Viimase liikumisuuringu andmetel liigub päevas Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) soovituste järgi piisavalt ehk vähemalt 60 minutit alla poole Eesti lastest. Siin saab appi tulla kool, korraldades näiteks õuevahetunde. "Just koolis veedavad lapsed suurema osa päevast. Õuevahetund annab neile võimaluse õues aega veeta ja talvel pimedal ajal päevavalguse käes olla," ütleb Tartu Ülikooli liikumisharrastuse nooremteadur Getter Marie Lemberg.

Oma peagi kaitstavas doktoritöös uuris ta õuevahetundide toimumist ja mõju Eesti koolides. Neljas koolis kaardistas Lemberg koolihoovide võimalused ja vaatles õuevahetunde. Samuti varustas ta kokku 15 koolis 3.–6. klassi 800 õpilast liikumisanduritega ja mõõtis seitsme päeva jooksul nende kehalist aktiivsust. Lisaks küsitles nooremteadur neis koolides õpilasi ja lapsevanemaid nende õuevahetunniga seotud hoiakute kohta.

Õuevahetund osutus tema sõnul eriti kasulikuks teises kooliastmes, kus see hoidis lapsed endistviisi liikuvatena. "Mida vanemaks lapsed saavad, siis enam kehaline aktiivsus tavaliselt langeb ja istuv aeg kasvab. Meie aga leidsime, et regulaarsetes õuevahetundides nende õpilaste kehaline aktiivsus ei vähenenud, vaid jäi suhteliselt stabiilseks," osutab ta.

Kolmandik koolipäeva liikumisest

Getter Marie Lembergi uuritud koolid jagunesid õuevahetunni korralduse poolest kolme rühma. Ühel rühmal toimus õuevahetund iga päev tunniplaani ettenähtud osana. Teises rühmas toimus õuevahetund mõnel päeval nädalas. "Nendel päevadel, kui õuevahetundi ei ole, on neil sama pikk sisevahetund. Seal nad saavad kas võimlas aktiivselt liikuda või ise valida, mida teha tahavad," kirjeldab nooremteadur. Kolmandas koolirühmas oli õuevahetund varasemalt olemas olnud, kuid erinevatel põhjustel see enam neis koolides ei toiminud.

Võrdluses ilmnes, et iga päev toimuv õuevahetund suurendab oluliselt laste kehalist aktiivsust. "Samas ka juba koolides, kus õuevahetund toimub mõnel päeval nädalas, olid õpilased kehaliselt aktiivsemad kui seal, kus on ainult sisevahetund. Ehk juba mõnel päeval toimuv õuevahetund toetab suuremat kehalist aktiivsust," märgib Lemberg. Õuevahetunni aktiivsus moodustas seal osalenud lastel kolmandiku kogu koolis veedetud aja kehalisest aktiivsusest.

Eri vanuses õpilasi võrreldes oli näha, et teises kooliastmes oli mõõdukat kuni tugevat kehalist aktiivsust rohkem kui esimeses kooliastmes. Nooremteadur oletab, et väiksemad lapsed eelistavadki õues rahulikumaid tegevusi, nagu ronida või kiikuda. Sisevahetunni rühmas oli pilt aga vastupidine. "Nooremad mingit tegevust seal veel leiavad, aga vanemad ilmselt lähevad rohkem nutimaailma poole," kõrvutab Lemberg.

Uuritud koolides jäi õuevahetunni pikkus 15 ja 50 minuti vahele. "Õuevahetund võiks olla optimaalse pikkusega: umbes 30–35 minutit. See võiks olla paras, et jõuab ilusti riideid vahetada ja midagi õues teha, kuid alati võib vahetund olla ka pikem," arutleb nooremteadur. Lühemas vahetunnis kippusid lapsed siseruumis rohkem istuma kui õues. "Samas õuevahetunni rühmas oli olenemata vahetunni pikkusest mõõdukat kuni tugevat kehalist aktiivsust oluliselt rohkem kui kahes teises rühmas," võrdleb ta.

