Nn igavesed kemikaalid ehk PFAS-id ja mikroplast on inimtegevuse tulemusel levinud pea kõikjale. Nüüd täheldasid uue uuringu autorid, et kui mõlemat tüüpi saastajad kokku satuvad, annavad need üksteise kahjulikule mõjule jõudu juurde. Töörühma sõnul rõhutab leid vajadust mõista oluliselt paremini keemiliste segude mõju elusloodusele ja inimese tervisele, vahendab The Guardian.

Uuringu autorid hindasid saaste koosmõju vesikirpude põhjal. Nad lasid kirpudel kokku puutuda toksiliste ainete segudega. Kirpude pealt oli näha, et segude mõjul tekkisid neil tõsised terviserikked. Sealhulgas vähenes vesikirpude viljakus ning nende suguküpsus ja kasv jäid kängu.

Mitme saasteaine koostoimel tugevamaks muutunud mürgine mõju teeb teadlasi valvsaks. Nimelt on igavesi kemikaale ja mikroplasti seni uuritud ning reguleeritud eraldi. Samas puutuvad inimesed pea alati kokku mõlemaga. Uuringus ilmnes seegi, et varem keemilise saastega kokku puutunud kirbud talusid katse ajal uut mürgitust halvemini.

Kaks ainet on juba eos koos

Nn igaveste kemikaalide ehk PFAS-ide hulka kuulub ligi 15 000 ühendit. Harilikult kasutatakse neid vett, mustust ja kuumust hülgavate toodete koostises. Hüüdnime igavesed kemikaalid said PFAS-id põhjusel, et looduses need ära ei lagune. PFAS-e seostatakse vähi, neeru- ja maksahaiguste, immuunsushäirete, sünnidefektide ja muude tõsiste tervisemuredega.

Mikroplast kujutab endast aga imetillukesi plastiosakesi. Neid võidakse tahtlikult toodetesse lisada, ent mikroplasti eraldub plastesmetest ka lagunemise käigus. Silmale nähtamatuid plastiosakesi on leitud inimkeha erinevatest soppidest ja need võivad tungida ka läbi vere-aju barjääri ajju.

Varasemad uuringud on seostanud mikroplasti muu hulgas nii arengukahjustuste, hormonaalsete häirete kui ka südame-veresoonkonna haigustega. Kuna plasti töödeldakse sageli PFAS-idega, võib mikroplast juba eos sisaldada mõnd igikemikaali.

Uue uuringu autorid võrdlesid kahte vesikirburühma. Erinevalt teise rühma kirpudest polnud esimese rühma kirbud saastega kunagi kokku puutunud. Vesikirbud on liigina kemikaalidele väga tundlikud, mistõttu kasutatakse neid keskkonnatoksikoloogia uuringutes sageli.

Töörühm lasi mõlemal kirburühmal kokku puutuda levinud mikroplast PET-i tükkidega. Plastile lisaks puutusid kirbud kokku PFOA ja PFOS-i ehk kahe kõige levinuma ja ohtlikuma igavese ühendiga. Kolme aine segu oli mõeldud olema võrdpilt paljudes maailma järvedes valitsevatest saastunud oludest.

Ilmnes, et ainete segu oli toksilisem kui PFAS-id või mikroplast eraldi võetuna. Töörühm pani täiendavast mürgisusest umbes 40 protsenti kahe aine koostoime süüks. Nad oletavad, et säärane koosmõju tekib mikroplasti ja PFAS-ühendite laengute ringmängu tõttu. Ülejäänud täiendav mürgisus tulenes töörühma sõnul aga lihtsalt kummagi aine võimendunud toksilisusest.

Seguga kokku puutunud vesikirbud said uuringu autorite sõnul tavapärasest märksa vähem järglasi. Ühtlasi said sellised kirbud suguküpseks hiljem ja olid suguküpseks saades väiksemad. Autorite sõnul aitas nende uuring varasemast märkimisväärselt paremini mõista mitme kemikaali ja ainega korraga kokku puutumise mõju. Looduskaitse ja seadusandluse huvides tuleks nende sõnul edasi uurida, kuidas sellised saasteühendid loodusele mõjuvad.

Uurimus avaldati ajakirjas Environmental Pollution.