Kui haava paranemine võtab aega rohkem kui kuu, nimetatakse seda krooniliseks haavandiks. Kroonilise haavandi tekke taga on tihtipeale mõni kaasuv haigus, nagu diabeet või veresoonkonna probleemid ning haava sattunud halvad bakterid. Kui immuunsüsteem ei tule bakteritega toime, muutub haav põletikuliseks ja võib paranemise asemel isegi laieneda.

Sellised haavad vaevavad ainuüksi Euroopas igal aastal kokku umbes kahte miljonit inimest. Kuna meie ühiskond vananeb ning kroonilisi haigusi, nagu veresoonkonna haigusi ja diabeeti, esineb aina sagedamini, kasvab nende arv ilmselt veelgi.

Sellest hoolimata puudub praegu krooniliste haavandite raviks hea ja tõhus ravimeetod. Kui muudes meditsiini valdkondades on toimunud suuri muutusi, siis haavaravis kasutusel olev põhiline materjal – marli – on püsinud samasugusena juba rohkem kui 100 aastat. Samas ei paku traditsiooniline marli omadusi, mis haaval paraneda aitavad. Ideaalne haavaside hoiaks haava pinna parajalt niiske, et see ära ei kuivaks, aga nahk samal ajal ei vettiks. Ühtlasi tagab hea haavaside, et haav on kaitstud nii keskkonnast tuleva mustuse kui ka vigastuste eest.

Meie teadlasrühm tegeleb just sellega, et leida krooniliste haavanditega patsientidele taoline sobiv ravi. Valmistame uudseid haavakatteid elektrospinnimise meetodil, mis võimaldab tootapolümeerilahusest elektrivälja abil väga peeneid nano- ja mikrokiude. Nii saame kokku nano- või mikrokiulise mati, mille omadused sobivad haavaraviks ideaalselt. 

Lisaks sobivatele omadustele saame elektrospinnitud kiudmattidese panna antimikroobseid aineid. Need aitavad võidelda haava sattunud bakterite vastu, mis tekitavad põletikku ja pärsivad haava parenemist.

Enne, kui meie valmistatud haavakatteid hakatakse kasutama patsientide ravis, tuleb tõestada, et need on selleks ohutud ja tõhusad. Just sellele minu teadustöö keskendubki. Nimelt proovin jäljendada laboritingimustes ehk katseklaasis ja loomkatsetes kroonilisele haavandile sarnast keskkonda. Olemasolevad meetodid ravimite ohutuse ja efektiivsuse uurimiseks on mõeldud levinud ravimvormide, näiteks tablettide uurimiseks. Kuna tabletid ja haavakatted on väga erinevad, vajame ka nende uurimiseks erinevaid testimismeetodeid.

Näiteks kasvavad bakterid kroonilises haavandis alati kogukonnas, mitte üksi. Bakterid kasvatavad tavaliselt enda ümber kaitsva keskkonna ja moodustavad justkui oma linnakesi, mida kutsutakse biokileks. Bakterid saavad seal omavahel suhelda, toitaineid vahetada ja on kaitstud kõige kahjuliku eest. Seetõttu on biokiles kasvavaid baktereid palju raskem ravida. 

Oleme juba välja arendanud katseid, kus loome želatiinipõhisel kunstlikul nahal põletikulise haava, kasutades erinevaid haavadesse sattuvaid baktereid. Meie valmistatud nn laborihaavas saame uurida, kuidas bakterid biokiles kasvavad ning välja selgitada, millised meie valmistatud kiulised haavakatted kõige paremini bakterite biokile vastu töötavad.

Enne igapäevasesse kasutamisse jõudmist peame kliinilistes uuringutes täiendavalt kinnitama, et meie valmistatud haavakatted on ohutud ja tõhusad ka päriselulises olukorras. Meie arendatud katsed annavad meile siiski võimaluse juba varakult hinnata, millise koostise ja ehitusega arendatavad haavakatted võiksid olla kõige paremad, millega uuringuid jätkata ning millised neist võiksid tulevikus krooniliste haavanditega patsientide elu paremaks teha.

Kelli Randmäe on proviisor ehk ravimiteadlane, igapäevaselt farmaatsia doktorant, aga natukene siiski ka apteeker. Talle meeldib asju päriselt mõista – olgu selleks arusaamine, miks üks haavakate baktereid hävitab ja teine mitte, või selgus, kas ja miks mõjutab kohv vitamiinide imendumist. Tööalaselt uurib ta uudseid haavakatteid ja nende bakterite vastast toimet. Tööväliselt naudib Randmäe looduses liikumist, saunatamist ja sõpradega ajaveetmist.

Lugu ilmus Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Doktorikooli korraldataval konkursil "Teadus 3 minutiga" projekti "Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel" (kaasrahastab Euroopa Liit) toetusel. Konkursi finaal toimub 6. oktoobril.