Eakamad ettevõtjad mäletavad, millised olid valdavad ärimudelid pärast Eesti taasiseseisvumist eelmise sajandi 1990. aastatel. Praegu selliste ärimudelitega enam raha ei teeni. Ettevõtted peavad arenema järjest tootlikumaks, efektiivsemaks ja konkurentsivõimelisemaks. Võimalusi selleks pakuvad ainult teadussiire ja innovatsioon. Ettevõtete tegevus peab olema innovaatilisem, see tagab rahvusvahelise konkurentsivõime ja võimaldab küsida oma toodete-teenuste eest kõrgemat hinda, kirjutab Margus Maidla ajalehes Sirp.

Sellised süvatehnoloogilised ettevõtmised, nt Icosagen, mis ehitab akadeemik Mart Ustavi juhtimisel Tartu külje alla bioloogiliste ravimite tehast, GeneCode, kus arendatakse akadeemik Mart Saarma juhtimisel uudsel meetodil Parkinsoni tõve vastaseid ravimeid, suurettevõtja Väino Kaldoja juhitud Auve Tech, mis on juba müünud esimesed isesõitvad autod Jaapanisse; KBFI ja TÜ füüsikute ettevõte GScan, kus arendatakse müüontomograafiat, või akadeemik Margus Lopp, kelle teaduslikul juhtimisel arendab OÜ Kerogen uudsel meetodil põlevkivi väärindamist, või professor Irja Lutsari kureeritud Right5, kus arendatakse ravimite täppisdoseerimise platvormi – on pelgalt mõned näited XXI sajandi ärimudelitest ja ettevõtmistest, mille tooted ja teenused on konkurentsivõimelised kogu maailmas, mitte ainult oma pisikesel kodutanumal, oma armsal külatänaval.

Loodetavasti on juba viie aasta pärast selliseid teadusele tuginevaid süvatehnoloogilisi elujõulisi edukaid ärimudeleid sadu. Just sellistes ärimudelites on Eesti majanduse tulevikuperspektiiv.

Miks ikkagi on innovatsioon tähtis? Kuidas veel paremini edendada süvatehnoloogilist iduettevõtluse keskkonda? Kuidas jõuda kiiremini järele selle valdkonna maailma tippudele, näiteks Iisraelile, Singapurile, Iirimaale, meie naabritele Põhjamaadele? Eestis on kogu vajaminev valdkondlik statistiline info koondatud teadmussiirde programmi 2023–2026. Juba on näha arengut, kuid kuidas saaks veel paremini?

Sirp kutsus neid küsimusi arutama Eesti maaülikooli rektori ja koduloomade füsioloogia professori Ülle Jaakma, Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi materjalitehnoloogia professori Veronika Zadini, ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse (EISA) rakendusuuringute programmi arendusjuhi Kaupo Reede ning KBFI vanemteaduri Andi Hektori, kes on ka süvatehnoloogia iduettevõtte GScan juhatuse esimees.

Margus Maidla: Pärast rektorivalimisi oleme arutanud Eesti maaülikooli (EMÜ) rektori Ülle Jaakmaga edasisi plaane.ii Seekord keskendume peamiselt teadussiirdele ja innovatsioonile. Mida selles vallas nüüd, kui on olnud juba mõningane sisseelamisperiood, EMÜ-s kavas on?

Ülle Jaakma: Peab tunnistama, et just selles nn uusettevõtluse valdkonnas on teised avalik-õiguslikud ülikoolid olnud kiiremad ja usinamad. Seda ehk ka seetõttu, et nende õppekavades ja teadustöös on esindatud IT ja digitehnoloogiad, mis on seni olnud uute iduettevõtete käima vedavaks mootoriks, aga need valdkonnad ei ole EMÜ leivanumbrid.

Kui vaadata meie peamisi vastutusvaldkondi – põllumajandus, metsandus, veterinaaria –, siis oleme pidanud kogu aeg tähtsaks arendada sektoreid terviklikult, sh arendanud koostööd ettevõtetega. Me oleme kogu aeg üritanud leida ülikooli ja ettevõtete vahel selliseid lahendusi, mis hiljem oleksid ülekantavad kogu sektorile. Oleme ka vaadanud innovatsioonile kestlikkusest lähtuvalt ja vältinud nn hoogtööaastaid, et mingil perioodil aktiivselt panustatakse ja siis mõne aja pärast energia vaibub.

Oleme seda püüdnud igati vältida ja rõhunud koostööformaatidele, mis on ajas töötanud. Meil toimuvad näiteks iga-aastased sektoripõhised konverentsid, ja seda alati koostöös ettevõtetega, näiteks mullakonverents, või taimekaitsekonverents, või mahetootmise konverents jne, kus kogunevad kitsama valdkonna teadlased, ettevõtete juhid, eksperdid, kus arutatakse läbi valdkonna uuemad teadustulemused ja ka ettevõtete praktilised kogemused. Anname välja regulaarseid kogumikke, kus on lühidalt kirjas teenused, mida saame ettevõtetele pakkuda.

Mis puudutab innovatsiooni ja uusettevõtlust, siis siin liigume sisemise korrastatuse suunas, et neid tegevusi soosida, ega taha kedagi hätta jätta, kui mõni EMÜ teadlane otsustab uusettevõtlusega tegelema hakata. Oleme vältinud valmis tugisüsteemi loomist ülalt alla, vaid üritame selgeks teha, mida täpselt kõige rohkem vaja on, kus saavad rektoraat ja tugisüsteem kõige rohkem panustada ja aidata.

Teiseks oleme vältinud loomast midagi, mis on rahastatud tõukefondidest, kus algus on särav ja ilus, aga kui rahastamine lõpeb, siis laguneb laiali ka tegevus, sest ülikooli pole vahendeid selle initsiatiivi iseseisvaks ülalpidamiseks.

Kaupo Reede: Lisaksin Maaülikooli vilistlasena remargi korras, et rääkides tehnoloogiasiirdest ja koostööst ettevõtlusega, on Maaülikoolil võrreldes Eesti teiste avalik-õiguslike ülikoolidega kõige pikem ettevõtluskoostöö traditsioon.

Maidla: Veronika, Tartu ülikooli tehnoloogiainstituut (TÜTI) on rohkem rakendusteadusliku suunaga ja aldis ettevõtlusalasele koostööle. Instituudiga on seotud enam kui kümmekond süvatehnoloogia iduettevõtte algatust, kus peamiselt on asutajad TÜTI teadlased. Mille põnevaga ise tegeled?

Veronika Zadin: Meie põhiteadustöö seisneb arvuliste meetodite arendamises. Näiteks kasutab teaduspartnerina meie väljundit Euroopa Tuumauuringute Organisatsioon, lühendina CERN. Sinna tehtavat teadustööd on kaunis raske ettevõtlusväljundina realiseerida või peame ära ootama aja, mil ettevõtluses tekivad sellised ärimudelid, kus vajatakse turul edukas olemiseks tipptasemel numbrilist modelleerimist.

