Teadus- ja arendustöö eesmärk on elu edasi viia, kuid seegi tegevus kulutab paratamatult ressursse ja tekitab prahti. Tallinna Ülikooli ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa juhib tähelepanu ka paradoksile, mille sõnastas 1865. aastal briti majandusteadlane William Stanley Jevons. 

"Kui miski on tõhusam, siis inimesed tahavad seda rohkem kasutada, sest see on odavam ja mugavam. Me püüame asju teha keskkonnasõbralikuks ja kulutada vähem ressursse, aga uuenduse tulemusel me kulutame neid hoopis rohkem," sedastab professor. Teisisõnu võib teadlane luua väiksema kütusekuluga auto või uue säästupirni, kuid tavainimene oma tarbimist ei vähenda. 

Kas teadus üldse saab olla jätkusuutlik, küsis Terasmaa ka oma ettekandes, mille pidas Eesti jaoks esimesel kestliku teaduse konverentsil. Konverentsi korraldanud Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets ja kestliku arengu keskuse juht Margit Keller nendivad, et mujal maailmas päevakorras teaduse jalajälg on Eestis veel lapsekingades teema. 

Maimetsa sõnul on küsimus laborijääkidest ja meditsiiniprahist laiem ega tunne erialapiire: "Küsimus ei ole ainult kitsas labori- või meditsiinipraktikas, vaid samasugune probleem on, kui mõtleme näiteks energiate kasutamisele. Järjest suureneb energiatarvitus ning meetodid ja masinad lähevad töömahukamaks. Ühel hetkel tuleb energiatarbimisse võib-olla piir kätte."

Ta osundab ajakirja Nature Communications Science hiljutises juhtkirjas olnud väitele, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasvuhoonegaaside jalajälg on juba praegu suurem kui terve maailma lennundussektoril. Eestiski vajab iga andmebaas, hoidla, muuseum ja server energiat, et andmeid luua, töödelda ja talletada. 

"Me peame ühel hetkel hakkama mõtlema, mis see on, mida tasub hoida? Või laiemas mõttes: mida tasub uurida ja mida ei tasu uurida. Juba Albert Einstein ütles, kuidas see, et midagi saab uurida, ei tähenda, et seda on mõtet uurida," arutleb Maimets.

Tartu Ülikooli keskkonnanõunik Mari-Liis Štrik-Ott kõneles konverentsil ülikooli keskkonnaülevaatest ja CO₂ heitest aastatel 2019–2022. Temagi tõdeb, et neljal uuritud aastal moodustasid suure osa ülikooli jalajäljest just ehitustegevus ja energiakasutus. "Selle teadmisega saab väga palju edasi teha. Enamik organisatsioone jõuab siin tõdemuseni, et kõige kiirem, lihtsam ja mõjusam meede on üleminek taastuvenergiaallikatele," sõnab Štrik-Ott.

Margit Keller toob konverentsil kõlanud teemadest välja ka TÜ anglistika professor Raili Marlingu ettekande. Viimane kõneles akadeemilisest prügist väljaspool laborit, kus raisku läheb inimressurss. "Mida me teeme ja miks me teeme? Meeletu kiirustamine, rööptaotlemine, rööptegutsemine ehk teadlase elu igapäev – see on üsna killustunud, komplitseeritud ja inimressurssi raiskav. Teadlastena me oma tööprotsessi eneseanalüüsi väga palju ei tee," möönab Keller.

Siiski näeb ta, et üha rohkem asutusi, eesotsas muuseumidega, seavadki endale rangemaid keskkonnastandardeid. Asutuse töötajatele tähendavad uued standardid uusi lisakohustusi. Kelleri sõnul ei saa siin teha ainuvastutajaks ülekurnatud üksikteadlast: "Me peame siinjuures alati vaatama mitte ainult planeedipäästmise aspekti, vaid ka inimressurssi – kuidas me teeme seda ka ennastsääsvalt."