Toiduteadlane: toidukarbiks võetud jäätisetopsist eraldub pahatihti plasti
Inimesed kasutavad üha enam plastpakendeid. Nende korduvkasutus on küll keskkonnasäästlik, aga tasub meeles hoida, et neid algsest erineval eesmärgil kasutades võib inimene ajapikku sisse süüa plastist leostuvaid ühendeid.
Tallinna Tehnikaülikooli toiduteaduste doktor Kristel Vene rääkis, et inimesed kasutavad plastpakendeid tänapäeval väga suures koguses ning mida aeg edasi, seda rohkem. "Osalt teeme seda mugavusest, aga kindlasti ka põhjusega, sest plast on toidu säilitamiseks üks paremaid materjale," rääkis ta "Vikerhommikus". Probleem tekib siis, kui plast satub loodusesse.
Ühelt poolt on metsa all lõpetav pakend silmale inetu, aga loodusesse hakkab see keskkonnas lagunema mikroplastiks. See põhjustab mulla vaesumist ja Vene sõnul ei kasva taimed selles mullas enam nii hästi. Samuti on leitud mikroplasti inimeste kehast. "Me sööme ühe pangakaardi suuruse tüki plasti kas iga nädal või iga kuu. Sõltub, millises keskkonnas inimesed elavad. See ei ole isegi nii kriitiline, sest mikroplast käib kehast läbi ja väga ei mõjuta inimest," selgitas Vene.
Suurem mure on see, et mikroplastist saab omakorda veelgi väiksem nanoplast. See juba mõjutab inimese organismi, näiteks tema hormoonsüsteemi. "Arvatakse, et see on viljatuse üks alus. Kaladega on tehtud teste, kus nad on kasvanud nanoplasti sisaldavas keskkonnas ja nende viljakus on vähenenud. Probleem on selles, et see on tulev probleem," nentis teadlane.
Vene märkis, et nanoplast tekitas ilmselt probleeme juba varemgi. Aastate eest ei osatud selle ulatust aga määrata. "Teadsime küll, et on probleem. Hiljuti töötati Kanadas välja aga meetod, kus suudetakse toidust nanoplasti tuvastada. See kogus oli hirmutavalt suur. Kui praegu oleme salmonellat jm toidus analüüsinud, siis ilmselt varsti hakkame ka nanoplasti kogust analüüsima, et vaadata, kui puhas toit on," rääkis teadlane.
Üks variant plasti koguse vähendamiseks oleks minna poodi oma pakendiga. Siinkohal tekivad teistmoodi probleemid. Vene rääkis, et sageli kasutatakse korduvalt pakendeid, mis ei ole selleks otseselt mõeldud. Näiteks võib rakendust leida suur jäätisekarp. "Ühtepidi on see väga keskkonnasäästlik, aga teistpidi ei ole see karp selleks mõeldud," ütles toiduteadlane.
Vene selgitas, et kõigile toiduga kokkupuutuvatele pakenditele tehakse katsed, kui kaua võib toit pakendiga kokku puutuda, ilma et toitu leostuks plastist tulevaid ühendeid. Kui inimene kasutab pakendit mitu aastat, võib ta sisse süüa plasti erinevaid koostisosi. Sama kehtib plastpudelite kohta. "Tundub hea, et ostan poest joogivee ja siis panen sinna kogu aeg kraanist vett sisse, aga tegelikult me ei tea, kui palju ühendeid inimene sisse joob," lausus ta.
Teine teema on pakenditega, mis on korduvkasutamiseks juba eos mõeldud. Neid võibki pikalt kasutada, sest koosnevast jäigast plastikust. Küll aga tekib toidumüüjatel probleem, kui inimesed tulevad näiteks korralikult pesemata karbiga ja paluvad salati sinna sisse panna. "Kes vastutab, kui inimene haigeks jääb? Kes ütleb, kas ta jääb salatist või halvasti pestud pakendist haigeks?" arutles Vene.
Euroopa Parlament võttis hiljuti vastu määruse, mille eesmärk on muuta pakendid kestlikumaks ja vähendada pakendijäätmeid. Määruse eesmärk on pidurdada kasvavat prügi hulka, ühtlustada siseturu reegleid ja anda hoogu ringmajandusele. Määruse järgi peab Euroopa Liit 2030. aastaks pakendamist vähendama viis protsenti, 2035. aastaks kümme protsenti ja 2040. aastaks 15 protsenti. Vene ütles et viis protsenti tundub hästi vähe, aga arvestades pidevat kasvutrendi, on eesmärk tegelikult kiiduväärt.
Vene on veendunud, et plastpakendite puhul saab vähendada nende mahtu või kaalu. Näiteks veepudelite puhul rääkis Vene, kuidas osa pudeleid on käes hoides pehmed ja neist on raske kinni haarata. Taolistes pudelites on kasutatud vähem plasti. "Inimesed aga ei taha neid pudeleid kasutada, sest neile tundub, et need on kuidagi kehvema kvaliteediga. Tegelikult on need aga keskkonnasäästlikumad," rääkis Vene.
Hea materjal toidu säilitamiseks on Vene sõnul ka klaas, aga kuna see on raskem, siis on selle transpordikulud suuremad. Samuti on hea materjal toidu pakendamiseks alumiinium, mida on lisaks selle kergele kaalule võimalik pea 100-protsendiliselt ümber töödelda.
Toimetaja: Sandra Saar
Allikas: "Vikerhommik", küsisid Margit Kilumets ja Sten Teppan