Christman Roos: tavainimest võiks väikese kestliku otsuse eest kiita

Momentmajanduses asendub aeglane asjaajamine paberil kiirete ja vahetute digitehingutega. Seegi saaks üha enam kestlikkust väärtustavas maailmas panna rohkem rõhku inimeste säästlikule käitumisele. Näiteks võiks inimesi väikeste kestlike ostu- või tarbimisvalikute eest premeerida, pakub reaalajamajanduse teaduspreemia laureaat 2022 Christman Roos.
See oli nähtavasti 2008. aasta kevad, kui majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi külastasid kolleegid Soomest koos teaduritega Aalto Ülikoolist. Nende missioon oli üsna otsekohene: tutvustada e-riigi arengu võtmeisikutele ja bürokraatia vähendamise eest vastutavatele ametnikele kontseptsiooni, mis sobitus ideaalselt juba toona üleilmselt populaarsust koguva Eesti digiriigi kuvandiga.
Lihtsustatult öeldes oli neil nägemus, et peatselt ei pea ettevõtjad enam paberimajandusel põhineva raamatupidamisega tegelema. Ühtlasi muutus aruandlus nende vaimusilmas õige pea automaatseks, jättes rohkem aega ja ressurssi põhitegevuseks ehk ettevõtluseks.
Kogu loogika põhines sellel, et struktureeritud andmed ning reaalaegne andmevahetus ettevõtjate vahel muudab selle kõik võimalikuks. Arvestades, et internetipangad olid selleks ajaks igapäevane nähtus, ID-kaardid omaks võetud ning füüsilise isiku tulu deklareerimine käis tänu e-maksuametile pelgalt arvutihiirt klõpsates, tundus pinnas selle idee istutamiseks soodne.
Puudu oli veel vaid üks oluline ehituskivi, mis oleks ehk viinud reaalajamajanduse kontseptsiooni varajase realiseerumiseni: e-arve. Kõik see tundus inspireeriv ja isegi loogiline, kui ainult masu poleks vahele seganud. Teadupärast ei jäänud Eesti puutumata ülemaailmsest suurest majandussurutisest, mille tulemusel oli just aastatel 2008–2009 reaal-SKP kasv järsus languses. Fookus oli seega märksa elulisemate probleemide lahendamisel kui e-arvete kasutuselevõtt.
Miks just e-arved?
E-arvete kasulikkust mõisteti 2008. aastal juba ka Euroopa Liidu tasandil. Struktureerutud andmetel põhinevat elektroonilist arveldamist nähti nii tootlikkuse kui ka jätkusuutlikkuse suurendajana. Samuti peeti seda hangete, maksete, maksude, raamatupidamisprotsesside ja auditite ühtlustamise ning automatiseerimise peamiseks võimaldajaks.
Arvude keeles tähendas see sellel ajal ligi 240 miljardi euro suurust kokkuhoiuvõimalust. Täpsema mõju analüüsimiseks ning soovituste koostamiseks alustas 2008. aasta alguses tööd vastav e-arvete ekspertide rühm, mida juhtis Bo Harald. Teda võibki pidada üheks reaalajamajanduse kontseptsiooni teerajajaks.
Täpselt kümme aastat peale selleteemalist esimest kohtumist toimus Tallinnas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvedamisel esimene reaalajamajanduse ümarlaud.
Nähtust uuris riigi tellimusel ka Tallinna Tehnikaülikool, kes akadeemilise nurga alt sisustas reaalajamajanduse mõiste: see on "digitaalne ökosüsteem, kus tehingud eri osapoolte vahel toimuvad reaalajas või minimaalse viitega. See tähendab paberipõhiste majandustehingute ja haldustoimingute asendamist automaatse andmevahetusega digitaalsel, struktureeritud, masintöödeldaval ja standardiseeritud kujul".
Uuringu tulemusel valmis Eesti oma reaalajamajanduse visioon ja tööplaan aastateks 2020–2027. Visiooni kolm kandvat vaala on valdkondadeülesed tegevussuunad ehk võimaldajad. Esimene vaal on tehniliste võimaluste loomine: näiteks andmevahetuskihid ja standardid. Teiseks on vaja valdkondlikku regulatsiooni ja koostööd era- ning avaliku sektori vahel. Kolmas võimaldaja on piiriülene koostöö Läänemere piirkonnas ja Euroopa Liidu tasandil.
Nii on tööplaani alaeesmärkide hulgas näiteks e-arvete laialdane kasutuselevõtt ettevõtetevahelistes tehingutes, aga ka e-kviitungid, mis on sama mündi teine külg. Võib-olla kõige olulisem alaeesmärk on üleminek standardiseeritud andmepõhisele aruandlusele.
Miks see on oluline?
Maailm seisab silmitsi mitme suurmuutuse ehk megatrendiga. Sõltuvalt vaatepunktist on need veidi erinevad, kuid esile võib tuua läbivaid jooni. Näiteks saab rääkida üleüldisest ebakindlusest tuleviku ees, pingutustest kestliku tuleviku saavutamise nimel, püüdlustest parema tervise ja heaolu suunas, ning üldisest muutuste ja uute tehnoloogiate ajastust.
