Looduse loogika paigutab kõige tõhusama õppimisvõime lapsepõlve. See on aeg, kui arenevad keha võimed, mida juhivad tulemuslikule teele lisanduvad teadmised ja omandatud sotsiaalne asjatundlikkus. Esimest kahte on hõlpsam mõista. Võrreldes jalgrattaga sõitmise, raha arvutamise või võõra keele kasutamisega on inimeste keskel elamise oskus adumiseks mõistatuslikum.

Selgub, et kõik inimesed pole lahked, iga naer ei tähenda rõõmu ja mulje võib olla petlik. Omaette väljakutse on enesekäsitluse kujunemine, mis sünnib läbi teiste inimestega suhtlemise. Vihjed kogunevad tähelepanekutest, kuidas ülejäänud suhtuvad teineteisesse ja siis sinusse, kas ja kuidas on abivalmid ning mida ise tahavad, millal ning kui palju on nõus muutuma, kokku leppima, kannatama jne.

Inimesed on kõige põnevam ja mõjusam õppeaines. Isegi kui tahaks kiirustades rohkem teada saada, saabub kogemus väikestes ja vastuolulistes episoodides, sest kõigil on oma elu koos aega nõudvate väljakutsetega. Näiteks kui ühel hetkel kiidetakse ja julgustatakse head teinud rüblikut, teatatakse teisel hetkel täiskasvanute seas normaalseks peetud piiride ületamisest, kus asuvad talutava miinimum ja maksimum.

Protsessis tuleb ette ka õpetikku juhuslikkust ebaadekvaatselt käituvate täiskasvanutena, kes võivad mõnikord vähemastki kannatust kaotada, jätta lubadused täitmata või koguni midagi kokku valetada. Tasahilju avastatakse, et ka teistel inimestel on tunded.

Sestap harjuti inimestega suhtlemise omandamist võtma juhuslikult pudenevate dooside tähelepaneliku üleskorjamise tõttu sündinud aegluses ohjatava protsessina. Asjade taoline kulg võimaldab leida suurematel oma aega. Samas võib see põhjustada nii arusaamatuste meelehärmi kui ka pakkuda naljakaid hetki võtmes "lapse suu ei valeta". Laps viibis päris kaua teiste ja ise enda teravustega kohtumist edasilükkava, isoleeriva sotsiaalse vati sees. Kõik olid sellise arengurajaga harjunud, kuni leiutati digitaalsed assistendid.

Nutiseadmetes pesitsevad inimhäälsed digitaalsed assistendid ei tea, et nad ise eksisteerivad, rääkimata inimeste olemasolust. Neile ei lähe miski korda, kuniks algoritmide töös rahuldatakse teatud formaalsed arvulised tingimused. Inimestele jäetakse mulje, nagu huvitaks tarkvaraprotsesse humanoidide tulemuslik teenindamine.

Teenuste arendajad teadsid, et inimestele meeldiks neile sarnase kuvandi kaudu liidestatud tehniline lahendus. Inimhäälselt vesteldes pakutud abi tundub vahetu ja suurema usaldusväärsusega. Nähtus manipuleerib tunnetega, mis kujunesid evolutsiooni käigus inimestega maailmas toimetuleku tõhustamiseks. Masin petmises osalemist ei häbene, sest tal puuduvad tunded.

Huvitav, mis juhtub lastega, kes kasvavad üles perekonna sekka ilmunud digitaalse teenindajaga. Valjuhääldajast tulev hääl püüab jätta samasuguse mulje, nagu eemal elav vanaema. Lapsele mõjub inimese kuvandiga pettus tõhusalt ja võib õpetada maailmast eksitavaid kogemusi. Päris inimeste palju haruldasema kontaktiga võrreldes on nutiseadmes olev teenindav suhtluspartner väsimatult saadaval. See ei kiida ega hoiata, ei ähvarda karistustega, püüab vastata ka kõige totramatele küsimustele, on allaheitlik jne.

Alles hiljuti kardeti, et pelgalt digitaalse assistendi naishääl kujundab meestes naisteenindajate suhtes tänamatut ja ebaviisakat üleolekut. Isegi langenud õppimisvõimega täiskasvanute puhul tärkas mure nutiseadmete inimhäälsete teenuste kahjulikust efektist inimeste maailma kaua kujundatud ja seni veel kehtivate kokkulepete suhtes. Kartus nutiseadmesse peituva teenindaja peale kärkiva lapse tulevikust on seega põhjendatud.

Antud küsimust on asutud uurima. Ühe sellise töö tulemused kajastavad USA 22 perekonnas korraldatud viit eksperimenti. Alustuseks suhtles laps digitaalse arvutiekraanile kuvatud tegelasega, mis muutis ühel hetkel vastuste kõneviisi häirivalt aeglaseks. Lastel oli võimalus kunstlikult koostatud argielus mitte midagi tähistava abstraktse märksõna abil seadmele teatada, et see räägiks kiiremini.

Alguses uurijate juuresolekul robotilaadse vestluskaaslasega suhtlemisele järgnesid etapid, milles mudilased viibisid masinaga omaette. Testiti, kas lapsed kasutasid kontrollivat märksõna ka iseseisvalt. Eksperimendi järgmine etapp kulges juba koduses miljöös, kui laste vanemad hakkasid vastavalt eksperimendi protokollile aeglaselt rääkima. Pooled lapsed püüdsid inimeste kõne kiirendada robotile mõeldud võtmesõnaga. Ülejäänud lapsed aga pahandasid vanematega, et nad ei räägiks nagu robotid.

Uurimuse autorid tõlgendavad tulemusi lootusrikkas võitmes ja rahustavad vanemaid, et lapsed teevad selget vahet masinal ja inimesel. Väites toetutakse peamiselt neile lastele, kes pahandasid robotiks kehastunud vanematega, et need oleks rohkem inimese moodi. Juhtumeid, milles lapsed kasutasid koduoludes vanemate juhtimiseks robotile mõeldud kontrollsõnu, peeti inimeste vaheliseks intellektuaalseks naljatlemiseks.

Võib-olla on optimismiks põhjust. Paraku ei piisa ühest uuringust tõendatuse kriteeriumi rahuldamiseks. Hea, et teemaga tegeletakse, sest kardetavalt usaldaks antud uuringule viidates paljud vanemad oma lapse hooldaja rolli digitaalsetele assistentidele.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".