Oleme pidevalt vaeva näinud, et oma meetodeid lihtsustada, teha need käegakatsutavamaks ja arusaadavamaks.

Saame ettevõtetele pakkuda näiteks tugevusarvutusi või kui nimetada mõningaid valdkondi, mida modelleerida suudame, siis vedelikudünaamika, soojustransport, akustika. Üritame samm-sammult arendada neid võimalusi Eesti ettevõtetele kättesaadavamaks, et neil oleks võimalik tegeleda tootearendusega ja nad mõistaksid, miks nende tooted või seadmed katki lähevad.

Näiteks GScaniga oleme teinud mõned koostööprojektid, mõne teise ettevõttega veel.

Sammu arengus edasi astumiseks alustasime üle-eelmise aasta alguses tehnoloogiainstituudis simulatsioonitehnoloogiate tuumiklaboriga. Eks iga uue käimatõmbamine võtab aega ja aktiivse müügitegevusega pole me otseselt tegelenud. Sõna aga levib ja selle aasta algusest on tuumiklaboril juba esimesed mõnikümmend tuhat (eurot) müügikäivet.

Maidla: Andi, GScani võib julgelt nimetada Eesti süvatehnoloogilise ettevõtlusklastri lipulaevaks. Te olete edasi jõudnud mitte ainult teadus-arendustöös, vaid ootate selle aasta lõpuks juba enam kui kahemiljonilist müügikäivet. Te olete edukalt läbi viinud esimesed kapitalikaasamised ja olete edukalt eri meetmetest finantseeringuid taotlenud. Kui nüüd anda GScani tegevuse põhjal nõu samuti nullist alustavale süvatehnoloogia projekti arendajatele, mis need suuremad komistuskivid on olnud?

Andi Hektor: Kui tulla esmatasandile, siis kõigepealt peaks arutlema motivatsiooni üle, miks üks seltskond teadlasi – kes moodustavad tuumiku, kui mitte 100% asutajatest – üldse hakkab ettevõtlusega tegelema. Meil on veel kaunis vähe eeskujusid. Eeskujude olemasolu on suur motivaator.

Vajame selliseid lugusid, kus mõni professor või doktorant on läinud just oma teadusliku teadmiste pagasiga ettevõtlusse ja investorid on tema tegevust rahaliselt toetanud, investeerides enda jaoks ehk veidrasse või suisa müstilisse asja, millest küll eriti midagi aru ei saa, aga neil on usk, et see hakkab raha teenima.

Selliseid lugusid on meil veel vähe. Ülikoolide ümber tekkiva iduettevõtete süsteemi arenguks on vaja anda aega.

Teiseks tooksin välja praktilisema poole. Ega Euroopas sellise profiiliga investoreid, kes on valmis investeerima väga varajase faasi süvatehnoloogia iduettevõttesse, just väga palju ei ole. Siin peavad tahes-tahtmata riik ja ülikool abikäe ulatama. Me konkureerime ikkagi rahvusvahelisel innovatsiooniturul. Kui meil riiklike ja ka ülikoolide juures selliseid toetusmeetmeid ei oleks, oleksime märkimisväärselt halvemas olukorras kui naabrid Soome ja Läti.

Muide, Lätis on väga tõhusalt selliseid tugimeetmeid arendatud, rääkimata sellistest riikidest nagu Suurbritannia või Ameerika Ühendriigid. Oleme harjunud mõtlema, et need viimati nimetatud on suuresti erakapitali pühamud. Tegelikult on näiteks USA-s väga palju avaliku sektori rahalisi toetusmeetmeid. On föderaaltasandi meetmed, siis veel eraldi osariikide toetusmeetmed, linnades on veel linnatasandi toetusmeetmed ja lõpuks veel ka ülikoolide toetusmeetmed. Seega USA-s sünnib väga palju teadus- ja innovatsioonipõhist avaliku sektori ja eraraha koostoimes.

Kolmandana tooksin välja väga järsu muutuse rahandusasutuste mõtlemise paradigmas. Kui minna panka või investeerimisfondi oma ettevõtte arenguks finantseerimist taotlema, siis tuleb väga palju oma arendusi ja tegevusi kirjeldades keskkonnaalast jalajälge kaardistada. Pead tõsiselt ära tõestama, et sinu tegevus vähendab CO₂ jalajälge. See suundumus on järsku ja väga võimsalt tekkinud just viimase paari aastaga.

Maidla: Kaupo, kui palju Eesti oludega kursis olevate innovatsiooni ja teadussiirde spetsialistidega ka ei räägiks, hinnatakse rakendusuuringute programm (RUP-meede) üheselt heaks ja edasiviivaks innovatsiooniinstrumendiks. Kindlasti on sellel meetmel oma osa ka selles, et Eesti ettevõttete investeeringud teadus-arendustegevusse on tõusnud 1% SKT-st.

Reede: Jah, ma usun samuti, et RUP-meede on andnud positiivse impulsi, selleks et Eesti ettevõtete innovatsioonilembus on statistiliste näitajate järgi hakanud kasvama. Minna on veel omajagu, sest eesmärgiks on praegu seatud 2% SKT-st. Seega sama pikk teekond, kui on olnud seni, on Eesti ettevõtete innovatsiooniinvesteeringute kasvu osas veel minna.

Kui mõtiskleda nüüd, miks RUP-meede on osutunud edukaks, siis minu arvates on peamine (põhjus) ikkagi see, et teadusmahuka arenduse tegija on just ettevõte. See lähtekoht on kogu programmi a ja o! Me oleme suutnud hoida seda suhtumist, et me ei mängi mingeid mänge, kus justkui ettevõte on arendustööde vedaja, kuid tegelikult tõmmatakse niite mõnest teadus-arendusasutusest, vaid ikka nii, et ettevõte on ka tegelikult arendustööde tellija, protsesside juht ja kasusaaja.

Ülikool võib olla hea partner, kellelt tellitakse teadmisi, mida ettevõte turul konkureerimiseks vajab ning mida sel endal ei ole, kuid protsessi lõpuks peaks tuumkompetentsid, nii tehnoloogia kui ka turu mõttes, olema ettevõtte sees.

Teisena tooksin välja selle, et RUP-meede koosneb teatavasti kolmest osast: nõustamine, sh tehnoloogiline ja äriline nõustamine, siis rahastamine ja kolmandaks kogu ökosüsteemi mõistmine, jälgimine ja edendamine – teadmine, kus on tegijad, kes üksteist vajavad ja kuidas nad omavahel kokku viia.

