Aastal 2020 rääkis kliimateadlane Timo Palo saates "Hommik Anuga", et planeedil ei ole enam sisuliselt kohta, kuhu inimmõju ei ulatu. Mikroplasti leitakse isegi Antarktika puursüdamikest, kus see talletub kihthaaval tulevastele põlvedele. Samuti hindavad teadlased, et plasti leidub 90 protsendi merelindude maos.

Tallinna Ülikooli ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa kinnitas "Vikerhommikus", et uuringute järgi leidub mikroplasti igal pool. "Mitte ainult merelindude maos, vaid ka nende veres ja ajus. Seda on leitud ka raseda naise platsentast," rääkis ta.  

Terasmaa sõnul on tegu võrdlemisi uue probleemiga, sest plasti hakati kasutama möödunud sajandi keskpaigas. Samas kasutatakse seda järjest suurenevas mahus. Samuti näitavad prognoosid, et plasti tootmine kasvab. Kuigi praegune majandussüsteem niimoodi plaanib, ei ole see Terasmaa sõnul kivisse raiutud. "Lõpuks on see ju meie valik, mida, kuidas ja kui palju kasutame. Selge see, et plastist täielikult loobuda ei ole praegu reaalselt võimalik," lausus ta.

Näiteks saab loobuda ühekordsest plastist, nagu kilekottidest, pakendidest, plastkahvlitest ja -taldrikutest. See moodustab Terasmaa sõnul juba suure osa loodusesse jõudvast plastprügist. Teine suur plastiallikas on autorehvid ja kolmas on riided ehk sünteetilised kiud. "Kui pesete kodus elastsest materjalist tuulepluusi, läheb juba mikroplast reovette," kirjeldas ta. Selle vältimiseks on teinud insenerid erinevaid arendusi, näiteks pesumasinasse sobivaid filtreid, et see juba kodumajapidamises kinni püüda.

Jaanuari alguses ilmunud teadusuuringust selgus, et pudelivees on plastosakesi kümneid kordi rohkem kui seni arvati. Eestis on selle joomine aasta-aastalt suurenenud. Kui aastal 2017 tarbiti riigis inimese kohta umbes 50 liitrit pudelivett, siis 2022. aastal juba üle 60 liitri. "Eks uudised Saaremaalt ole tekitanud hirmu, aga meil Eestis ei ole tegelikult vajadust pudelivett tarbida, sest kraanivesi on 99 protsendil juhtudest ohutu," rääkis professor.

Ta lisas, et 40 protsenti pudeliveest on tegelikult kraanivesi. "See tähendab, et täpselt sama vesi, mis tuleb kraanist, on pudelisse pandud, aga sinna juurde tuleb veel suur kogus plasti," lausus ta.

Ühe pudelitäie vee joomisest ei juhtu tema sõnul midagi. Suurem osa plastist läheb inimesest läbi ega jää soolestikku kinni. Plasti tootmisel kasutatakse aga suurt hulka kemikaale, millest osa vabaneb organismis. Kuigi tegu on väikeste kogustega, hakkab see Terasmaa sõnul pika aja peale ikkagi organismi mõjutama.

Iga inimene omaltpoolt saab anda panuse puhtamasse looduskeskkonda, jättes kilekotid poodi ja võttes salati ostmiseks kaasa oma karbi.

Terasmaa meenutas, et kilekoti leiutas 1950. aastatel Rootsi insener, kes lootis tugevama poekotiga puid säästa. "Kuna kilekotti oli lihtne ja odav valmistada, juhtus nii, et seda ei kasutata mitu korda ja nüüd oleme jällegi hädas," rääkis ta. Samamoodi võiks paigaldada filtri pesumasinasse, mis hoiab ära plasti sattumise reovette, sest pesupesemisest tuleb Terasmaa sõnul väga suur hulk mikroplasti.

Professor lootis, et tulevikus teevad kõik probleemiga seotud osapooled omavahel koostööd: üksikisik oma valikutega, avalik sektor reeglite ja abinõuga ning tootev erasektor. "Ega erasektori töötajad samamoodi söövad mikroplasti omale sisse. Seepärast ma ei saagi aru, kuidas teadus sinna ei jõua. See ei ole abstraktne tarbija kusagil kaugel tarneahelas, vaid kõik seesama keskkond, kus elame," sõnas Jaanus Terasmaa.