Kuidas tuumalöögid Hiroshimale ja Nagasakile maailma muutsid ({{commentsTotal}})

Foto: Charles Levy/Creative Commons

Sel nädalal möödub 70 aastat Hiroshima ja Nagasaki tuumarelvaga ründamisest. Milline oli selle sammu edasine poliitiline mõju maailmale ning mis seis valitseb hetkel tuumarelvade osas? ERR Novaator ajas neil teemadel juttu Tartu ülikooli riigiteaduste instituudi Balti poliitika professori Andres Kasekampiga.

Mis 70 aastat tagasi täpsemalt toimus ja kui olulise sündmusega oli Hiroshima ja Nagasaki pommitamise näol tegu?

Kui minna tagasi toona valitsenud olukorra juurde, siis seisis USA värskel presidendil Harry Trumanil ees valikuvõimalus. Ehkki tuumapommi püüdsid valmistada nii britid kui ka sakslased, said selle esimesena 1945. aastal valmis siiski ameeriklased, sest neil oli piisavalt ressursse.

Sõjatandril valitses olukord, kus Saksamaa oli juba alistunud, ent Jaapan võitles meeleheitlikult ameeriklastega, kes kaotasid Jaapani lähiümbruse saarestikku vallutades tohutu hulga mehi. Mida lähemale nad Jaapanile jõudsid, seda suuremaks kaotused kasvasid. Põhiline strateegiline küsimus Trumani ees oli see, kas rünnata ja vallutada Jaapan mööda maad ja saada seeläbi tohutute kaotuste osaliseks või vältida kaotusi tuumapommi kasutamisega.

Tuumapommi kasutamine tähendanuks enneolematut jõudemonstratsiooni, mis oleks pannud Jaapani juhtkonna alistuma ja seda see tegigi, ent mitte esimesel korral. Kahe aatompommi heitmise vahel jäi kolm päeva, seega esimene ei avaldanud kohest poliitilist mõju. Alles pärast teist ehk Nagasaki plahvatust sai Jaapani juhtkond aru, et pole mõtet lõpuni võidelda, kui vaenlasel on taolised enneolematud ja hirmsad relvad.

Kui mõtleme edasisele mõjule, siis millise trauma jättis see kohutav katastroof jaapanlaste rahvuslikku teadvusesse?

Jaapanlaste psühholoogiat ma kõige paremini kommenteerida ei oska, aga võib öelda, et nad on tänapäevani suhteliselt rahumeelne rahvas ja nende põhiseaduseski on armeel ainult kaitsefunktsioon. Osaliselt on see tingitud sellest, et ameeriklased andsid põhiseaduse kirjutamisel juhtnööre. Nii juuriti välja militarism, mis oli Jaapani ühiskonnas enne II maailmasõda väga tugev.

Jaapan püüdis olla Ida-Aasia suurim impeerium, aga pärast tuumalööki on Jaapani ühiskond muutnud end rahumeelseks ja demokraatlikuks ühiskonnaks. Varem oli see aga agressiivne, militaristlik ning ekspansiivne riik. Selles mõttes võib öelda, et too traumaatiline kogemus on kindlasti sealset ühiskonda muutnud, ehkki väga kõrge hinnaga.

Tuumapommi heitmine Jaapanile kindlustas teatud mõttes USA-le pikkadeks aastateks juhtpositsiooni maailma poliitikas, kuna venelased jõudsid tuumapommini natuke hiljem?

Seda kindlasti, sest kui vaadata sõjajärgset perioodi ehk külma sõda, siis USA jaoks tähendas tuumapommi omamine ka maailmas ülivõimu omamist. Nõukogude Liidu agendid aga suutsid ameeriklastelt tuumapommide plaanid varastada ja nii valmistaski NL oma tuumapommi. Seejärel nautisid mõlemad riigid maailmas pikki aastaid ülivõimu. Sellega algas aga ka tuumavõidujooks, kuna teisedki riigid said aru, et tuumapommi omamine garanteerib nende julgeoleku ja kindlustab nende staatust ning positsiooni maailma poliitikas.

Esimestena pärast USA-d ja NL-i said tuumapommi valmis Suurbritannia ja Prantsusmaa. Neil on siiani oma eraldiseisev tuumaarsenal, millest nad ei kavatse loobuda, sest see on andnud neile andnud erilise staatuse. Järele on jõudnud ka hiinlased. Seega võib öelda, et viiel ÜRO julgeolekunõukogu alalisel ja vetoõiguslikul liikmel on tuumapomm olemas ja see annab neile lisajõudu.

Seepärast on ka teised riigid püüdnud hiljem tuumavõidujooksus järele jõuda. Täna omavad tuumapommi ka Pakistan, India ning Iisrael, kuigi viimane ei ole seda siiani avalikult tunnistanud. Aga kui naabritel on vastav teadmine, siis ei kiputa talle kallale minema. Tänapäeval võime ses kontekstis vaadata ka Iraani või Põhja-Koread, kellest viimane on rahvusvahelises poliitikas olnud aastaid üks põhiline tüliõun.