Kui vaadata natuke arve, siis kolme aasta vältel, mil RUP-meede on toiminud, on meie juurest läbi käinud 512 unikaalset projekti. Nendest on tulnud raha taotlema 221 ehk siis meie poole pöördunutest on taotlema tulnud väikseim osa, ülejäänud on saanud tehnoloogilist või ärialast nõu. Raha taotlejatest on rahastuse saanud 126 projekti.

Võtsime kohe alguses ka personalivalikus aluseks põhimõtte, et valdkondlikud nõustajad peavad olema oma ala tunnustatud tegijad. Ei piisa, et oled tubli teadlane ja omad PhD kraadi. Pead olema eelnevalt, piltlikult öeldes, küünarnukini sees, ettevõtetes tegelikku tööd teinud. Meie nõustajatel peab olema arusaam, mida tähendab rakendusuuring just ettevõtete seisukohast. Selliste inimeste olemasolu tagab, et nad oskavad nõustada ja nad oskavad ka hinnata sissetulevaid projekte.

Zadin: Rääkides RUP-idest arvan, et ülikoolisisesed süsteemid ei ole oma toetusmeetmetega suutnud RUP-i arenguga sammu käia. Saan rääkida Tartu Ülikoolist, kus ettevõtluse ja innovatsiooniga tegelevad tugistruktuurid ei ole RUP-i filosoofiaga suutnud samal tasemel areneda ja on oma mõttemallides varasematesse meetmetesse kinni jäänud. See filosoofia ei ole kohale jõudnud, et innovatsiooni ja arendusi juhivad ettevõtted, ülikool pole RUP-i puhul see projektikirjutaja.

Reede: Vaat selline ongi meie filosoofia, et teadust finantseerib haridus- ja teadusministeerium (HTM), peamiselt allasutuse Eesti teadusagentuur (ETAg) kaudu. Meie majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuses (EISA), kellega me RUP-meedet kureerime, tegeleme selgelt ettevõtlusega ja rõhutatult kõrgtehnoloogilise ettevõtlusega, mis tihti toob automaatselt kaasa sideme mõne teadus- ja arendusasutusega kui projekti koostööpartneriga. Toon veel rõhutatult välja, et meie ei tegele baasteaduse finantseerimisega, meie tegeleme ettevõtlusega.

Maidla: Samal ajal me juba näeme kasvõi selliste näidete varal, nagu on Andi Gscan või Mart Saarma GeneCode või Mart Saarma Icosagen, et uusi teadmisi juba luuakse ettevõtetes, mitte ei osteta neid sisse teadusasutustest. See on ettevõtluses täiesti uus paradigma võrreldes seni olnuga.

Zadin: Selline saabki ideaalis olema Eesti ettevõtluse tulevik!

Hektor: Olles ise äsja akadeemilisest keskkonnast ettevõtlusse sisenenud – toonitan, et juba teadlasena olin ma väga ettevõtlussõbralik. Nüüd ettevõtjana näen, et elu edasi viivaid teadmisi ja innovatsiooni genereeritakse ja rakendatakse just ettevõtetes, mitte kitsalt ülikoolides. Neid kahte, ülikoole ja ettevõtteid, ei ole Mandri-Euroopas suudetud aastakümneid hästi ühendada. Ka seda, et need teadmised, mis tekivad ettevõtetes, voolaks tagasi ülikoolidesse.

Ühiskonna arvamust kuulates jääb Eestis mulje, justkui teadmisi tekitataksegi ainult ülikoolides. Mõnes kohas, näiteks Ameerika Ühendriikides, Singapuris ja Iisraelis on tekitatud ka vastupidine teadmussiirde voog.

Jaakma: Ma siiski näen siin Eestile lootust. Kuna oleme väikesed ja meid on vähe, siis on ettevõtetel mure järelkasvu pärast. Nad on väga huvitatud sellest, et nad saaksid ülikoolidest väärikaid spetsialiste. Ma näen kõrvalt süvenevat initsiatiivi ja pakkumisi ettevõtjatelt, et ollakse nõus tulema tudengitele rääkima sellest, mida tehakse, võtma neid praktikale, pakkuma uurimisteemasid. Ettevõtjad on järjest aktiivsemad. Teine abijõud, mis minu arvates Eesti kõrgtehnoloogilisele arengule kasuks tuleb, on teadmussiirde doktorandid.

Zadin: Rääkides nendest nn tööstusdoktorantuuridest näen, et praktiliseks probleemiks on osutunud intellektuaalomandi (IO) kuuluvus ja liikumine. Siin ollakse kohati suisa paranoiline, isegi ebaõnnestumiste kohta kardetakse jagada informatsiooni, sest konkurentidele on ka selline informatsioon väärtuslik.

Reede: Siin paistab välja joonistuvat idealismi ja kapitalismi kokkupõrkekoht. Ettevõtjale on IO reaalne kapital – üks osa bilansilistest varadest.

Hektor: Vaadates IO arengut on seal näha ka mingeid muutusi. Olen Soomes kokku puutunud kõrgtehnoloogiliste ettevõtetega, kes deklareerivad, et nemad ei patenteeri mitte midagi. Ainuke konkurentsieelis on kiirus! Seda saab teha muidugi ainult teatud valdkondades.

On ka valdkondi, kus peab patenteerima. Peab mõistma, et patenteerimise protsess ja oma õiguste hoidmine on väga kallis. Alates patenteerimisega tegelevatest patendiadvokaatidest kuni selleni välja, et kui on vaja oma patendiõiguste kaitseks kohtusse minema, siis see on ülikallis! Kohtuprotsessides osalevad ju ka väga kõrgelt tasustatud eksperdid jne.

Seega, kui suudetakse oma ärimudeli juures seda riski vältida ja olla arengus edukas, on see arendusettevõttele selge boonus.

Maidla: Olen kohtunud rahvusvaheliselt edukate kõrgtehnoloogiasse investeerivate investoritega, kelle peamine investeerimisotsuse langetamise kriteerium on ettevõttele kuuluv kaitstud IO. Lihtsalt nende ärimudel on selline, et kui ettevõttel kaitstud patente pole, siis ära oma plaanidega minu uksele koputa.

Hektor: Intellektuaalomand peab olema kaitstud alati. Siin on mitmeid võimalusi, kuidas kaitsta. Peab olema kindel pikk plaan. Plaan ei pea olema alati registreeritud patendid, plaanid võivad olla ka teised, kuid plaani olemasolu on imperatiivne.

Kui süvatehnoloogiat arendaval iduettevõttel ei ole IO-d või selle loomise ja arendamise plaani, siis ei saa nimetada ettevõtjaks. Oma arengus ollakse kusagil vahepeal, alles inkubeeritakse. Ettevõtjaks muudab sind see, kui sul on valmis IO plaan koos esialgse äriplaaniga. Siis võib alustada enda nimetamist ettevõtjaks. Enne seda ollakse n-ö poolakadeemiline ollus.

