Tartu Ülikooli meediauuringute professor Andra Siibak ning infoõiguse ja digisotsioloogia lektor Kristjan Kikerpill uurisid, kuidas osapooled õigustavad või vastupidi – mõistavad hukka seda, et koolid jälgivad veebis õpilaste tegevust. Selleks analüüsisid nad õpilastele suunatud digitaalsete jälgimistehnoloogiate kasutamist kajastavaid uudisteartikleid, mis on avaldatud rahvusvahelises meedias viimase kolme aasta jooksul.

Kasvav trend

Andra Siibaku sõnul võis koroonapandeemia ajal selgelt näha uute tehnoloogiate, sealhulgas jälgimistehnoloogiate, massiivset kasutamist kõikides sektorites. Seda ka koolides. "Meid huvitas koolikontekst eelkõige seepärast, et tahtsime teada saada, milline on uue tehnoloogia ja jälgimise potentsiaalne roll laste ja noorte arengule ning tulevasele elule," põhjendas ta teema valikut.

Kuigi mõnel puhul nähakse jälgimistarkvara kasutamises lahendust vaimse tervise, küberkiusamise või enda vigastamisega seotud probleemidele, on mitmed teadlased väljendanud ka muret seoses õpilaste privaatsusega – kas selline jälgimine on üldse eetiline ja kuivõrd on see tõhus?

Koolide jaoks võib õpilaste veebikäitumise jälgimine tunduda vajaliku ja olulise meetmena. See võib tuvastada ja ennetada võimalikke probleeme, mis on seotud vaimse tervise, küberkiusamine või enesevigastamisega. Siiski peavad koolid tagama õpilaste privaatsuse ja loovuse kaitse ning kaaluma hoolikalt, kuidas jälgimistarkvara kasutatakse, et õpilaste usaldust ja vabadust mitte kahjustada. Jälgimistarkvara kasutuselevõtu puhul on eriti oluline pöörata tähelepanu mitmetele eetilistele kitsaskohtadele. Koolid peavad tagama, et õpilaste andmeid kasutatakse ainult vastavalt seadusele. Samuti peavad õpilased olema teadlikud, et nende tegevusi jälgitakse.

Siibak ja Kikerpill rõhutasid, et koolide jälgimispraktikad vajavad suuremat arutelu ning leiavad, et selle teema laiem mõistmine on oluline nii koolide kui ka õpilaste jaoks. Teema tähtsust ei tohiks nende sõnul alahinnata, sest õpilaste veebikäitumine ja privaatsus on väga olulised aspektid. Seda eriti tänapäeval, mil internet on muutunud igapäevaelu lahutamatuks osaks.

Veebijälgimise tõhusus probleemide ennetamisel

Tõhususe vaates võib õpilaste veebikäitumise jälgimine olla kasulik õpetajatele ja koolijuhtidele, sest see võib anda neile ülevaate õpilaste huvidest, väljakutsetest ja vajadustest. Siiski tuleb silmas pidada, et jälgimisvahendid peavad olema täpsed ning võimaldama õpetajatel ja koolijuhtidel tegutseda vastavalt õpilaste vajadustele.

Mõned eksperdid väidavad, et veebijälgimine võib tõepoolest aidata koolidel õpilaste probleemset käitumist kindlaks teha. Samuti võivad jälgimistarkvarad aidata tuvastada nende probleemide teket enne, kui need on eskaleerunud.

Siiski on ka seisukohti, et veebijälgimine võib olla kahjulik, sest see võib tekitada õpilastes tunde, et neid jälgitakse ööpäevaringselt. See võib omakorda mõjutada negatiivselt nende usaldust koolisüsteemi vastu ning eneseväljenduslikke võimalusi veebikeskkonnas.

Andra Siibak ütles, et jälgimismeetmed ei ole lahendus vaimse tervise probleemide ennetamiseks. "See kaasus ilmestas väga selgesti, et tehnoloogia ei ole selliste asjade ärahoidmiseks sellisel kujul praegu veel sobilik abimees, sest see ei tee seda, mida tehnoloogiafirmad lubavad. Selle asemel, et tõesti tuvastada probleemseid lapsi, teeb see päris palju halba nendele lastele, kellel ei ole vaimse tervise probleeme või muid pahatahtlikke mõtteid," lausus ta.

Samuti pööras negatiivset tähelepanu jälgimismeetodi tõhususele Kristjan Kikerpill. "Kummalisena näis artiklit kirjutades, ja näib siiani, et inimeselt inimesele suhtluse olulisuse rõhutamise asemel valitakse külm, andmestunud jälgimispraktika, mis tegelikkuses vastavat sotsiaalset probleemi ei paranda," ütles ta. Isegi, kui veebijälgimine võib osutuda tõhusaks vahendiks teatud probleemide ennetamisel, tuleb seda rakendada tema sõnul ettevaatlikult ja tasakaalustatult.

Teadustöö tulemused näitasid, et esialgu üllana tunduv eesmärk lapsi kaitsta on viinud koolid nn hukkamõistva jälgimiseni, mis on valimatu ja ebatäpne noorte monitoorimine justkui järgmise halva asja ootuses. Täiskasvanute, sealhulgas kooliametnike ja kodanikuvabaduste kaitsjate arvamused ning seisukohad domineerivad õpilaste häälte üle.

Siibakut ja Kikerpilli üllatas see uuringutulemuste puhul kõige enam. "Meie jaoks kõige üllatuslikum negatiivses mõttes oli see, et analüüsitavates uudislugudes noored reeglina sõna ei saanud. Tavaliselt kommenteerisid tehnoloogia vajalikkust täiskasvanud: õpetajad, kooli juhtkond või tehnoloogiafirmade esindajad. Õpilaste arvamust ei küsitud ja see oli nukker tõdemus," ütles Siibak.

Kikerpilli sõnul jäi sellest mulje, et täiskasvanud teavad küsimatagi, mis lastele parim on. "Minu jaoks oli kõige üllatavam see, mida me tekstidest ei leidnud – laste hääled ja laste seisukohad. Teisisõnu just see, et eksisteerib nn ekspert-täiskasvanute kaader, kes lastelt või alaealistelt küsimata alati näib teadvat, mis nende jaoks parim või vajalik on," rääkis ta.  

Samuti on taolise monitooringu edulood küsitavad, kuid negatiivne mõju õpilaste sõnavabadusele tihti raporteeritud. Alternatiiviks pakuvad uuringu autorid hoopis inimkontakti suurendamist. "Mitte panna raha tehnoloogiliste abimeeste muretsemiseks, mis ei tee seda, mida loodetakse, et need teha suudetakse, vaid investeerida rohkem inimestesse ja ekspertidesse – koolipsühholoogidesse ja nõustamisliinide kättesaadavusse," ütles Siibak.