Igapäevaelu on üha enam kolinud nutiseadmetesse: kalendrid asuvad pilves, lasteaed suhtleb lapsevanemaga äpi kaudu ja kooliteated tulevad läbi Stuudiumi. Lisanduvad ka rakendused, millega vanem saab lapse liikumist jälgida ja olla temaga igal ajahetkel kontaktis. Kuigi tehnoloogia arenguga kaasneb sageli lootus, et see teeb elu lihtsamaks, võib reaalsus olla vastupidine.

IT-spetsialist Mirlian Rebane kaitses hiljuti Tartu Ülikoolis infokorralduse rakenduskõrgharidusõppekaval lõputööd pealkirjaga "Digitaalne elukorraldus peredes: emade vaade".

Teda hakkas huvitama, kuidas perekonnad seda teemat mõtestavad ning kes võtab vastutuse kogu pere digitaalse asjaajamise ja korraldamise eest. Selleks intervjueeris ta emasid. Selgus, et kogu digikorraldus jääb sageli ühe vanema õlule ja enamasti on selleks just ema. Küll aga jääb see koormus nähtamatuks.

Rahvusvahelises teaduskirjanduses nimetatakse seda nähtust digital carework'iks. Eesti keeles see mõiste veel kasutusel ei ole, aga Rebane pakkus välja, et seda võiks nimetada digitaalseks elukorralduseks. See tähendab tööd, mida tehakse pere igapäevaelu toimimise tagamiseks digikeskkondades: alates lasteaia ja kooli info haldamisest kuni terviseandmete jälgimise ja logistikani välja.

Probleem on selles, et see töövorm ei jagune vanemate vahel võrdselt. "Emad võtavad digielu korraldamise vaikimisi enda peale. See pole otseselt kokkulepe, vaid vaikne eeldus," sõnas Rebane. Seetõttu kogevad emad tihti digistressi: pideva reageerimisvalmiduse ning infohaldusega kaasnevat vaimset koormust ja väsimust.

Üks läbiv teema oli emade hirm, et nad ei ole piisavalt head vanemad, kui jäävad mõnest infokillust ilma. "Üks ema ütles, et kannab isegi tualetis telefoni kaasas, et mitte millestki ilma jääda," tõi Rebane näiteks. Samuti ei suuda nad puhkusel olles tihti lõõgastuda, sest info võib igal hetkel saabuda.

Pidev valmisolek hoida pereelu digitaalselt kontrolli all tähendab emade jaoks peaaegu katkematut tööpäeva. Isegi kui peres on rollid jaotatud viisil, et näiteks isa tegeleb lapse arstiaegadega, jääb lõpliku otsustaja roll tihti emale.

Intervjuudes tuli esile ka see, et sageli võtavad emad need kohustused enda peale vaikimisi. "Mõni ema tunnistas, et tahab olukorda kontrollida. Tihti ei luba emad isadel mingeid asju ajada. Vahel teadlikult, vahel alateadlikult," kirjeldas Rebane.

Ta nimetas seda väravavahi rolliks, kus ema justkui filtreerib kogu pereinfo, ja see omakorda suurendab veelgi tema koormust ja vastutust.

Ühe suure probleemina nägid emad erinevate süsteemide killustatust. Kool ja lasteaed kasutavad erinevaid platvorme, iga tegevuse jaoks on eraldi rakendus. Lisaks sellele jõuab ametlik teave – olgu selleks vaktsineerimiskutse või klassijuhataja kiri – enamasti emani, kuigi mõlema vanema kontaktid on olemas.

"Süsteemid justkui vaikimisi eeldavad, et ema on esmane kontakt," ütles Rebane. Ta tõi näite Rootsi praktikast, kus riiklikul tasandil jagatakse kogu lapsega seotud info automaatselt mõlemale vanemale ja seda sõltumata nende kooseluvormist. Samuti jagatakse seal lastetoetust ema ja isa vahel võrdselt. Eestis see nii ei ole.

Digitaalse kontrolli negatiivne mõju ulatub ka lasteni. Kui info koolitööde kohta tuleb läbi Stuudiumi ja õpetajad ütlevad lapsele, et ema näeb sealt, siis kaob lapselt vastutustunne. "Kui laps ei pane ise kirja, mis kodus teha vaja, ja see sõltub ainult vanemast, siis jääb õppimata, et tegudel on tagajärg," selgitas Rebane.

Emadega tehtud intervjuudest selgus ka mure privaatsuse ja eetika üle. "Emad muretsesid, kus jookseb piir turvalisuse ja kontrolli vahel," tõdes Rebane. Tänapäevased digivahendid võimaldavad vanematel reaalajas näha lapse asukohta ja isegi kuulata nutikella kaudu tema ümbrust. See aga võib piirata lapse iseseisvuse arengut.

Lisaks võivad liigne läbipaistvus ja infovoog võtta lastelt võimaluse oma päevast ise rääkida. Kui vanem juba äpi kaudu teab, mis hinde laps sai või millise pildi ta joonistas, siis väheneb tähenduslik suhtlus. "Laps tahab jagada, mida ta tegi, aga vanem vastab, et ta juba nägi. See võtab lapselt rõõmu ära," kirjeldas Rebane.

Rebane kasutab oma uurimistöös feministlikku raamistikku. See lähtub arusaamast, et teadmine ei ole kunagi neutraalne, vaid kujuneb võimusuhete, ühiskondlike normide ja ka uurija enda positsiooni kaudu.

Kuigi töös kasutab Rebane feministlikku raamistikku, ei ole selle eesmärk süüdistada mehi ega rõhutada erinevusi, vaid teha nähtavaks vaikimisi eeldused ja ühiskondlikud ootused. "See ei ole nõudmine, et naised tahavad rohkem või et mehed ei tee midagi. Pigem on vaja teadlikkust, et tasakaalu saaks luua," sõnas ta.

Sooline tööjaotus, mis varem väljendus kodutöödes ja laste kasvatamises, on nüüd nihkunud ka digitaalsesse maailma. "Kui mõlemad vanemad käivad täiskohaga tööl, siis peaks ka digitaalne koormus nende vahel jagunema. Seda vajadust aga ei märgata, sest see töövorm on uus ja nähtamatu," rõhutas ta.

Rebane usub, et tema töö aitab tõsta teadlikkust digitaalse vanemluse koormusest ning toob esile vajaduse jagada vastutust peresisestes digitegevustes. Ta plaanib uurimist laiendada ka teistele peremudelitele, näiteks kärgpered või mitme põlvkonna kooselud.

Poliitikasoovitused, mis tema töö põhjal koostati, on juba saadetud sotsiaalpoliitika kujundajatele. Sõnum on selge: digitaalne elu vajab mitte ainult tehnilist, vaid ka sotsiaalset ja eetilist läbimõtlemist. "Kui tahame, et pereelu oleks toetav ja harmooniline, peame arvestama, et ka digitaalses maailmas on vaja tasakaalu. Mitte ainult võrdsust seadustes, vaid võrdsust ka nähtamatus argipäevas," võttis Mirlian Rebane teema kokku.