Zadin: Tehnoloogiainstituudi näitel: meie laboris on IO haldamiseks metoodikad ja selged juhised. Tudengid tulevad ja lähevad. Lahkuvad instituudist erinevatel põhjustel, aga nad on teinud vahepeal tööd. Tekib küsimus, kellele kuuluvad selle vahepeal tehtud töö õigused. Seetõttu on meil juurutatud süsteem, et kui tudeng tuleb mingisse tiimi kaasa lööma, siis esimesena reguleerime ära IO kuuluvuse.

Teadlastega reguleerib ülikool IO töölepingus, aga tudengid selle alla ei käi. Arendame praegu oma teenuste kommertsialiseerimiseks simulatsioonitehnoloogiate tuumiklaborit. Me ei saa endale lubada, et mingi osa IO-st ripub kusagil õhus ja on omanikuta, seepärast on selged reeglid ja formaadid vajalikud.

Reede: Tulles tagasi algse teemapüstituse juurde, millised peaksid olema teadusasutuse ja ettevõtte rollid, siis globaalne statistika ikkagi näitab, et 70–80 protsenti rakendusuuringutest tehakse ettevõtetes, mitte teadusasutustes.

Maidla: Mida head ümarlaual osalejad minu väitest arvavad: olen täheldanud, et nii teadlastel kui ehk ka ettevõtjatel napib auahnust teha midagi suurt ja rahvusvahelist. Liigpalju teadlasi istub ETAgi ukse taga järjekorras, selmet tuua koju Euroopa Teadusnõukogu (European Research Council, ERC) grant või midagi Euroopa Liidu teaduse ja innovatsiooni raamprogrammist "Horisont". Ka alustavate iduettevõtjate puhul olen täheldanud pigem lokaalset kui globaalset mõtlemist, just rahvusvahelist ambitsiooni napib.

Hektor: Eks üks asi on visiooni puudumine. Teine asi on see, et olgem ausad, rahvusvaheline tippteadus on siiski väga konsolideeritud. Meil on partneriks Imperial College ja tahes-tahtmata näeme, milline on seal teaduse ja inimeste tase. Eks targad inimesed tõmbavad ligi teisi tarku ja vahel on nad nõus ise peale maksma, et seal olla, mitte et saada raha. Sellist efekti kahjuks Eestis ei ole.

Reede: Minu arvates on see suuresti ka kultuuri küsimus. Kui mõtisklen üldistavalt nende projektide üle, mis meie laualt läbi on käinud, siis noorema põlvkonna iduettevõtte algatajates on globalismi rohkem sees. Kuid nagu Andi ennist ütles, et tähtsad on eeskujud, ja eeskujusid veel võtta pole, siis on uus kultuur alles loomisel. Innovatsioon ja innovatsiooni maailma viimine on ka kultuuri küsimus.

Eks see nõuab ka oskusi, kuidas maailma vallutada, kuid suures plaanis olen ma väitega nõus, et auahnust võiks rohkem olla. Sellist paberil, sisutühja ambitsiooni, seda projektides jätkub, aga sisulist arusaama, kuidas maailma vallutada, seda siiski napib. Veel kord: minu arust on vaja maailmavallutuslikul kultuuril lasta kujuneda. See tuleb, olen selles veendunud, sest meie rahvas on väga tark rahvas.

Zadin: Nõus jah, me oleme tõesti tark rahvas, aga meil on ka väga palju tühja rapsimist. Muudkui kirjutad ja kirjutad neid projekte, aga lõpuks rapsid lihtsalt tühja ...

Jaakma: See on ka süsteemis mõneti kinni. Süsteem toob kaasa tühja rapsimise ja rahulik mõtestatud ambitsioonikus võib kujuneda hoopis ellujäämiseks vajalikuks rapsimiseks.

Hektor: Eks Eestis kohtab ka päris palju – ei taha nüüd halvasti öelda – "konnatiigi kuninga" fenomeni. Eesti-suguses väikeriigis võin ju kuningas olla, igati tegija teadlane, aga siis lähen Londonisse ja näen, kui pisike kalake ma olen seal ringi saalivate haikalade keskel, siis inimesena on raske sellest üle saada, aga tuleb üle saada.

Reede: Tahaksin siiski öelda, et ega rapsimine ka üdini paha ole, see on lihtsalt teatud evolutsioonijärgus paratamatu. Kui metafoor tuua – kui kevadel lased vasikad laudast välja, siis hakkab ka suure õhinaga ringikepsutamine ehk rapsimine, aga hiljem rahunetakse ja leitakse need paremad rohumaad üles. See kõik on osa uue ettevõtluskultuuri loomisest. Võib-olla on praeguses arenguetapis suisa hea, et seda rapsimist nii palju on, enne kui leitakse üles õiged rohumaad.

Jaakma: Ma näen ka suurt põlvkondade erinevust. Kui varem teadlased, kogu akadeemiline maailm oligi valdavalt sellise hoiakuga, et teaduse tegemine on midagi puhast ja üllast, mida ei tohi mingil juhul ettevõtlusega ära rikkuda ega neid omavahel segada, siis noored on uutele võimalustele palju avatumad.

Varasem teadlaste põlvkond ei suuda kergesti omaks võtta arusaamist, et paralleelselt teaduse kõrval võib ka ettevõtlusega tegeleda, üks ei sega teist. Noorematel generatsioonidel sellist enesepiirangut ei ole.

Neile tuleb kuidagi kergemini, et kui teen midagi edukalt teaduses, siis võib selle ka pöörata mingiks ägedaks ettevõtluseks.

Zadin: Minu loogika kohaselt peakski olema praeguste noorte loomulik suhtumine selline. Maailm on nii mitmetahuline, et spetsialiseerumine ühele asjale ei ole praegu enam elamise viis. Rääkides aga inimeste liikumisest, siis näiteks eelmisel aastal rahastas ülikool tehnoloogiainstituudis 11 uut doktorantuuri kohta, kümme tulid välismaalt ja ainult üks Eestist. See on minu arvates ohukoht. Nii võime jõuda olukorda, kus kõige nutikamad tahavad siit ära minna laia maailma, aga tagasi ei tule keegi. See on ohuks eestikeelsele kõrgharidusele.

Margus Maidla: Tuleme nüüd üldisemalt üksiku juurde ehk siis Eesti arengu konkreetsete pudelikaelte juurde. Räägime suhteliselt uuest meetmest, nagu seda on rakendusuuringute keskuse ehk RUK-i kontseptsioon, mille ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutus (EISA) hiljuti täiendava innovatsioonimeetmena käiku lasi ja mida hakkab haldama AS Metrosert. Kuigi meedias on RUK-i käivitamisest juttu olnud, valitseb siiski kaunis suur segadus, eriti akadeemiliste otsustajate poole peal. Palun, Kaupo, sõna on sinul!

