Uues uuringus vaatas rühm Šveitsi teadlasi läbi 103 varasemat uuringut. Nad leidsid, et pakendite ohutuks loetava tavakasutuse käigus jõuab ikkagi toidu- ja joogipoolise sisse mikroosakesi. Leid kehtis ühtviisi nii klaaspudelite plastist tihendite, plastäärega pitsakarpide ja ühekordsete kohvitopside, plastist teekottide ja ümbrispaberite kui ka mikrolaineahjus kasutatavate plastnõude kohta, vahendab ScienceAlert.

Mittetulundusühingu Food Packaging Forum bioloog Lisa Zimmermann ja kolleegid märgivad, et sama murekoht vaatab vastu kõikjalt. Zimmermanni sõnul on nende ülevaade esimene süstemaatiline tõestus, et toidupakendist võib ka täiesti tavalise kasutuse käigus erituda mikro- ja nanoplasti. Töörühm leidis, et toidus leiduv mikro- ja nanoplast pärinebki enamasti otse selle pakendist.

Plasti eraldub iga pesuga

Uue uuringu autorid vaatasid läbi 103 varasemat uuringut. Need kõik käsitlesid plastosakeste sattumist toidu sisse või selle simulatsiooni. Uurijad sõelusid artiklitest välja kohad, mis käsitlesid toidu kokkupuudet ühe või teise plastesemega. Tekstilõikudest 96 protsenti kirjeldasid mikro- ja nanoosakeste jõudmist toidu sisse.

Töörühm koostas täheldatud uuringuleidudest avalikult kasutatava otsimis- ja filtreerimisvõimalusega interaktiivse rakenduse. Selle abil saab iga huviline lähemalt tutvuda erinevate plastesemete mõjuga pakenditest lutipudeliteni, aga ka erinevate plastiliikidega.

Muuhulgas tuli ülevaateuuringus esile teadustöödes sage leid, et osa korduskasutatavaid plastesemeid, näiteks melamiinist kausid, eritavad iga uue pesukorraga üha rohkem osakesi. See viitab, et sage kuumutamine ja hõõrdumine kiirendavad nende esemete lagunemist.

Töörühm märgib ühtlasi, et ultratöödeldud toidus leidub mikroplasti reeglina rohkem kui vähetöödeldud toidus. Seletus on nende sõnul lihtne: mida rohkem töötlusetappe, seda suurem on toidu kokkupuude plastist töötlemisvarustusega. Nii jõuab lõpptootesse ka rohkem osakesi.

Leid viitab töörühma sõnul tugevalt, et plasti on kindlasti vaja edasi uurida. Enamgi veel tuleb aga edaspidi piirata plasti kasutamist toidu pakendamisel ja valmistamisel. Autorid kirjutavad, et nende uuringu järgi eritavad toiduga kokku puutuma mõeldud plastist esemed tavakasutuse korral toidu sisse mikro- ja nanoosakesi.

Nurjatu mure

Mida enam teadlased mikro- ja nanoplasti uurivad, seda laiemaks osutub selle levik. Tegu on paljale silmale nähtamatute osakestega. Neid eritavad erinevad polümeerid kas kasutuse käigus või keskkonnatingimuste toimel lagunedes.

Tänapäeval leidub plasti ühiskonnas pea kõikjal. Seda on odav ja lihtne toota ning plaste saab kasutada kõigis esemetes anumatest ja riietest mööblini. Viimastel kümnenditel on aga selgeks saanud, et ehkki plasti lagunemine võtab väga kaua aega, eritub sellestki algusest peale väikesi osakesi. 

Eraldunud peenosakesed levivad väga hõlpsasti üle kogu ökosüsteemi. Varasemates uuringutes on leitud mikroplasti kogu inimkehast, sealhulgas platsentast ja ajust. Samuti on seda leitud hiirtel kõigist peamisest elunditest, sealhulgas nende loodetest.

Teadlaste sõnul on sellest murettekitavamgi, et plasti tervisemõju pole veel kuigipalju uuritud. Seniste leidude põhjal ei paista aga olevat rõõmustamiseks põhjust. Näiteks osutas üks mullune uuring, et südamehaigetel ja insuldipatsientidel suurendab unearterisse jõudnud rohke mikroplast oluliselt suremusriski. 

Uuring ilmus ajakirjas npj Science of Food. Interaktiivsel kujul leiab tulemused siit.