Keeruliste ülesannete lahendamisel, nagu põgenikele uue elupaiga leidmisel, on mõistlik jaotada see väiksemateks sammudeks. Neist igaühe puhul arvestatakse teatud infokilluga. Kui olulisi andmeid või inimesi on palju, toimub see vähemal või rohkemal määral automatiseeritult. Argielus kohtab ka lihtsamaid algoritme. Kui inimene otsib näiteks internetis, mis sel sügisel moes on, hakatakse talle õige pea näitama vihmamantlite reklaame.

"Algoritmid on ehitatud selleks, et midagi valida. Need on seega juba olemuslikult diskrimineerivad, misläbi on algoritme kirjutavate inimeste kätes suur võim. Seejuures, kui sa algoritme juba luua suudad, pole sul reeglina teiste ekspertide abi vaja. Nõnda võib jääda kergesti tähelepanuta, kuidas see täpselt selle märklauaks olevaid inimesi mõjutab," selgitas Tartu Ülikoolis väitekirja kaitsnud Tayfun Kasapoglu, kes on nüüd Tallinna Tehnikaülikooli järeldoktor.

Riikidest ja ühismeediast

Oma doktoritöö raames intervjueeris Tayfun Kasapoglu seitset ja 12 vastavalt Eestis ja Türgis elavat Süüria põgenikku. Täpsemalt huvitas teda, kui hästi nad algoritme ja nende mõju hoomavad, mil määral põgenikud algoritmidega kokku puutudes iseendaks jäävad ja kuidas mõistavad nad riikide otsust eri algoritme kasutada. Tehtud tähelepanekutest võib tõusta kasu põgenike lõimimisel, kui taolisi programme hakatakse kasutama laialdasemalt. Täiendavalt analüüsis Kasapoglu andmetega tegelevate ekspertide arvamusi.

Kasapoglu märkis, et põgenikud tunnetavad riikide ja ühismeediahiidude loodud algoritme selgelt erinevana. Ühest küljest kasutavad IT-ettevõtted tavaliselt andmeid, mida inimesed endast niigi tahtlikult või tahtmatult maha jätavad. "Teiseks on firmade motiivid vähemalt pealtnäha mõistetavad – eesmärk on teenida võimalikult palju raha. Riikide puhul oli põgenikel suurem mure, et kogutud andmeid hakatakse kasutama algselt lubatust teistel eesmärkidel," lisas järeldoktor. Suurema murekohana pelgasid põgenikud, et ettevõtted loovutavad nende andmed valitsusele.

Osaliselt ulmesarjast Black Mirror ja hiinlaste sotsiaalse punkti süsteemi inspireerituna manasid neist mõned siiski esile ka düstoopilisemaid tulevikke. "Nende jaoks oli juba praegu häiriv, kui kergesti Facebooki näotuvastusalgoritm nad teiste fotodelt üles leiab, kuigi nad olid enda arvates veebis väga ettevaatlikud," märkis Kasapoglu. Näiteks võisid jälgida põgenikud Facebookis mitmeid uudislehti, kuid ei märkinud neid endale meeldivaks ega reageerinud kuidagi ka nende postitustele.

Sotsiaalmeedia eripärad

Põhimõtteliselt võimaldavad samad ühismeediakeskkonnad põgenikke võimestada, pakkudes neile kohta oma lugude jutustamiseks. Intervjuudest koorus aga välja, et reaalsuses on nende võimalused iseendaks jääda piiratud. Põgenikud lootsid sageli, et laiema auditooriumiga suhtlemine aitab neil õigustada enda olemasolu neid vastuvõtnud riigis, mis mõjutas ka nende lugude sisu.

Samas hoiatas Tayfun Kasapoglu üldistuste tegemise eest. "Mõned osutavad ühismeedias tõesti, kuidas neid diskrimineeritakse. Teised näitavad aga, kui ilusas riigis nad nüüd elavad ja üritavad oma tänulikkust üles näidata ka muul moel. Näiteks kohtusin mõnede Süüria põgenikega, kes teevad riiki kirjeldavaid reisivideoid. Mõned kohalikud võivad muidugi seepeale osatada, kuidas küll põgenikud reisida saavad ja miks nad oma elukohta kaasmaalastele reklaamivad," sõnas järeldoktor.

