Igavesed kemikaalid tulevad läbi naha
Tänapäeva maailm on täis ohtlikke aineid ja mitmete teiste omasuguste seas on üsna ohtlikud ka per- ja polüfluoralküülid ehk PFAS-id.
Värske teadusuuring tuvastab, et PFAS-id võivad inimese organismi tulla ka läbi naha, kui inimene puudutab mõnda PFAS-i sisaldavat eset.
Neid aineid, mida on nende püsivuse pärast nimetatud ka igavesteks kemikaalideks, võime leida näiteks vetthülgavatest riietest, kosmeetikast, toidupakenditest ja eriti iseloomulikul viisil ka teflonpannidest.
Kuid inimese kehas võivad nad esile kutsuda immuunsüsteemi häireid ja kahjustada maksa, aga võivad vähendada ka vastsündinute kehakaalu.
Varasemais teadusuuringuis on ilmsiks tulnud, et PFAS-id võivad inimese organismi sattuda sissehingamise teel või ka suu kaudu.
Oddný Ragnarsdóttir Inglismaalt Birminghami Ülikoolist ja ta kolleegid teatavad nüüd ajakirjas Environment International, et PFAS-id tulevad inimese sisse kergesti ka läbi naha. Läbi naha jõuavad need ained ka verre ja veri viib nad üle keha laiali.
Varem on arvatud, et nahast need ained hästi läbi ei pääse, sest nende molekulid on ioniseeritud. Just see elektrilaeng annab neile võime tõrjuda vett ja jätta külge võtmata plekke.
Aga viimase aja uuringuist on nähtunud, et hügieeni- ja kosmeetikatarbeis sisaldunud PFAS-e on ilmunud ka inimese verre ja rinnapiima.
Nüüdses uuringus tegid teadlased katseid seitsmeteistkümne PFAS-iga. Valikusse võeti kõige laiemalt kasutusel olevad ained ja need, mille toksilist toimet on kõige rohkem uuritud.
Katseis kasutasid teadlased inimese naha kolmemõõtmelisi mudeleid – laboris kasvatatud kudesid, mis jäljendasid inimnaha omadusi. Niisugune katsekorraldus tagas, et katses ei saanud kannatada ükski inimene ega ükski loom.
Seitsmeteistkümnest katsetatud ainest viisteist imendus nahamudelisse vähemalt viie protsendi ulatuses mudeli pinnale viidud kogusest.
Seejuures imendusid hõlpsamini just lühema süsinikuahelaga PFAS-id. Seegi on oluline tähelepanek, sest keemiatöösturid on hakanud just lühemaahelalisi aineid rohkem toota tahtma, põhjusel, et need on uuringute järgi iseenesest vähem toksilised.
Nüüd aga tuleb arvatavasti leida ses küsimuses uus tasakaalupunkt.
