Milline on inimtegevuse mõju joogivee varudele üle maailma?

Tugev, sest mida iganes me teeme, on vesi midagi, mida alati kasutame või mõjutame. Mis iganes maavara kaevandame, siis mõju veele on alati. See mõju on paraku negatiivne. Kui vaatame globaalset veeressurssi, siis alustame sellest, et magevett on meil üldse ainult paar protsenti kogu veest, millest omakorda veel väike osa on see, mis me kätte saame. On liustikud, väga sügav põhjavesi jne. Ega meil seda vett nii palju polegi, kui võib-olla esmapilgul tundub.

Oleme veekasutust mõjutanud juba aastaid. Ühelt poolt tarbinud seda ja pumbanud põhjaveekogumeid tühjaks. Teiselt poolt on igasuguse tegevuse tõttu lisandunud sinna kõiksugu jama: toitaineid, agrokemikaale ja nüüd järjest rohkem igasuguseid uusi ühendeid, mida kasutame oma pinnase töötlustes, materjalides jne. Kui vaatame ülemaailmset pilti, siis juba praegu elab miljardeid inimesi riski all olevate veeressursside vahetus läheduses. Aga veel ei ole nii-öelda katastroof kätte jõudnud. Ennustatakse, et aastaks 2050 saavad sellised veekriisid olema järjest sügavamad. Teiselt poolt ennustame, et meie veetarve inimkonnana suureneb aastaks 2050 ka 50 protsenti. Ühelt poolt ressursid kahanevad, teisalt kvaliteet langeb ja tarbimine kasvab. Sinna on sügav konflikt juba sisse kirjutatud.

Milline on puhta vee seis Eestis ja eriti tööstusliku taustaga Ida- ja Lääne-Virumaal?

Võib öelda, et Eestis on parem kui võib-olla mõnes teises piirkonnas, aga samas ei ole asi nii ideaalne, kui me sageli ette kujutame. Üldiselt on meil ettekujutus, et veega on kõik hästi: meil sajab rohkem, kui aurab. See on tõsi. Tõesti sajab keskmiselt umbes 30 kuupkilomeetrit vihma aastas. See suurusjärk on umbes 50 protsenti suurem kui Peipsi järve kogumaht. Umbes poolteist Peipsi järve sajab meil aastas vihma, millest peaaegu pool aurab aasta jooksul ära ehk läheb õhku tagasi. Sellest allesjäänust on umbes 42 protsenti see, mis voolab pindmiselt jõgedega minema ja kaheksa protsenti imbub pinnasesse. See on siis see, mis toidab meie põhjavett ja sellest kaheksast protsendist omakorda vaid kaheksa protsenti jõuab sügavamale. Ehk tegelikult taastub põhjavesi üsna aeglaselt.

Kui rääkida sellest, kuidas meil on laiemalt olukord veega, siis vaadates pinnavett, on seisuveekogude ja järvede puhul olukord ausalt öeldes päris kurb. Nendest, mida seiratakse, on heas seisundis järvi juba alla 20 protsendi. Kümme aastat tagasi oli veel ikka üle 50 protsendi heas seisundis. See protsent on nüüd järjest alanenud. Jõgedega on olukord natukene parem. Natuke üle 50 protsendi on veel heas seisundis, aga ka see tasapisi alaneb. Trend on ikkagi negatiivne. Umbes veerand põhjavee kogumitest on halvas seisundis ja ainult umbes 40 protsenti on heas seisundis põhjaveekogumid.

Kui nüüd Ida-Virumaa juurde tulla, siis seal on probleemid ikkagi suured. Põlevkivitööstuse poolt mõjutatud põhjaveekogumid on kõik koguselises mõttes halvas seisundis, sest me lihtsalt pumpame sealt suures koguses vett ära selleks, et viia põhjavee tase madalale, et saaks maa all kaevandada. Ega seal muud põhjust ei ole. Kaevandusest ja kaevandustegevuse käigus lisandub sinna ka mõningaid asju, mida võib-olla ei tahaks, aga seda järjest vähem. Me ikkagi suudame juba natuke paremini enda tegevust kontrollida. 

Kui rääkida Lääne-Virumaast, siis seal ei ole kaevanduse mõju veel nii suur, aga seal on jälle väga tugev põllumajanduse mõju. Seal on pigem toitainete poolest seisundid halvad. Niimoodi üldistades on põhimõtteliselt enamikul juhtudel pinnavee halb seisund seotud põllumajandusega. Toitained on need, mida meil on liiga palju ja siis natuke võib-olla elavhõbedat, baariumit, mingisuguseid üksikuid elemente, mis on ka erinevatel põhjustel üle normi.

Meil on suur kogemus põlevkivi kaevandamise ja selle mõjudega. Kuidas see on meie vett mõjutanud?

Tugevalt. Me oleme põlevkivi kaevandanud juba sadakond aastat. Selles mõttes meil on pikaajaline kogemus ja eks asjad on läinud paremaks. Siin on olnud perioode, kus see mõju on olnud tõesti väga suur. On üsna valimatult kuivendatud, üsna valimatult pumbatud kaevandusvett, et kaevandusi kuival hoida läbi looduslike järvede, näiteks Kurtna järvestiku. Settebasseinid rajati seal alles 1990. aastate alguses, enne seda läks see otse järvedesse. Eks on tegevuse käigus ka õpitud, kuidas hoida maapinnal veetaset lähiümbruses kõrgemal. Näiteks on praegu kasutusel filtratsioonitõkked Sirgala, Narva karjääri suunal, et hoida Kurtna veetaset üleval. Nii-öelda mätsitakse saviga kinni, et vesi ei saaks ära voolata. Kindlasti on need meetodid muutunud järjest paremaks. Suudame modelleerida ja ennustada, mis juhtuda võib ja siis võtta kasutusele ka vastavaid meetmeid. Lihtsalt sellega on ka piirid. Mõju on igal juhul, kui me ikkagi peame põhjavett alandama seal kümneid meetreid. Selle mõju vastu me ei saa.