Päris maailmas olemasolev ebavõrdsus peegeldub ka ühismeedias. Suuremate meediaväljaannete ajakirjanike kujundatavad narratiivid levivad tavaliselt kaugemale, kui põgenike enda kirjutatud lood. "Sotsiaalmeediat ei loodud inimeste võimestamiseks. Finantsloogika on siin selgelt olemas, postituste levi mõjutab meie võim ja rahalised vahendid. Kogukonnad, kes on niigi ebavõrdses seisus, on seda ka internetis. Sotsiaalsed probleemid kanduvad veebi," märkis Kasapoglu.

Algoritmi mitu tahku

Töö teise osana uuris Tayfun Kasapoglu põgenike hoiakuid nende algoritmide suhtes, mida kasutavad riigid nende liikuvuse juhtimiseks. Järeldoktor märkis, et meedias kirjeldatakse algoritme enamasti positiivses võtmes. "Neid surub sinna enamasti neid kasutav ettevõte või asutus, mis tahab näidata, et teeb head tööd. Tegelikult võib aga leiduda inimesi, kelle huve samad algoritmid vaikimisi kahjustavad, kuid ühiskonnas laiemalt see ei peegeldu," sõnas Kasapoglu.

"Põgenikud on selle ehe näide. Neilt kogutakse suurel hulgal andmeid, mida pingsalt analüüsitakse. Samas pole põgenikel oma andmete pärast muret tundmiseks suuremat võimalust. Kui parasjagu sind või sinu kodu rünnatakse, on andmete privaatsusest rääkimine luksus," lisas järeldoktor. Kuna Türgi ega Eesti neid põgenike paigutamisel ei kasutanud, kirjeldas Kasapoglu intervjueeritavatele hüpoteetilisi stsenaariume. Just neile riikidele keskendumisel sai määravaks nende kaugus Süüriast ja erinevused kultuuriruumis.

Järeldoktor märkis, et agentsuse väljendamiseks peab olema inimestel esmalt teatav arusaam, mis algoritmid üleüldse on ja kuidas need töötavad. Kasapoglu sõnul pole tegu raketiteadusega. "Isegi kui intervjueeritavad polnud algoritmi mõistet kui sellist varem kuulnud, mõistsid nad lühikese kirjelduse peale kiiresti, et nad on nendega kokku puutunud," sõnas Kasepoglu. Teisisõnu, algoritmide sotsiaalse mõju üle arutlemiseks pole vaja süviti mõista, kuidas need töötavad.

Neist lähtuvate kasude ja kahjude leidmisel osutusid põgenikud pea sama osavaks kui eksperdid. "Mõned olid mures, et algoritmid hakkavad neid ebaõiglaselt sihikule võtma. Teised leidsid seevastu, et veebipõhised soovitused on väga head, sest parandavad ligipääsu mõnele teenusele. Mainimata ei jäänud ka julgeolekuteenistused. See on väga hea, sest algoritmid pakuvad ka palju positiivset, kuid see ei tähenda, et nendega ei võiks midagi valesti minna," leidis järeldoktor.

Sunnitud valikud

Samas tõdes Tayfun Kasapoglu, et humanitaarkriisi vallandudes on põgenike võimalused piiratud. "Neil pole valikut ega õigust öelda, kuidas neile ei meeldi ühe või teise riigi põgenike paigutamise algoritm ja nad lähevad selle pärast kuskile mujale," sõnas järeldoktor. Seejuures on oluline tähele panna, et ka põgenike jaoks oli intervjuude põhjal turvalisus olulisel kohal.

