Ilmast, kliimast ja selle kujunemisest hakatakse rääkima juba lasteaias ning algkoolis. Põhikooli ja gümnaasiumi loodusõpetuse ning geograafia tunnid lisavad nendele algsetele lihtsatele teadmistele rohkelt uut infot ja kihte ning seoseid.

PISA testi tulemused kinnitavad, et meie õpilaste (fakti)teadmised on head. PISA 2018 Euroopa riikide pingereas on Eesti 15-aastased noored nii lugemises, matemaatikas kui ka loodusteadustes esimesel kohal. Loodusteadustes ehk bioloogias, füüsikas ja keemias on Eesti maailmas Hiina, Singapuri ja Macau järel neljandal kohal.

Seega võiks kõik justkui korras olla ja saame eeldada, et ka ühiskonnas on olemas algteadmised kliimasüsteemi mõistmiseks. Võime eeldada, et selle põhjal on ühiskonnas sügavam mõistmine ka kliimamuutuste põhjuste ja tagajärgede tõsiduse osas. 

Parku näitavad viimased uuringud, et eestlased on Põhja- ja Baltimaade suurimad kliimaskeptikud: iga kolmas inimene ei tunnista kliimakriisi olemasolu. Orkla Grupi juba neljandat aastat läbiviida uuringu järeldustes selgub, et meie oleme kõige vähem altid tegema igapäevaselt keskkonnasõbralikke valikuid ning meid huvitab kõige vähem toote keskkonnamõju.

Vaid kümme protsenti eestlastest sööb kliima huvides vähem liha, samas kui riikide keskmine on siin 21 protsenti. Eestlaste keskkonnateadlikkuse uuringu tulemuste järgi peab 81 protsenti elanikest end keskkonnateadlikuks. Samas meenub igapäevaste keskkonda hoidvate tegevustena inimestele endiselt kõige sagedamini vaid prügi ja jäätmete sorteerimine. 

Seega on meil kliimamuutuse leevendamiseks pikk tee minna. Väga lihtne on öelda, et meie oleme väike riik, meie ei mõjuta midagi, teised kusagil kaugel peaks kindlasti muutuma. Selle peale ei mõtle enam keegi, et tehased seal kusagil kaugel töötavad meie tarbimisvajaduse rahuldamiseks.

Probleem seisneb selles, et lisaks kliimamutuste põhjustele ei osata näha seoseid enda käitumise, meie kasvule suunatud majandussüsteemi ja keskkonna- või kliimamuutuste vahel. Kas me ikka peame enda edu mõõtma vaid SKP kasvus või rohkemate asjade järgi? Kui kaua saab kasvada piiratud ressursside tingimustes? 

Paljud inimesed, riigid ja ettevõtted keskenduvad lühiajalistele eesmärkidele, nagu majanduskasv, rahaline kasu ja mugavus. Seejuures ei näe nad piisavalt põhjust tegutseda, et vältida pikaajalisi tagajärgi.

Sageli, kui näiteks mõni raamat või film kõneleb ajarändamisest, on üks peamine mure see, et minevikku minnes võib seal mõni väga väike ja esmapilgul tühine muudatus muuta tuleviku totaalselt teistsuguseks, ettekujutlematuks düstoopiaks. Paraku olevikus olles me kunagi ei mõtle, et mõni täna tehtud väike muudatus võib tulevikus osutuda väga suuremõjuliseks: näiteks muuta kliimat ja tulevaste põlvkondade elusid positiivses suunas. 

Siin saavadki appi tulla muutused haridussüsteemis. Me peame hakkama kliimast ja keskkonnast rääkima mitte ainult loodusõpetuses, vaid ka kõikidest teistes tundides.

Õnneks on selles osas toimumas positiivseid arenguid. Käimas on projekt "Kliimateadlik", mille raames kolm Eesti ülikooli just selle nimel tegutsevad, et viia kliimaõpe sisse uuel ja kaasegsel kujul kõikidesse haridustasemetesse. Muidu ühiskond ei tajugi, et tegelikult pole kliima- või keskkonnamuutustega tegelemine loodusteaduslik, vaid sotsiaalne, majanduslik ja eetiline küsimus.

Ühiskonna kliimateadlikkuse tõusu esimene samm on kliimamure – et mitte öelda kliimärevuse või kliimapaanika – tundmine, sest see tekitab soovi rohkem teada ja asja edasi uurida. Seega muutus algab meist endist ja meie murest kliima pärast. Kliimamuutusega tulemuslikult hakkamasaamise alus on ühiskonna kliimateadlikkus. 

Kliimameetmed on üks ülemaailmse säästva arengu eesmärke (SDG13). Nende eesmärk on suurendada kliimamuutustega seotud ohtudele vastupidavust ning lülitada kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmed riiklike tegevusplaanide hulka, sh täiustada haridust ja tõsta teadlikkust.