Nimelt näitavad alates 2002. aastast kogutud andmed, et maakeral on toimumas enneolematu mandrite kuivamine ning selle panus mereveetaseme tõusu ületab jääkilpide sulamise oma. Kuivavate alade pindala paisub igal aastal umbes kahe California osariigi jagu ning kuivad paigad muutuvad kuivemaks kiiremini, kui märjad piirkonnad jõuavad märjemaks saada, vahendab Science Alert.

Rahvusvaheline töörühm eesotsas India teadlastega töötas läbi rohkem kui kahe kümnendi jagu USA ja Saksamaa mõõtesatelliitide andmeid, et joonistada pilt maismaa veevarude muutustest. Just nende mõõtmiste põhjal järeldavad nad, et maismaa magevee vähenemine tõstab merevee taset nüüd rohkem kui Antarktika ja Gröönimaa sulamine üheskoos.

Analüüs tõi esile kaks eriti kõnekat numbrit. Esiteks elab umbes 75 protsenti maailma elanikkonnast 101 riigis, mis on mõõtmisperioodi vältel kaotanud magedat pinnavett järjest enam. Teiseks selgus, et jäävabad mandrialad kaotavad vett peaasjalikult põhjavee ületarbimise tõttu, mis moodustab seal ligikaudu 68 protsenti kogu kaost. See tähendab, et inimene pumpab põldude ja linnade tarbeks maapõuest vett välja kiiremini, kui loodus seda täita jõuab, ning lõpuks leiab vesi tee ookeani. 

Kõnealuse nähtuse taga on mitu mehhanismi. Teadlaste sõnul on kõrgetel laiuskraadidel – näiteks Kanadas ja Venemaal – lisandunud kuivust ka lume, jää ja igikeltsa sulamisest; parasvöötmes nihutavad pilti aga üha sagedasemad ja pikemad põuad, mille puhul võetakse appi just põhjavesi. Selle tagajärjel ühendab nelja kontinenti nüüd eriti kuiv vöö, mida nimetavad teadlased mega-kuivamise piirkondadeks. 

Mida siis selles täbaras olukorras teha? Uuringu autorite sõnul on parim hoob mereveetaseme tõusu pidurdamiseks põhjavee ületarbimise piiramine. Seda on võimalik teha regionaalsete ja rahvusvaheliste kokkulepetega, olgu siis tegu kastmisvee kasutamise reguleerimise, olemasoleva taristu parandamise või põhjavee taastamiskavade loomisega. 

Teadlased kirjutavad tulemustest ajakirjas Science Advances.