Kaupo Reede: Tahan siin veel kord juttu alustada baastõdede üle kordamisega – haridus- ja teadusministeerium (HTM) rahastab teadust ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) ettevõtteid. Nagu rakendusuuringute programm (RUP-meede), millest me ennist rääkisime, toimib MKM-i rahaga, nii ka rakendusuuringute keskus (RUK) hakkab töötama MKM-i rahaga ja nad mõlemad on mõeldud ettevõtetele.

Tahan rõhutada MKM-i missioonitunnet teaduse suhtes. Ei maksa ära unustada, et MKM-i tegevusväli on väga, lai alates tee-ehitusest, turismiarendusest ja kohaliku lairibavõrgu arendamisest.

Nii RUP- kui RUK-meetmega on MKM aga prioritiseerinud panustamist kõrgtehnoloogilisse ettevõtlusse, mille käivitamise ilma koostööta teadusasutustega pole mõeldav. Seega toome läbi selle kahe meetme otseselt lisaraha ka teadusse.

Rääkides pudelikaeltest või tõrkekohtadest, alustame rakendussuunitlusega teadusettevõtluse poole liikumist. Esmalt peab valmima laboratoorne prototüüp, mis on suuresti Eesti teadusasutuste vastutusväli. Mõtiskledes, kas laboriseadmetega on teadusasutustes lood hästi või halvasti, siis olen kuulnud teadlastelt, et oi-oi kui halvasti.

Objektiivsuse huvides väidan, et pigem hästi kui halvasti. Laboratoorse prototüübi valmistamiseks on kõik tingimused loodud. Neid saab soovi korral teha ja tehaksegi ning väga kõrgel tasemel. Selles osas kiidan väga ülikoole, kuid laboratoorse prototüübi ja reaalse tööstuse vahele jääb auk, ja mitte väike. See on tööstusliku prototüübi loomine, mis vajab skaleerimisplatvormi. Seda skaleerimisplatvormi meil Eestis ei ole.

Toon näite biorafineerimisest, kus laboratoorsel tasemel saab asju teha ühe liitriga. Minu teada praegu suurim Eestis olev selline laboratoorne seade toimetab kümne liitriga, aga tööstuslik tase on 10 000 liitrit. Välja kujunenud laialdase standardi kohaselt jääb sinna vahele kaks etappi – 200-liitrine reaktor ja 2000-liitrine reaktor. Need, kes vähegi biotehnoloogiliste protsessidega on kokku puutunud, teavad, et üheliitrises reaktoris toimivad protsessid ei toimi mitte kunagi ülekantuna 10 000-liitrisesse reaktorisse. Seepärast ongi vaja neid vaheetappe.

Võib küsida, miks ülikoolides pole neid platvorme tehtud. Võib ju veel lihtsamalt öelda, et andke ülikoolidele raha ja nad teevad ära. Taasiseseisvumisest on möödunud aga 32 aastat ja seni pole ühtegi sellealast koostööd tekkinud. Siin on käsitlus jällegi kontseptuaalne. Laboritasemel reaktorite tegemine ongi ülikoolide mure, kuid sealt edasi, suurematel skaaladel on see juba tööstuse, mitte enam ülikoolide mure.

Oleme arengus jõudnud etappi, kus ettevõtetel on selliste skaleerimisplatvormide vastu tekkinud huvi, aga filosoofiliselt asub mastaabi suurendamine just ettevõtluse tegevusväljal, mitte ülikoolide omal.

See on see koht – tühimik või pudelikael –, mida RUK täitma asub. Võtame MKM-i raha, mis on mõeldud ettevõtluse toetusteks ja anname sinna teaduse ja tööstuse vahepeale.

Veronika Zadin: Rääkides seadmepargi haldusest, ma ei tea, kuidas see Maaülikoolis on lahendatud, aga Tartu Ülikoolis on see uurimisgrupi probleem. Oma tarkavaramodelleerimise grupis pean igal aastal leidma vahendeid litsentside ostuks. See võibki olla vähese seadmestiku probleemi taga, et uurimisgrupid lihtsalt ei jõua suuri seadmeid ülal pidada.

Andi Hektor: Kuid olgem ausad – teadustulemused tulevadki nendest väikestest laboriseadmetest.

Zadin: ... aga ettevõtlustulemused tulevad just nendest suurtest reaktoritest. Kui sellise suunitlusega iduettevõtted saavad esmased paljulubavad tulemused laborireaktoritest kätte, siis nad saavadki liikuda ülikoolist välja, juba mujale.

Reede: See, mis hoiab toimivaid skaleerimisplatvorme ülal, on ikkagi toimiv tööstus.

Zadin: Täpselt nii see toimibki: kui oled ülikoolis, siis on sul tegevuse skaleerimiseks konkreetsed piirangud. Sa ei saa "raha tõsta", kuid kui liigud ülikoolist välja, siis need piirangud kaovad ja saad asuda skaleerima.

Hektor: Ma toon sellele protsessile nüüd rahadimensiooni juurde. Võtame etappidena: sul on olemas TRL3 (tehnoloogia valmidusastmed, technology readiness levels, TRL), siis on sul vaja TRL6 ja siis TRL9. Laboritöödes jääd sa tulemuste saavutamiseks ühe miljoni piiresse. Kõik, mida on vaja piloottootmiseks, läheb maksma juba umbes 10 miljonit. Kui tahad juba päris tootmist välja arendada, siis algavad summad 100 miljonist.

Esimese otsa ehk laboritöö saad ära teha teadusraha eest. Teise etapi puhul on vaja segada eraraha riigi toetustega – selline euroopalik lähenemine. Kolmas etapp on juba puhas eraraha või Euroopa tegevusmudeli järgi tulevad juurde ka avaliku sektori garanteeritud laenud. RUP on hästi käima läinud. Nüüd on tõesti aeg sealmaal, et vaadata, kuidas me jõuame sinna 100 miljoni tasemeni.

Jaakma: Kui RUK-i ideega välja tuldi, panid ülikoolid pead kokku ja igaüks tegi oma inventuuri, mida pakkuda oleks.

Kokkuvõtteks said ülikoolid muljetavaldava nimekirja ettevõtlusalastest võimalustest ja kompetentsidest, samuti rahasummadest, mis ettevõtluskoostöös on liikunud.

Selle baasilt pakkusime HTM-ile välja, et RUK-ile eraldatavad vahendid võiksid olla võrgustikupõhised, et ettevõtetel oleks akadeemiline tugi ja inimesed, kellega saab arvestada. Tõsi, toona ei olnud juttu, et RUK-i põhirõhk läheb skaleerimisele. Mõnevõrra olid ülikoolid ka haavunud, et nende ettepanekut isegi mitte ei analüüsitud ning siis otsustati paari kuu jooksul ära, et RUK liigub MKM-i alla, ja arutelu käis väga kitsas ringis. Meie siin Maaülikoolis olime täielikus infosulus.