Põhja-Korea on enam-vähem kindlustanud oma režiimi jätkumist sellega, et nad on väga demonstratiivselt näidanud tuumapommide ja ka neid kandvate rakettide arendamist. See on näide, kuidas üks riik on suutnud enda suhtes koondada tohutult palju rahvusvahelist tähelepanu, mis ilma tuumapommita ehk polekski võimalik.

Viimasel ajal on uudistes palju räägitud ka Iraaniga toimunud ning edukalt lõppenud tuumaalastest läbirääkimistest. Iraan tegeleb oma tuumajõu programmiga, aga teised riigid kahtlustavad, et Iraanil on pikemaajalisem plaan oma tuumarelv välja arendada ja püüavad seda takistada. Mõeldes eelpool nimetatud näidetele teab Iraan väga hästi, et tuumarelva omamise korral võib ta ennast tunda kaitstuna. Keegi ei hakka teda ründama, kui on teada, et tal on tuumapomm.

Seetõttu on tuumapommi omamine erinevate režiimide jaoks niivõrd ahvatlev ja see on ka üks põhjus, miks on olemas Nuclear Non-proliferation Treaty ehk rahvusvaheline tuumarelvade leviku tõkestamise leping. Iraani puhul on üks põhilisi argumente selles, et kui see riik peaks saama tuumapommi, siis ei tunne ennast ohustatuna mitte ainult Iisrael, vaid tekib lisamure – see, et ka teised riigid Lähis-Ida regioonis tahavad tuumapommi omada. Eelviidatud leping aga püüab taolist võidujooksu seniajani takistada.

Tänapäeval võib välja tuua vaid mõned üksikjuhtumid, kus riigid on oma tuumarelvadest loobunud. Kõige silmatorkavam neist vabatahtlikest on muidugi Ukraina, mis on väga hea näide sellest, et tuumapommi omamine on väga oluline julgeolekugarantii ühe riigi jaoks. Nagu me teame, siis loovutas Ukraina 1994. aasta Budapesti memorandumiga vabatahtlikult oma tuumarelvad. Külm sõda oli läbi ja NL kokku varisenud, seega paistis, et tuumapommide järgi pole mingit vajadust. Aga oleks Ukrainal tänapäeval tuumarelvad, siis ehk poleks Venemaa teda rünnanud. Tuumarelva omavat riiki pole seni suures plaanis rünnatud.

Täna on maailma tuumarelvade koguarsenalis umbkaudu 15 700 tuumarelva ja võrreldes külma sõja perioodiga on pomme tunduvalt vähemaks jäänud. Kas meil inimkonnana on üldse lootust kunagi tuumarelvadest pääseda või omal veidral moel on need rahu tagatiseks?

Oma veidral moel on nad tõepoolest olnud siiani rahu tagatiseks. Kui alustame külma sõja perioodist, siis toona valitsenud vastastikuse tagatud hävingu ehk MAD-doktriin tagas hirmutasakaalu ja mõlemad pooled said aru, et oleks hullumeelsus tuumalöök esimesena anda. Sellele oleks järgnenud kindlasti vastulöök ja kaotusi oleks kandnud mõlemad pooled. Külmas sõjas oli see perverssel moel rahu tagatiseks, aga siis oli tegu kahe põhilise suure jõuga ja Suurbritannia ning Prantsusmaaga, kellel olid väiksemad arsenalid.

Nüüd on tuumarelvade arsenal laienenud ja viimase 20 aasta jooksul on areenile ilmunud mitu uut tuumariiki, samuti on mitmeid pürgijaid nagu Iraan ja Põhja-Korea. Nähes selle vahendi tõhusust enda kaitse kindlustamisel tahavad uued riigid seda ikkagi omada. Eriti kui mõni vaenulik naaberriik seda samuti omab, tuues siin näiteks India ja Pakistani. Aga Iraani kõrval tahaks tuumarelva omada ka Saudi Araabia ning see tähendaks regioonis tuumavõidujooksu.

Kas tuumarelvade olemasolu on siis lootusetu küsimus? USA ja Venemaa on läbi aegade tuumaarsenali vähendamiseks sõlminud mitmeid omavahelisi lepinguid. Mõlemal on tuumapomme tohutult palju, nende hulgas ka vananevaid relvi. Seega on neil piisavalt luksust tuumarelvi vähendada, ilma et see palju muudaks või tooks kaasa nende kaitse nõrgenemise.

Tasub meelde tuletada, et kui Barack Obama sai presidendiks, oli tema üheks suurimaks algatuseks ja uueks väljakuulutatud poliitiliseks suunaks just tuumarelvade elimineerimine. Sellest pole aga midagi välja tulnud, ehkki Obama esimene kokkulepe Venemaaga oli tuumarelvade vähendamise lepe, mis toimus Putini-Medvedevi ajal. Kogu Obama nö reset-poliitikast Venemaaga oli see ainuke konkreetne tulemus ja asi, mis mõlemaid pooli huvitas. Suures plaanis vaadates näeme, et kui Venemaa ja USA ei näita eeskuju tuumaarsenali vähendamisel, siis pole ka väiksematel riikidel selleks suurt motivatsiooni.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: