Samuel Cusworth Lancasteri Ülikoolist ja ta kolleegid on uurinud Rothamstedi põlluteaduskeskuses talletatavaid mullaproove, mida on kogutud aastast 1843 peale.

Proove on ses auväärses kollektsioonis kolmesuguseid: täiesti väetamata mullast, orgaanilise väetisega väetatud mullast ja mineraalväetisega väetatud mullast.

Cusworth ja kolleegid panid tähele, et viimase poole sajandi jooksul on kõigis kolmes mullaproovitüübis mikroplasti hulk oluliselt suurenenud.

Kuid enam kui täiesti väetamata mullas on seda suurenemist märgata väetatud mullas, seejuures nii orgaaniliste kui ka mineraalsete väetistega väetatus.

Nõnda kirjutavad Cusworth ja kaasautorid ajakirjas Communications Earth and Envirnonment.

Mineraalväetistesse jõuab mikroplast teadlaste jutu järgi peaaegu et lausa sihilikult, sest tihtipeale kaetakse väetiseterad polümeerikihiga, eesmärgil, et toitained eralduksid aegamööda.

Orgaanilisse väetisse võib aga mikroplasti jõuda näiteks siis, kui loomi, kelle sõnnikut väetis sisaldab, on toidetud juba plasti sisaldanud söödaga.

Igal aastal toodetakse maailmas juurde 450 miljonit tonni plasti, millest umbes 12,5 miljonit tonni leiab kasutamist põllumajanduses. Plastist eraldub aga mikroplasti osakesi nii juba plasttoodete kasutamise ajal kui ka pärast kasutamist prügilasse heidetult.

Plasti lagunemise kiirus sõltub nii plasti enda molekuli ehitusest kui ka keskkonnatingimustest, mis materjalile toimivad. Ja kuigi biolagunevad plastid on mõeldud lagunema süsihappegaasini välja, ei biolagune nad siiski alati ikka päris lõpuni ära.

Plasti kestvus ja vastupidavus on just nimelt ühed põhilised omadused, mille pärast seda materjali nii laialt kasutatakse, kuid needsamad omadused saavad miinusmärgi ette just täpselt sel hetkel, mil plasttootest saab plastsaaste.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.