Minu arvates on see ülikoolide pakutud võrgustunud lähenemine asjakohane veel praegugi. Kui RUK katab ära vahemiku TRL4 kuni TRL7, siis ikkagi tasub läheneda Eesti innovatsioonisüsteemile tervikuna, et kaetud saaksid kõik tehnoloogia valmidusastmed. See oleks majandusele ja ettevõtlusele kõige kasulikum.

Zadin: Meil oli selline mure, et rakendusuuringute programmi rahastus läheb edaspidi ainult loodavatele RUK-idele ja väljaspool rakendusuuringute keskusi ei ole võimalik RUP-ist enam raha saada. Ülikoolid jäävad mängust välja ja justkui diskvalifitseeritakse. Öeldakse, et ülikoolid on kuni etapini TRL4 ja edasisse arendustöösse ei peaks nad sekkuma. RUK-i programm sai avalikuks väga kiiresti ja see, mis toimuma hakkab, jäi kõigile segaseks.

Reede: Ma selgitan siis juurde. Rakendusuuringute keskuse programmi (RUK-i) vedamine on olnud minu õlul juba alates 2018. aastast. Kui jälgida minu avalikke sõnavõtte, siis joonistub selgelt välja, kuhu see platseerub. Tegu on skaleerimisplatvormiga.

Mingil hetkel tajusin ka ise ülikoolide hoiakut, et nüüd kohe tullakse RUK-iga nende käest midagi ära võtma: minu raha võetakse ära, minu inimesed võetakse ära. See ei ole üldse nii. Algusest peale oleme RUK-i käivitamisega sihtinud seda eesmärki, et mitte raha ei võeta teaduselt ära, vaid tuuakse kõrvalt juurde.

Kolmandaks inimesed. Üks suurimaid ülikoolide tajutud ohukohti oli see, et RUK-iga hakatakse ära võtma nende inimesi. Tahan ka siin rõhutada, et need, kes tegelevad tööstusliku skaleerimisega, ei ole samad inimesed, kes tegelevad laborites teadustöödega. Ega Eestis olegi neid inimesi väga palju, kes skaleerida oskavad, selleks et edasi liikuda on vaja see kompetents tõenäoliselt väljastpoolt sisse tuua.

Toon näite rakendusuuringute programmist (RUP-ist), mille ma eelnevalt käima tõmbasin – ka siis ei võtnud ma ülikoolidest mitte ühtegi inimest, kuigi oleksin võinud võtta. Valdavalt tõin ma inimesi välismaalt tagasi, eestlasi, kes olid välisettevõtetes tööl ja seal juba endale nime teinud. See oli raske, aga ikkagi õnnestus nad tagasi tuua. Toona neid kompetentseid inimesi, mida edukaks RUP-i käivitamiseks vajasime, Eestis ei olnud ja nüüd oleme samas seisus, et ka RUK-i edukaks käivitamiseks inimesi Eestis lihtsalt ei ole.

Kui me Eesti taasiseseisvumise 32 aasta vältel pole suutnud ehitada silda teaduse ja tööstuse vahele, siis järelikult meil ei ole siin selliseid inimesi, kes seda oskaksid. Meil pole siin selliseid kompetentse, sellist kultuuri. Järelikult peame seda kõike hakkama üles ehitama väljastpoolt tulnud inimestega, kes vastavaid kompetentse omavad. Selleks, et 2000-liitrist bioreaktorit majandada, peab olema varem juba sellist käitanud. Meil ei ole vaja inimesi, kes tulevad siia väljast ja hakkavad kohapeal õppima, kuidas sellise tehnoloogiaga tööd teha.

Hektor: Kui hakkas teostuma eesmärk 1% SKTst teadus-arendusrahastusele, siis tehti ju kokkulepe, et lisanduv raha läheb 40% HTM-ile, 40% MKM-ile ja ülejäänud 20% muudele ministeeriumidele. Saan aru, et seda RUKi meedet viiaksegi ellu sellest MKM-ile läinud teadusrahast. Seega oli algusest peale selge, kelle alluvuses meede toimima hakkab.

Jaakma: Siin on olnud kommunikatsioonihäireid riigi poolt, sest seda teemat on kommunikeerinud inimesed eri ministeeriumidest ja institutsioonidest. Seega on algselt kavandatavast jäänud segane pilt.

Eks meil, ülikoolidel, on valusaid kogemusi tehnoloogia arenduskeskustest (TAK), kus need ikkagi muutusid ajapikku ülikoolide konkurentideks, sest TAK-ide toetusmeede lõppes ja TAK-idele oli kasulik läbida hindamine, et saada teadus-arendusasutuseks. Neil tekkis õigus taotleda baasfinantseerimist ja Eesti teadusagentuuri (ETAg) grante, s.t konkureerida ülikoolidega samale teadusrahastusele. Seega paljuski selle kogemuse põhjal tekkis ülikoolides, kuuldes RUK-ist, kohe seos, et ahah, uuesti tullakse sama tegema.

Hektor: Siin peab mõtlema niimoodi, nagu on kombeks ettevõtluses: konkurents on hea asi, sest tuleb pidevalt adapteeruda.

Zadin: Siin on see probleem, et ülikoolid ise tegutsevad piiratud konkurentsi tingimustes. Ühte uurimisrühma saad üles ehitada ETAg-i grandi alusel kord viie aasta jooksul.

Reede: Kommenteerides Ülle kommunikatsioonihäire juttu, siis tegevkaitseliitlasena tean seda militaaria aksioomi, et esimene asi, mis tuksi läheb, on side! Siin on olukord ka selline, et teadlased on olemuslikult kriitilise mõtlemisega. Ettevõtjad on aga just sellise "teeme ära" mentaliteediga ja RUK-keskuse nõudmine on tulnud just ettevõtjatelt: mida me jokutame, teeme ära!

Hektor: Tulles tagasi nüüd RUP-i ja RUK-i seoste juurde, tõdegem uuesti, et RUP on olnud edukas, kuid RUK-i eduka käivitamise – ja ma arvan, et RUK on hulga keerulisem meede kui RUP – peamine edu- ja riskifaktor on inimesed. RUK-i edu hakkab sõltuma sellest, kui hea tiim sinna kokku tuleb. Organisatoorne pool on ehk mõnevõrra teisejärguline.

Reede: Nii palju kui edasine areng minust sõltub, siis plaanin hoida seda filosoofiat, et tegutsema tuuakse inimesed, kes on selles pädevad, kellel on vastavad võimed ja kellel on kogemusi. Kui rääkida organisatoorsest poolest, siis edukaid mudeleid, kus RUKi-taoline meede töötab sellise ettevõtte nagu AS Metrosert alt, on maailmast võtta mitmeid.Lähim edukas näide on Taanis.