Siiski ilmnes, et mida pikem õuevahetund, seda rohkem oli lastel ka selle jooksul istuvat aega. "Mõõduka kuni tugeva kehalise aktiivsuse osakaal jäi pikema vahetunni puhul küll väiksemaks, aga mõõduka kuni tugeva kehalise aktiivsuse minuteid kogusid õpilased pika vahetunni jooksul ikkagi rohkem kui lühema vahetunni puhul," osutab Lemberg. 

Samas ei jõua õpilased tema sõnul pikas vahetunnis terve aeg olla mõõdukas kuni kehalises aktiivsuses ja valivadki lihtsamaid liikumismänge või vähem aktiivseid tegevusi nagu ronimine. "Need on ka kehalise kirjaoskuse mõttes olulised tegevused ja iseenesest on ka juba kerge kehaline aktiivsus hea. Lisaks pakub see pikast koolipäevast natukene vaheldust ja võimalust pead tuulutada," sõnab Lemberg.

Piisab ka ühest korvist või väravast

Doktoritöö osana uudistas Getter Marie Lemberg neljas Eesti koolihoovis leiduvaid liikumisvõimalusi. Uuritutest kaks olid linna- ja kaks maakoolid. "Kõik koolihoovid olid avatud planeeringuga, pigem tasapinnalised ja seal leidus mingisugust taimkatet," kirjeldab nooremteadur. Maakoolides oli rohkem looduslikku ja linnakoolides tehispinnast. 

Kõigis koolides oli lastel võimalik õues ronida ja slackline'i kasutada. Samuti olid kõikides koolides erinevad pallimängu võimalused. Kui linnakoolides olid suured spordiväljakud, siis maakoolis pigem üksikud korvapallikorvid või jalgpalliväravad. "Nägime linnakoolides, et neid väljakuid nii palju ei kasutatudki. Ühes koolis näiteks ei antud lastele ise palle või muid väikevahendeid. Kui sa neid ei paku, siis ega õpilane seda väljakut ei kasuta," tõdeb Lemberg. Lapsed ise eelistasid koolihoovis pakutust nende olemasolul enim maasiseseid batuute. Samuti meeldisid neile kiiged, mis pakkusid kohta, kus eakaaslastega suhelda.

Üleüldiselt olid õuevahetunni rühmas nii lapsevanematel kui ka õpilastel selle suhtes soosivamad hoiakud. "Lapsed tundsid, et neil on pärast õuevahetundi lihtsam keskenduda: see muudab koolipäeva neile natuke lihtsamaks ja aitab omavahelisi suhteid luua," sedastab Lemberg. Samuti hindasid õuevahetunni rühma õpilased, et enda meelest liiguvad nad ka vaba ajal õues oluliselt rohkem kui kahe teise rühma õpilased. "See võiks ka olla õuevahetunni eesmärk, et õpilastel tekiks pikaajaline liikumisharjumus," sõnab nooremteadur.

Koolil, kes plaanib hakata koolihoovi uuendama, soovitab Getter Marie Lemberg küsida ka lastelt, mida nad soovivad. Samuti piisab tema sõnul, kui suure palliväljaku asemel rajada kasvõi üks korvpallikorv või jalgpallivärav, et täismõõtmestes spordiväljak ei võtaks ära kogu koolihoovi ruumi. "Kui võimalik, jätta alles mingisugust looduslikku keskkonda. Samas eri tasapindasid võib hoovi sisse tuua ja väikesi künkaid tehislikult luua," soovitab ta. 

Mitmekülgsete võimalustega õuevahetund osutus tema töös eriti oluliseks just suurematele lastele. "Minu tulemused toovadki esile õuevahetunni olulisust ja potentsiaali, et laste kehalist aktiivsust suurendada ja toetada," tõdeb ta.

Getter Marie Lemberg kaitseb doktoritööd "The role of outdoor recess opportunities, schoolyard design, and parents in encouraging physical activity in school among 9-13-year-old students" ("Õuevahetunni ja koolihoovi võimaluste ning lapsevanemate roll 9-13-aastaste õpilaste kehalise aktiivsuse toetamisel koolis") 19. augustil Tartu Ülikoolis. Tööd juhendas Tartu Ülikooli teadur Evelin Mäestu. Oponeeris vanemteadur Anna Bugge University College Copenhagenist.