Mikromeetrist väiksemad plastiosakesed võivad Atlandi ookeanis ületada suuremate plastitükkide hulga mitmekordselt, selgub Utrechti Ülikooli teadlaste juhitud värskest teadusuuringust. Töörühm võttis proove 12 erinevast asukohast Põhja-Atlandil, nii pinnalt kui ka sügavamalt, ning teadlased analüüsisid proove keemilise filtreerimise abil.

Hinnanguliselt võib Atlandi põhjaosas leiduda kuni 27 miljonit tonni nanoplasti, mis on võrreldav peaaegu kümnendikuga kogu Ameerika Ühendriikide aastasest prügitoodangust.

Järelduste kohaselt võib nanoplasti esineda rohkem kui mikro- ja makroplasti kokku ja seda mitte ainult Atlandi ookeanis, vaid ka ülejäänud maailmameres.

Teadlased tuvastasid nanoplasti kõikides sügavuskihtides, kuid eriti palju leidus seda rannikuvetes ning subtroopilises pöörises. See on piirkond, kus ookeanivoolud plastiku lõksu püüavad ja see järk-järgult aina väiksemateks osadeks laguneb.

Leiti ka erinevaid plastitüüpe. Näiteks PET-i, PS-i ja PVC-d, mida kasutatakse pudelites, plasttopsides ja kilematerjalides. Samas puudusid peaaegu täielikult polüetüleeni ja polüpropüleeni nanomõõdus osakesed.

Teadlased rõhutasid, et nanoplasti mõju mereelustikule pole veel täpselt teada. Väikseimate osakeste käitumist ei määra samad füüsikaseadused, mis on olulised suuremate plastiosakeste puhul. Seetõttu võivad nad organismide ja ökosüsteemide sees toimida senitundmatutel viisidel.

Veel mõni aasta tagasi arutleti, kas nanoplast on üldse olemas. Selle töö tulemused viitavad, et massi poolest on nanoplasti vähemalt ookeanis nii makro- kui ka mikroplastiga võrreldavas koguses.

Teadlased plaanivad metoodikat täiendada ja uuringuala laiendada. Samuti soovivad nad jälgida, kuidas erineva vanusega plastireostus ookeanis laguneb. Ühtlasi kutsuvad teadlased üles võtma kasutusele ennetavaid meetmeid, et plast ei satuks üldse keskkonda.

Uuring avaldati teadusajakirjas Nature.