Eks organisatsiooni ülesehitus ehk RUK-meetme integreerimine AS-i Metrosert juurde seisab veel ees. Tahan selle protsessi puhul aga kogu aeg jälgida põhiprintsiipe: miks me ikkagi seda teeme ja kuidas see hilisemalt töötades kõige tõhusam oleks. Me ei tohi õigeid fookusi edasises ülesehituses mitte kordagi unustada.

Hektor: Vajadus sellise organisatsiooni ja meetme järele on ühiskonnas täiesti olemas. E-Li ja ka teiste riikidega suhtlemisel on sellise organisatsiooni olemasolu vajalik, sest on teatud teemad, mis jäävad teaduse ja tööstuse vahepeale. Just need peaksid liikuma loodava keskuse kätte.

Zadin: Nõus, ülikoolis lihtsalt ei saa teatud asju teha.

Jaakma: Mina olen ka nõus, sest nüüd hakkame vaikselt jõudma olukorda, kus mõnes valdkonnas on kõik TRL-id kaetud, ei ole seda vahepealset musta auku.

Maidla: Paluks auväärsetel ümarlauduritel kaasa mõelda veel ühel teemal. See puudutab süvatehnoloogia (idu)ettevõtete asutajate ettevõtlusalast pädevust. Asutajad on üldiselt loodus-, tehnoloogia-, biotehnoloogia- ja meditsiiniteadlased. Nad ei ole ettevõtte asutamise ja projekti edasise arendamisprotsessiga enamasti kokku puutunud. Samuti on tehtud statistikat, et kõige edukamad on just 40+ eluaastates asutajad.

Peamiseks kapitaliomanike ja arendajate kokkusaamiskohaks on kujunenud nn häkatoni formaat. Tean, et paljud mitte enam just nii väga noored teadlased on tõrksad massiüritustest häkatonide vastu, nad ei taha minna koos noorte särasilmsetega ringmänge mängima. Siin tekib tõrge. Praegune kapitali ja arendajate kokkusaamisformaat sellisel kujul neile lihtsalt ei sobi. Mida annaks teha?

Reede: Omalt poolt saan öelda, et RUP selle jaoks ongi, et viia kokku ka arendajaid ja kapitaliomanikke. Alati saab tulla meie juurde ja rääkida oma jutt ära. Üritame jõudumööda vedada kogu süvatehnoloogilist ökosüsteemi ja hoida silm peal mitte ainult arendusprojektidel, vaid ka riskikapitalil ja -fondidel.

RUP ongi üks alternatiive sellistele inimesele, kes mingil põhjusel ei taha osaleda massiüritustel, kuid kel on idee, kompetents ja pädevus midagi ära teha. Alati saab tulla meie juurde ja me viime ta kokku kapitaliomanikega. Meil on positiivseid näiteid tuua küll ja küll. Siinjuures ei räägi ma ainult Eesti kapitaliomanikest, meil on samuti kontaktid rahvusvaheliste investoritega.

Zadin: Vahel jääb mulje, et osale rahvast on see startuplus ja häkatonlus mitte ettevõtlus, mitte võimalus midagi ära teha, vaid rohkem seltskondlik elustiil. Häkaton on koht, kus vaadatakse, millisel arendusmeeskonnal on lootust ja millisel mitte. See on formaat, mis sobib eelkõige teatud vanusgrupile. Ometi vajab iga projekt meeskonda ja selles meeskonnas võiks ideaalis olla ka nooremaid, kellele häkatoni formaadis osalemine võib isegi väga meeldida. Ütlen seda oma tudengite kogemustest.

Joonistub välja üks grupp tudengeid, kes on selgelt keskendunud akadeemilisele tegevusele, aga nende kõrval on täiesti arvestatav teine grupp, kes kindlasti ei näe end tulevikus seotud teadustegevusega, vaid pigem ettevõtluse ja kõige muuga. Selliseid inimesi õigesti suunates saab kokku panna arvestatavaid meeskondi.

Hektor: Miks süvatehnoloogia iduettevõtteid teevad ja on selles edukamad just vanema põlvkonna inimesed, sellel on väga selge põhjus – neil on võrgustik. Ettevõtluses läbilöömisel kehtib reegel, et mida mitmekesisem ja suurem on võrgustik, eriti investorite hulgas, seda parem. Noortel sellist võrgustikku ei ole, vanemal inimesel on.

Võrgustiku olemasolu on tähtis ka meeskonna loomisel. Suurbritannia ja USA süvatehnoloogia ettevõtete näitel on kõige tähtsam professor ja siis nooremate põlvkond tema ümber. Meeskonnas on ka inimene, kes on selle professori juurest kunagi ära läinud ärimaailma. Ärikogemuse sissetoomine ülikoolist väljalendavasse iduettevõttesse on hästi tähtis.

Kogemus näitab, et need arendusmeeskonnad, kes tuginevad ainult akadeemilistele persoonidele, ei ole nii edukad, kui need, kes kohe varajases faasis toovad sisse ärikogemuse.

Toon näite oma valdkonnast. GScanil on Suurbritannias kaks vanemat konkurenti, mis ei ole lendu läinud. Miks? Seal on selline mudel, kus põhiomanikust professor ei taha teiste tiimiliikmetega osalust jagada. Need on jäänud n-ö ühe professori firmaks, kus professor tahab domineerida, ei taha oma töökohast ülikoolis loobuda jne.

Maidla: Viimane küsimus. Head kaasvestlejad, palusin teil eelnevalt mõelda küsimusele, et kui teie muuta oleks midagi praeguses Eesti innovatsiooni ja teadmussiirde süsteemis, siis millise ettepaneku teeksite?

Jaakma: Tasub kindlasti mõelda, mismoodi tehnosiirde ja innovatsioonisüsteemi hallata ja mis rahaga seda finantseerida, kui järjepidev see finantseerimine on. Valdavalt rahastatakse seda seni ikkagi tõukefondidest, mis pole otseselt halb, kuid jääb küsimus, kui jätkusuutlik see kõik on. On algatusi, mis on väga hästi käima läinud, aga kuna neid rahastatakse tõukefondidest, mis saavad mingil hetkel otsa, siis on vaja sama kusagil mujal jälle nullist alustada.

Minu arvates peab riik selle nii tähtsa valdkonna finantseerimisel järk-järgult üle minema maksumaksjalt laekuvate eelarveliste vahendite peale. Siis saame teatud juhtudel, kui mõni initsiatiiv on osutunud edukaks, olla järjekindlad ega pea niimoodi visklema.

Teine probleem on selles, et tõukefondide bürokraatia on äärmiselt keeruline. Teadlased on sellega juba harjunud, kuid kui sealt peaks vahendeid taotlema ettevõtja, siis on tal oht langeda bürokraatiavõrku ja ta ei puugi tahta taotlema hakata.