Selle taustal peaks tekkima õigustatud küsimus: kuidas nende erisuunaliste tõmbetuultega toime tulla? Seda nii riigi, ettevõtja kui ka lihtinimese vaatest. Neid küsimusi käsitletakse ühtlasi tänavusel reaalajamajanduse konverentsil, mis on järjekorras juba kolmas. Selle fookuspunktid ongi tabavalt kestlikkus, personaalne riik ning riigi ja ettevõtja sümbioos. Kuidas need aga seostuvad reaalajamajandusega?
Esiteks, kestlikkus on kahtlemata tõusnud prioriteetide tippu. Kuigi piiratud ressursid ja raiskava majanduse tõstis juba 1970. aastatel rambivalgusesse Rooma Klubi oma raport-raamatus "Kasvu piirid", on see probleemistik peale aastakümneid kestnud ignoreerimist jõudnud laiemasse teadvusesse. Küsimus pole enam ainult keskkonnas, vaid ka selles, kuidas senised ärimudelid ja ühiskond suudavad jätkusuutlikult edasi toimetada. Seejuures ausalt.
Teiseks, personaalse riigi idee kõlab hästi ja kõlksub kokku Euroopa Liidu inimkeskse digitaliseerimise strateegiaga, kuid jääb ilma reaalajamajanduse lahendusteta õõnsaks. Paralleelselt roheväidete direktiiviga on töös teinegi õigusakt seoses tarbijate võimestamisega üleminekul rohelisele majandusele. Valmiv õigusakt pakub paremat kaitset ebaausate kaubandustavade vastu ja paremat teavet tarbimisotsuste tegemiseks.
Personaalne riik pole oluline aga ainult füüsilistele isikutele, vaid ka juriidilistele isikutele, pakkudes neile kvaliteetsemaid ning vajaduspõhiseid e-riigi teenuseid. Ometi kannatab paber taskord kõike ja regulatsioone võib ju luua, kuid kuidas neid praktikas rakendada?
Kolmas fookuspunkt viibki riigi ja ettevõtja sümbioosini. On selge, et õhinapõhisusest ja moraalsest kompassist ei piisa megatrendide tõmbetuultes toimetulemiseks. Niisamuti ei saa selle ülesandega üksi hakkama riik, pelgalt käske ja keelde ette kirjutades, ega ka ettevõtjad, kellel on vaja praktilisi ning selgeid suuniseid äritegevuse eesmärgipäraseks korraldamiseks. Mõlema osapoole ühisnimetaja on hoopis inimene – kodanik ja tarbija. See on jõud, mis aitab realiseerida kõiki neid püüdlusi, kuid vajab selleks motivatsiooni.
Kes loob kestliku ja personaalse riigi?
Rohkete reformide keskel võib praegu jääda mulje, et riik ja ettevõtjad on sattunud vastasleeridesse ning lõpuks kannatab lihtne inimene. See ei pea nii olema. Reaalajamajandus ja sellel põhinevad lahendused peidavad endas suurt ressurssi: otseseid kokkuhoiukohti, tootlikkuse kasvu ning võimalust tõenduspõhiselt kestlikumaid otsuseid teha ja seeläbi maailma muuta.
Üks eelmise aasta reaalajamajanduse teaduspreemia pälvinud töödest tõi esile praktilise rakendusvõimaluse. Nimelt saab ka riigi, ettevõtja ja inimese sümbioosi käsitleda sarnaselt elusorganismidele orgaanilisena. Selleks, et kodanikud ja tarbijad teeksid targemaid kestlikumaid otsuseid, on vaja paremat, vahetumat ning mõnikord suisa hetkega mõjuvat tagasisidemehhanismi.
Näiteks võib seda vaja olla poeleti ääres ostuotsust tehes: milline toode huvipakkuvatest on kõige kestlikum? Või siis oleks hoopis tarvis lasta neid otsuseid enda eest nutikamalt teha. Näiteks võib nutipistiku abil oma energiatarbimist juhtida, valides kõige keskkõnnasõbralikuma momendi. See saabuks tõenäoliselt siis, kui võrgus on kõige rohkem taastuvallikatest toodetud elektrit.
Arvestades, et riik on võtnud eesmärgiks katta kogu tarbimine taastuvenergiaga, on see eriti oluline ka riigile endale, sest see tuleb valdavalt juhitamatutest allikatest: tuulest ja päikesepaistest. Energiatarbimise juhtimine on oluline varustuskindluse ja võrgustabiilsuse tagamiseks.
Kolmanda võimalusena võiks premeerida momentmajanduses osalejat selliste kliimasõbralike otsuste eest otsese ja vahetu meetmega, näiteks rahaga – nii väheneks CO2 heide märkimisväärselt. Selle eeldus ongi kolmepoolne sümbioos.
Toimetaja: Airika Harrik