eluaastat. Uurijad näitasid neile multifilme, kus tegelased suhtlesid üksteisega erinevatel viisidel. Lapsed oletasid õigesti, et kui tegelased jagasid omavahel sööginõusid või limpsisid sama jagamatut toidupala, oli tegu tuumpere liikmetega. Samas tähendas mänguasjade või portsjoniteks jaotatava toidu jagamine, et tegu võis olla kas pereliikmete või hoopis sõpradega.

Nukuteater

Järgmises katses tahtsid uurijad kontrollida, kas nende teooria kehtib ka väikelaste ja mudilaste puhul, kes ei oska oma seisukohti nii hästi sõnastada kui vanemad lapsed. Katse ise põhines klassikalistel vervet ahvidega tehtud uuringutel, kes kuuldes tuttava noorlooma hädakisa vaatasid noorlooma ema poole ja ootasid, et viimane oma last lohutaks.

Inimlaste uurimiseks lavastasid uurijad videoklipid, kus kaks naissoost assistenti mängisid armsa välimusega sinise käpiknukuga. Üks naine hammustas apelsiniviilu ja andis seda seejärel maitsta ka nukule. Järgmiseks võttis naine samast viilust veel ühe ampsu. Seejärel nägid lapsed, kuidas teine naine loopis nukuga edasi-tagasi musta mängupalli.

Thomase sõnul on mõlemad suhtlustegevused väga sõbralikud ja kahepoolsed, aga ainult üks neist võiks täiskasvanule seostuda lähedase suhtega. 

Järgmisena näitasid uurijad lastele klippi, kus sama nukk nuttis ja naised seisid kummalgi küljel nuku kõrval. Uurijad jälgisid, kumma naise poole väikelapsed esimesena nuku abistamist oodates vaatasid ja kui kaua. Laste pilk näitas, et nad pidasid omavahel apelsini kaudu sülge jaganud paari lähedasemaks.

Kontrollimaks, ega lapsed pelgalt oleta, et teisega toitu jagav inimene on iseloomult meeldivam, tegid uurijad teisegi katse. Seal näidati lastele alustuseks samu videoklippe, kus hädasolev nukk oli hoopis teine. Selles katses ei vaadanud ei väikelapsed ega mudilased esimesena või pikemat aega toidujagaja poole.

Lõpuks tegid uurijad katse, kus üks näitlevatest assistent pistis endale sõrme suhu, keerutas seda ja pistis selle seejärel nukule suhu. Samal ajal tegi teine assistent samasugust keerutavat sõrmeliigutust esmalt enda ja seejärel nuku otsaesisel. Kui nüüd näidati lastele nutva nuku klippi, vaatasid nad jälle pigem sülge jagava näitleja poole ehk nägid süljes lähedusemärki.

Ashely Thomase sõnul annab uuring uut aimdust, kuidas lapsed suhtlusdünaamikaid ära tabavad. Näiteks oli tema sõnul varem teada, et väikelapsed panevad tähele, kui keegi on teiste vastu lahke.

Uuringu olulisim järeldus on Thomase sõnul, et väikelapsed ei märka üksnes inimeste iseloomujooni, vaid panevad tähele ka inimeste omavahelist lähedust ja sidemeid. 

Uurijate sõnul võib inimeste endi suhtlusarusaamade mõistmisest olla edaspidi kasu, aitamaks suhtlusraskustes inimestel lähedasi sidemeid luua. Thomase sõnul on seni olnud moraalne läbikukkumine, et autismispektri inimestele pole välja mõeldud head toetusviisi inimsuhete loomisel. Ta loodab, et uus teadustöö aitab ka sellele kaasa.

Teadustöö ilmus ajakirjas Science.