Oktoobri alguses teatas Euroopa Parlament, et pooldab avalikus ruumis ja kuritegude ennetuses näotuvastustehnoloogia kasutamise keelustamist puhkudel, kui seda kasutab politsei. Otsustajate valupunktina mainitakse tehisintellekti kasutamist usus, et nii õnnestub potentsiaalsed kurjategijad profileerida enne kuriteo toimepanemist. Poliitikutele ei valmista muret unistus kuritegude ärahoidmisest, vaid süsteemi vigadest ja väärkasutusvõimalustest lähtuv tajutud oht kogu ühiskonnale.

Sellega seoses meenub paljudele kindlasti film "Minority Report – kolmas otsus". Tom Cruise'i kehastatud politseinik John Anderton saab selles loos teada, et raskeid kuritegusid ennetava süsteemi arvates on tema tulevane kurjategija. Ausa inimese vastu otsustanud oraakli hinnangul sooritab John Anderton pooleteise päeva pärast mõrva, mistõttu tuleks ta eos arreteerida.

Kirjanik Philip K. Dick kirjutas filmi aluseks olnud jutustuse 1956. aastal. Nüüd oleme tunnistamas ajaloolist kurioosumit, milles Euroopa Liidu Parlament käsitleb poole sajandi vanuse fiktsiooni realiseerumise lävel poliitilisi rakendussätteid.

Tavakodanikus tekitab arvatavalt segadust, miks paigaldavad samal ajal nii linnad kui ka eraettevõtted ilma eriliste vaidlusteta näotuvastusega kaameraid. Kaamerasilma taga toimuva erinevus politseiga on üllatavalt suur. Vähemalt esialgu, sest kord tekkinuna kipuvad andmed elama iseseisvat elu.

Politsei töös on eesmärk tuvastada, kes on pildil. See ülesanne eeldab võimalikult suurt andmebaasi, eelistatult kõigi maailma inimeste fotode ja isikuandmetega. Sotsiaalmeedia kõrvale jättes rakendatakse erasektoris näotuvastust peamiselt selleks, et tuvastada, kas kaamera silma ees olev isik kuulub nende hulka, kellele osutatakse varem ostetud teenust või kes kuulub töötajate hulka ja ta tuleb väravast läbi lasta. Andmebaas piirdub teenusega nõustunud isikute piltide ja isikuandmetega ning seda enamasti lülitit meenutava tehnilise kontrolli tasemel.

Lisaks on politsei käsutuses riiklik ressurss, mida toetab paljudes riikides valitsejate rohkem või vähem varjatud huvi. Erasektori tegevust püütakse reeglitega kammitseda. Andmete iseseisva elu viitena leiab maailmast näiteid, milles mõlemad andmevood lähenevad kuni kombineerumiseni.

Usutavalt on USA-s asuv eraettevõte Clearview koostanud maailma rohkem või vähem avalikult ligipääsetavatest pildi- ja muudest infoteenustest umbes kolme miljardit planeedi elanikku kirjeldava andmebaasi. Äriplaanis müüakse teenust igaühele, kes oskab hästi küsida. Seejärel õnnestub kliendil suure tõenäosusega tuvastada tänaval vastu tulnud isikuid.

Kuis mõnes riigis on kodanikke puudutava ametkondliku info kasutamine tugevalt reguleeritud, on siin-seal tärganud skandaalid, kui politsei on riigis kehtivate piirangute tõttu asunud kasutama Clearview teenust. Diktatuuririikide ja USA osariikide kõrval on kiusatusele järele andnud isegi Rootsi ametivõimud.

Järgmise põlvkonna maailma elanikke katva andmebaasi kontuurid paistavad kasvõi Euroopa Liidu kavas luua ühtne biomeetriline andmebaas piiripunktides registreeritud isikute fotode ja sõrmejälgedega. Analoogne andmekogu on juba USA tolli ja piirivalve ning föderaalse juurdlusbüroo (FBI) kasutuses.

Kirjeldatud suundumuste taustal tundus ülepaisatuna kriitika seoses eelmisel nädalal Moskva metroo klientidele loodud mugava näotusvastusteenusega, mis kannab üllataval moel kirillitsas kirjutatuna ingliskeelset nimetust "FacePay". Kohalik linnavalitsus on uhke maailmas esimese näopõhise sõidutasumisteenuse kasutuselevõtmise üle.

Tehniliselt keeruka lahenduse teokstegemise võidukuse taustal ei tundu üleüldse imelik, miks sama pole mujal teoks tehtud. Sealses mõttes peab põhjus olema tehnoloogilistes väljakutsetes ja mitte kuidagi seotud kodanike vabaduste riivamisega.

Iroonia sureb, kui vaadata ringi demokraatlikuma mõtlemisega ühiskondades. Põhimõtteliselt on sarnane plaan teoksil mitmes Ühendkuningriigi koolis. Näotuvastusega lahendatakse koolilaste toitlustamist. "Süüa saavad õigete nägudega õpilased" – sellisena võinuks teenus olla kirjeldatud George Orwelli võtmes.

Koolivalitsused joonistavad sõnade abil hoopiski ilusama pildi. Üks argument on puhtus, kuna lapsed saavad lõunasöögi eest tasuda sanitaarselt raha puudutamata, pelgalt kaamerale naeratades. Lisaks hügieeni parandamisele ajendas koole näotuvastuse kasuks otsustama asjaolu, et toitu ei jagunud kõikidele lastele. Täpsemalt toidu eest tasunud lastele, kui sööma ilmusid ka näljased mudilased, kes tahtsid süüa tasuta. Nüüd saab nad sanitaarselt söökla ukse taha jätta.

Õnneks pole tavakodanikel muretsemiseks põhjust, sest seda teevad poliitikud.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".