Tallinna Ülikooli ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa rääkis "Vikerhommikus", et Eesti ühiskond teadvustab eelkõige kliimakriisi – see on meedias sageli jutuks ning poliitikud seavad eesmärke selle leevendamiseks.

"Tegelikult ei ole kliimakriis kõige olulisem probleem, millega peaksime tegelema. Märksa olulisem on näiteks elurikkuse- ja veekriis. Eestis me seda veel ei taju, sest meil on vett piisavalt. Samas on vee seisund tasapisi halvenemas. See on teema, millele peaksime mõtlema ennetavalt, mitte ootama, kuni olukord muutub halvaks ning alles siis hakkame tegutsema. Peaksime vaatama tulevikku," lausus professor.

Terasmaa tõi välja ka hiljutise uuringu, kus küsitleti kliimateadlasi ning suur osa neist oli lootust kaotamas, sest hoolimata pikaaegsest hoiatamisest ei ole sõnum ühiskonnani jõudnud. "Ma siiski loodan, et meil on veel veidi aega ning valmidust midagi ette võtta. Paraku meie põlvkonna ja järgmise põlvkonna jaoks väga suurt vahet ei ole, kas lõpetame praegu CO₂ õhkupaiskamise või mitte. Kliimamuutus on alanud ning see on pika inertsiga protsess – me nagunii kannatame selle mõju all ning peame kohanema. Tulevastele põlvedele mõeldes, peaksime aga oma soove piirama," ütles ta.

Elurikkuse kriis on Terasmaa sõnul varjatud kriis, mille põhjused on seotud inimloomuse eripäradega. Kui neid teadvustada, saab teemaga tegeleda. Peamine mõju avaldub meie toidulaual, sest suur osa maismaast on kasutusel toidu kasvatamiseks.

"Ligi pool kasutuskõlblikust maapinnast on põllumaa. Sellest omakorda ligi 70 protsenti kasutatakse loomadele sööda kasvatamiseks – lehmad, hobused, sead, kitsed, kanad, keda meie omakorda sööme. Vaid umbes 20 protsenti maast kasutame selleks, et endale süüa kasvatada. Ülemaailmselt saab keskmine inimene lihast 18 protsenti oma kaloritest, ülejäänu pärineb taimedest. Äkki võiksime anda natuke maad loodusele tagasi?" arutles Terasmaa.

Elurikkuse kriisi tajumatus tuleneb professori sõnul sellest, et igal inimesel on oma baasaasta – hetk, mil ta hakkab maailma tajuma. Selle ajaga saab ta aru, kas olukord on läinud paremaks või halvemaks. Iga järgmise põlvkonna baasaasta on aga järjest kehvemas seisus – normaalsus halveneb pidevalt.

"Kui sajand tagasi olid inimesed harjunud, et meres ujudes kohtab kalu ja muid mereelukaid ning kilekotte seal ei ole, siis sajandivahetuseks oli meres juba natuke kilekotte ja vähem elukaid. Peagi võib juhtuda, et meres on ainult kilekotid ning inimene ehmatab, kui näeb seal mõnd mereelukat. Eestis tajume seda huntide ja karude puhul – nii kui keegi karu näeb, tekib paanika, sest me pole nendega harjunud," selgitas Terasmaa.

Teadlaskond on üsna ühel meelel, et keskkonnamuutused ületavad Maa taluvuspiiri, need on inimtekkelised ning selles ei tasu kahelda – seda on tõestatud väga mitmel moel ja erinevate tõenditega. "Küll aga on keerulisem küsimus, kui suur see mõju täpselt on. Kliimasüsteemi muutused on pidevas korrigeerimises ning seni on ennustused olnud pigem tagasihoidlikud, kui tegelik olukord on kujunenud," rääkis Terasmaa.

"Praegu oleme jõudnud globaalse keskmise temperatuuriga juba üle 1,5 kraadi võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga. See oli eesmärk, mida üritati Pariisi kliimaleppega saavutada alles aastaks 2100, kuid nüüd, 2025. aastal, oleme selle piiri sisuliselt ületanud. Ennustused on olnud optimistlikumad kui tegelik elu," tõdes professor.