"Nad tahavad, et neid vastu võtnud riik jääks turvaliseks. Nõnda on nad varmad oma andmeid jagama ja nõustuvad ka eri algoritmide kasutamisega. Eriti oli seda näha Türgis – nad tahavad, et piir oleks kinni ja seda ei saaks üle tulla ükski vähegi ohtlik inimene," sõnas Kasapoglu. Sarnasel seisukohal olid Eestisse jõudnud süürlased. Samas polnud nad siinmail sedavõrd kindlad, et Eesti vajab samasuguseid algoritme kui Türgi. Süüriast lähtuvad ohud otseselt siia ei ulatu.

Pikem vaade

Lisaks põgenike vastuvõtmist mõjutavatele algoritmidele leidub ka programme, mille alusel või abil neile neid vastu võtnud riigis elupaika valitakse. Just nende täiustamisel tuleks arvestada Tayfun Kasapoglu sõnul senisest rohkem põgenike antava tagasisidega.

"Levinud eelhoiaku põhjal tulevad põgenikud mingist kohutavast mahajäänud paigast ja peaksid olema seega rahul kõigega, mida neile siin pakutakse. Konkreetsete lugude põhjal olid nad aga enamasti enne humanitaarkatastroofi õnnelikud ning neil oli perekond, haridus ja töö," sõnas järeldoktor.

Nõnda pole tema sõnul imekspandav, et mitmed Eestisse jõudnud põgenikud sealt peagi lahkusid, sest nad paigutati tuge pakkuva kogukonnata väikelinnadesse. Seejuures pole vahet, kas lõpliku otsuse tegi inimene või arvutiprogramm. "Kui algoritmi otsus põgenike eripäradega ei arvesta, teevad nad ikka seda, mida vaja, et paremini hakkama saada," tõdes Kasapoglu.

Seejuures leidis doktoritöös kinnitust, et ühes riigis loodud ja kasutusele võetud algoritme ei saa juurutada sirgjooneliselt teises kohas. "Näiteks olid põgenikud Türgis mures, kui algoritm paigutaks neid ainult süürlaste naabruskonda, sest vähendaks võimalust türklastega lävida ja vähendaks sellega nende võimalusi. Eestis oli lugu vastupidine, sest nad pelgasid, et neist saavad ainsad süürlased terves linnas," märkis järeldoktor.

Sellele lisandusid praktilised usku puudutavad probleemid, nagu halal-liha kättesaadavus ja mošeede olemasolu. Kuigi põgenikel polnud seega midagi otseselt algoritmide kasutamise vastu, peaksid jääma need vaid abivahendiks ja lõpliku otsuse tegema inimene.

Kasapoglu tõi näite ülikooli lõpetanud insenerist, kes ihkas maal elada. "Tööoskuste põhine algoritm saadaks ta aga hoopis suurlinna elama. Inimesed teevad ikka oma elu jooksul radikaalseid elumuudatusi," nentis järeldoktor. Minevikuandmete põhjal ennustusi tegevad algoritmid jäävad taoliste erandite püüdmisel hätta.

Kasapoglu jaoks üllatavalt nägid algoritme sama mitmekoeliselt ka andmeeksperdid, kes puutuvad sagedamini kokku nende köögipoolega. "Põgenike heaolu oli nende jaoks oluline, kuid samas muretsesid nad väga oma ameti ja institutsiooni pärast. Nad kartsid, mida kehvasti töötav algoritm nende mainega teeb, sest see õõnestaks seejuures usku ka riigi enda toimimisse. Kui tahad demokraatlikku ühiskonda, peavad sul olema usaldust tekitavad institutsioonid," lisas järeldoktor.

Teadlane tunnistas, et doktoritöös kõlanud seisukohad on idealistlikud. "Ma ei arva, et põgenike või teiste taoliste inimrühmade kaasamine on alati lihtne, ent tahtsin pakkuda pilti, mis aitaks sinnapoole liikuda. On aeg loobuda mõttest, et algoritmid on üdini neutraalsed ja objektiivsed. Kui neid aga usaldame, peame kindlustama, et need ei esindaks vaid teatud huvirühmi, vaid kõiki asjasse puutuvaid inimesi," leidis Tayfun Kasapoglu.

Loe doktoritööd täies mahus Tartu Ülikooli digikogus. Doktoritööd juhendas Anu Masso, Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi kaasprofessor tenuuris.