Olen vestelnud mõne ettevõtjaga, kes arendavad väga uusi tehnoloogiaid: nad on selgelt öelnud, et ei taha kuuldagi nendest meetmetest. Nad eelistavad olla sõltumatud ja on üritanud leida investoreid, kes tahavad ainult tulemust saada. Arvan, et see aitaks väga palju ja annaks julgust alustavatele ettevõtjatele, kui kogu süsteem oleks stabiilsem, järjekindlam ja poleks ülemäärase bürokraatiaga seotud.

Teine, millele rohkem panustaksin, on see, et maast-madalast sisendataks ja õpetataks noorele ettevõtlikku meelelaadi, et ta julgeks hilisemas elus uuendusi ette võtta. Samuti, et tudengid saaksid oma ideedega laborites eksperimenteerida ja et nendeks katsetusteks oleks ka rahastus.

Ka iduettevõtete puhul pean tähtsaks, et julgetakse proovida ja ei kardeta eksida. Projektidest teostub edukalt ju ainult väike osa, julgus eksida on minu arust üks väga oluline omadus. See, et mõne projektiga eksitakse, ei tähenda üldse, et ollakse eksinud inimesena.

Hektor: Olen eelöeldud mõtetega nõus. Kui vastan ettevõtjana konkreetsemalt, kuidas meie majandust targemaks teha, siis siin on konkreetsed pudelikaelad. Üks on ikkagi kapitali küsimus. Eestis on juba päris palju süvatehnoloogia (deeptech) ja lihtsalt tarku ettevõtteid, kuid on üks koht, kust sellisel ettevõttel on väga raske läbi minna. See on see hetk, kui arenemiseks on vaja esimene laen võtta.

Näen, et RUP on meil olemas ja arendustoetusi saab, kuid tihti ettevõtja ei tahagi toetust võtta, vaid ta tahaks arenemiseks laenu võtta. Nagu teame, on pangad maailma kõige konservatiivsemad asutused üldse. Kui kusagil laenutaotluses esineb kas või korra sõna "tehnoloogiarisk", siis pank üldiselt laenu ei anna. Selleks et pank laenu annaks, peab riik andma garantii. Riik ei pea ise raha andma, piisab, kui ta annab garantii.

Loomulikult peab sellist süsteemi käivitades mõistma, et osa laenudest läheb hapuks, aga see on väike osa. Kanada näide: seal antakse pea ühe protsendi ulatuses SKT-st innovaatilisi laene. Riik ei anna mitte laene, vaid annab garantii ja nad on välja arvutanud, et isegi kui kõik need riigi garantiiga antavad laenud läheksid hapuks, siis oleks see ikkagi riigile kasulik. Kaudne kasu jääb alati.

Tegelikkuses läheb hapuks üliväike protsent laenudest, umbes viis protsenti. Seda laenu ei anta väga varajases faasis, vaid antakse siis, kui on mingi käive, aga projektil on tehnoloogiarisk. Eestis on siin selge pudelikael.

Võtame Skeletoni näite, mis on suurepärane Eesti juurtega maailma vallutav tehnoloogiaettevõte. Ometi ehitas Skeleton oma tehase Saksamaale. Seda sel lihtsal põhjusel, et Eestis oleks olnud väga raske leida tehase ehitamiseks raha. Kui oleks olnud selline riigi garantii instrument, siis usun, et nad oleksid sügavalt kaalunud tehase Eestisse jätmist. Kui siin seda võimalust ei olnud, siis Saksamaal oli. Eestis ollakse suhteliselt hästi kaetud varajase faasi arendusinstrumentidega, aga peame rohkem mõtlema ka hilisema faasi instrumentide peale.

Zadin: Mina soodustaksin igati kõrgtehnoloogilise infrastruktuuri teket, nagu näiteks on tuumajaam. Sellised objektid sunnivad mõtlema suurelt, hoolimata sellest, et oleme väikeriik. Kõiki selliseid objekte on vaja hiljem hooldada, mis tähendab, et nende ümber tekib erineva tehnoloogilise võimekusega ettevõtteid ja see süsteem hakkab ennast taastootma. Praegu on Euroopa tõsises kiibikriisis. Kas me võistleme selle nimel, et tekitada selles vallas mingisugune võimekus?

Teiseks, oleme osalised Euroopa Kosmoseagentuuris (ESA) ja samuti Euroopa Tuumauuringute Organisatsioonis (CERN). Miks me ei kasuta seda ära? Me ei kasuta majanduslikult ära neid võimalusi, mis neis tekivad, peame siin ennast kätte võtma. Praegu oleme ikka veel liialt keskendunud tsiteeringutele ja allhankele. Keskne küsimus on aga see: kuidas me toome Eestisse seda tehnilist ja majanduslikku know-how'd ja kogemust, mis sinna suurtesse teaduskeskustesse voolab? Siin meil veel head lahendust ei ole, aga võiks olla.

Reede: Selleks, et plaanid õnnestuksid ja oleksime innovatiivne väikeriik, nagu me tahame olla, vajame hädasti kahte kapitali. Nendest tähtsam on inimkapital.

Mulle on täiesti arusaamatu, miks riik vaatab mööda üliolulistest probleemidest, näiteks sellest, mis toimub põhikoolis reaalainetega. See on minu arvates traagiline. Kui meil ei ole õpetajaskonda, mis põhikoolis sütitaks õpilastes reaalainete suhtes inspiratsiooni, siis oleme juba ette kaotanud. Minu arvates on see üks tähtsamaid ja põhilisemaid probleeme, mis tuleb ära lahendada.

Teine on rahaline kapital. Siin tahan ümber lükata müüdi, et kapitalil puudub rahvus – väidan, et ei puudu. Mitte ükski teine rahvus ei usu sinusse rohkem kui su enda oma. Mitte ükski kapital ei usu sinusse rohkem kui sinu enda rahvuse kapital.

Praegu oleme siiski veel kapitalivaene maa. Selleks et seda auku täita, peame võtma kasutusele näiteks fosforiidi, täpsemalt, selles peituvad haruldased muldmetallid. Me peame fosforiidi kasutusele võtma, et täita tõhusalt mõlema kapitali lünka. Võtma kasutusele targalt, võtma ta kasutusele riikliku fondina, nii nagu teeb seda Norra oma naftatuludega. See annaks suure impulsi meie teadusele, innovatsioonile, ka kõrgtehnoloogilise ettevõtluse rahastamisele riigi garantiide toel jne. See kõik on võimalik!

* - Tehnoloogia valmidusastmete näited.

• 3. tehnoloogia valmidusaste – oluliste näitajate ja kontseptsiooni katseline tõestus,
• 4. tehnoloogia valmidusaste – tehnoloogia komponentide töö on kontrollitud laboris,
• 6. tehnoloogia valmidusaste – tehnoloogia on demonstreeritud asjakohases keskkonnas
• 9. tehnoloogia valmidusaste – tehnoloogia toimib töökeskkonnas.