Nii riided, autod, mobiilid, veepudelid kui ka toidupakendid sisaldavad tänapäeval plasti. Neist eralduv mikroplast jõuab üha sagedamini kalade, lindude, loomade ja inimeste toidulauale ning elunditesse. Nüüd osutab rühm USA teadlasi, et mikroplasti leiab üha sagedamini ka inimajust, vahendab The Conversation.

Aju on eriti plastirohke

Pealtnäha purunemiskindlad plastesemed lagunevad pidevalt väiksemateks osakesteks. Ametlikult loetakse mikroplastiks vähem kui viie millimeetri suuruseid plastosakesi. Suurem osa keskkonnas leiduvast mikroplastist on aga palju väiksem ja paljale silmale nähtamatu.

Mikroplasti on juba leitud nii joogiveest kui ka toidust. See tähendab, et inimesed söövad ja joovad seda pidevalt sisse. Kuna plasti võivad talletuda ohtlikud keemilised ühendid, võib pikaaegne pidev kokkupuude mikroplastiga kujutada tervisele tõsist ohtu. Plasti tervisemõju inimestele on aga veel vähe uuritud, mistõttu on põhjapanevate järelduste tegemiseks veel vara. Teisalt ilmub pidevalt uusi käsitlusi.

Nüüd valmis ka rühmal USA teadlastel sel teemal uus uuring. Töö põhines New Mexico osariigis Albuquerque's tehtud lahkamiste käigus võetud 51 koeproovil. Valim hõlmas nii maksa-, neeru- kui ka ajukoe proove.

Kuna isegi võimsa mikroskoobi all pole mikroplasti osakesi alati hästi näha, kasutavad teadlased nende leidmiseks muid meetodeid. Nad püüavad uurmisinstrumentidega pigem kindlaks teha, milline on igas proovi keemiline koostis. 

Sama nurga alt lähenesid proovidele ka uue uuringu autorid. Oma üllatuseks leidsid nad ajukoe proovidest mikroplasti kuni 30 korda rohkem kui maksa- ja neeruproovidest. Töörühm oletab, et põhjus võib olla aju heas ühenduses vereringega, mis kannab osakesed ajju. Järeldus vihjaks, et mikroplasti eest ei kaitse täielikult isegi aju-verebarjäär, mis suure osa mürkainetest ajust eemal hoiab.

Teine võimalik seletus on autorite sõnul, et maks ja neerud tulevad organismi jõudnud plastiosakeste ja mürkainetega paremini toime. Ühtlasi on teada, et ajurakud ei uuene sama kiiresti kui teiste elundite rakud – sestap võivad plastosakesed ajju pikemaks ajaks pidama jääda. 

Töörühm märkas sedagi, et aastatel 2016–2024 kasvas mikroplasti sisaldus ajuproovides umbes poole võrra. Leid võib nende sõnul viidata, et plastreostust jõuab keskkonda üha rohkem ja inimesed puutuvad sellega sagedamini kokku.

Uuringus leitud mikroplast koosnes peamiselt polüetüleenist, mis on maailmas kõige levinum plastiliik. Polüetüleeni sisaldavad nii pudelikorgid, kilekotid kui ka muude argiesemed. 

Kuidas satub mikroplast ajju?

Harilikult satub mikroplast inimkehasse sellega saastunud toidu või veega. Alla neelatuna võib plast häirida soolestiku mikroobide tööd ja põhjustada põletikku. Immuunsüsteemi ning aju ja soolestiku kahesuunalise suhtluse kaudu kandub plasti mõju edasi kogu kehasse. N-ö soole-aju telg mõjutab aga üleüldiselt inimese tervist.

Teisalt võib inimene õhus lenduvat mikroplasti sisse hingata. Kopsu või soolestikku jõudes võivad plastosakesed siseneda vereringesse ja seilata sealtkaudu keha erinevatesse elunditesse. Varasemate uuringute põhjal on mikroplasti leitud nii inimese väljaheidetest, liigestest, maksast, paljunemiselunditest, verest, veresoontest kui ka südamest.

Inimaju kõrval on mikroplasti varem leitud näiteks looduses elavate kalade ajust. Hiiruuringud osutavad samuti, et kui loom plasti alla neelab, liigub plast hiire soolest verre ja sealtkaudu ajju, ladestudes tee peal muudessegi elunditesse.

Ajukoesse sisenemiseks peab mikroplast ületama vere-aju barjääri. See on keerukas rakukiht, mille eesmärk on takistada veres leiduvate ühendite sattumist ajju. Mikroplasti võime vere-aju barjäärist läbi pugeda pole otseselt üllatav, sest see on pidanud läbima sarnaseid tõkkeid ka uriini, munanditesse ja platsentasse jõudmiseks. Kõigist neist elundeist on mikroplasti juba leitud.

Tervisemõju tuleb veel uurida

Kuidas mikroplast inimajule mõjub, pole veel teada. Mõned laborikatsed osutavad, et mikroplast võib anda hoogu ajupõletikule ja kahjustada rakke. Samuti võib see mõjutada geenide avaldumist ajus ja muuta aju struktuuri.

Ehkki osakesed ise võivad olla ohtlikud, võivad need endaga koos kehas laiali vedada keskkonnast tulnud mürkaineid ja baktereid. Välistatud pole seegi, et mikroplastist lekib kehasse erinevaid plastkemikaale. Sealhulgas võib kehasse lekkida hormonaalset tasakaalu rikkuvaid  BPA-nimelisi ühendeid.

Mikroplasti ja selle mõju on aga keeruline uurida. Osakesed pole üksnes tillukesed, vaid keskkonda võib jõuda väga erinevat liiki plastide osakesi. Plasttoodetes kasutatakse juba üle 13 000 erineva ühendi ja igal aastal arendatakse uusi segusid juurde. Mikroplasti uurimise teeb keerukaks seegi, et laboris on raske jäljendada loodusesse jõudnud plasti kulumist ja osalist seedumist soolestikus.

Uue uuringu eesmärk oli mõista, kuidas mõjutavad need tegurid mikroplasti käitumist kehas. Autorid plaanivad järgmiseks uurida, kas abi võiks olla soolestiku barjääri tugevdamisest probiootikumidega. See võiks parimal juhul ennetada osakeste jõudmist vereringesse ja sealtkaudu elunditesse.

Igaüks saab ise oma võimalikku plastiga saastumist vähendada, kui väldib ühekordsesse plastpakendisse pakendatud toitu. Samuti ei tasuks teadlaste sõnul toitu soojendada plastnõudes. Veel üks võimalus on vältida sünteetilisest kangast riideid ja kodutekstiile. Laias plaanis peaks teadlaste sõnul aga maailmas vähenema plasttoodete tootmine.

Uuringu esmaversioon on leitav Ameerika Riikliku meditsiiniraamatukogu veebilehel.