Jah, seda on võimalik mingite meetoditega natuke leevendada. Üks asi, mida tasub võimalusel teha on see, et tuleks kaevandada võimalikult kiiresti. Kui meil on vaja kaevandada, teeme ruttu ära ja siis laseme uuesti veetasemel taastuda, sest põhjavesi maa sees liigub ikkagi aeglaselt. See ei ole vabavooluline, nagu voolavad jõed. See võtab aega, et alanduse mõju leviks ja kui me nüüd hästi kiiresti selle veealanduse ära teeme, siis see ei jõuagi väga kaugele levida. Mida rohkem venitame, seda suurem kipub mõju olema.

Kui kergesti saame oma põhjaveevaru ära rikkuda ja kui hästi on loodus võimeline taastuma?

Rikkuda on alati lihtsam kui taastada. On teada, et põhjavee taastumise kiirus on tõesti väga aeglane. Nagu ütlesin, aastas imbub sademetest kaheksa protsenti pinnasesse, sealt edasi omakorda kaheksa protsenti on see, mis jõuab sügavamale. Ülejäänu jääb pindmisse maalähedasse kihti, kus on veel aktiivselt osalemine veeringes. See jõuab allikatena maapinnale või liigub kusagilt edasi. Kui me selle ükskord ära rikume, siis see võtab aega, võib-olla aastakümneid, aastasadu, et endisel kujul taastuda või siis see ei taastugi endisel kujul. 

Ega me ju veel ei teagi, kus suunas meie põhjavee kvaliteet liigub, sest oleme nüüd aastakümneid pinnasesse immutanud näiteks põllumajanduskemikaale. Kuna põhjavesi liigub aeglaselt, siis nende signaal ei olegi veel väga sügavale jõudnud. See on alles teel. Ka see on murekoht ja kui me nüüd alandame põhjavee taset, siis hakkab ka vesi kiiremini allapoole liikuma, kuna tekib niisugune depressioonilehter, ehk et see puhastusvõime kahaneb. Allapoole jõuab vesi järjest rohkemate lisanditega, mis aeglasel liikumisel oleks võib-olla pinnasesse maha jäänud, aga nüüd lähevad põhjavette. Seda protsessi kiirendades riskime ka saastumise kiirendamisega. Aga sellist asja, et me nüüd taastame põhjavee – meil ei ole seal mingit võimalust seda puhastama asuda. Siis peame lihtsalt ootama, et aeg taastab. Ega me ei hakka kuskilt juurde pumpama nüüd mingit puhast vett, et lahjendame, see pole küll ei ökoloogiliselt ega ökonoomiliselt mõistlik.

Nagu paljude asjade puhul räägitakse sellistest tehnoloogilistest lahendustest, mis aitaks seda mõju leevendada, nagu tõkked jms. Kas sellised asjad võiksid töötada?

Teatud piirini töötavad, kui rajame filtratsioonitõkked ja oleme eelnevalt modelleerinud vee liikumist ja teame, kust kuhu see liigub. See võimekus on meil tõesti Eestis olemas ja väga hea. Ilmselt suudame üsna täpselt öelda, mis juhtub, kui me nüüd veetaset ühes või teises kohas alandame ja kui kaugele see mõju ulatub. Selle mudeliga on võimalik seda enam-vähem paika panna ja saame siis planeerida ka üsna spetsiifilisi lahendusi, et kuhu rajada filtratsioonitõke, aga sellel on jällegi piirid. Seda saab natuke parandada, aga mitte mõju täielikult kaotada. Võime kasutada, mis tahes tehnoloogiat ja viise, et kaevandamise mõju natuke vähendada, aga see ei tähenda, et kaevandusel mõju ei oleks, see jääb igal juhul. 

Me rääkisime sellest, et Eestis on puhta veega veel hästi. Kas tulevikus tuleb see aeg, kus peame tõsiselt muretsema oma veevaru pärast ja milliste sammudega või milliste tegevustega me selles suunas liigume? 

Peame juba praegu muretsema oma veevaru pärast. Koguselises mõttes on jah hästi. Tõesti sajab rohkem ja aurab vähem. Aga kvaliteedi mõttes on ju ikkagi juba üsna kurb, et enamik või suur osa seisuvee kogumeid on halvas seisundis. Jõgedest vaid pooled on veel heas seisundis, põhjaveest samuti üle poole on juba riskiga. 

Rannikumere veekogumid on sada protsenti halvas seisundis. Küll aga saame tulevikuvaates mõelda selle peale, kuidas hoiame neid veeressursse vähemalt stabiilsena ja kas hoiame neid ka majandustegevusest nii kaua lahus, kui vähegi võimalik on. Kasvõi Tallinna inimesed joovad pinnavett, mitte põhjavett. Arvan, et see on ka strateegiline otsus, et hoiame seda põhjaveeressurssi tulevikuks ja kasutame nii kaua pinnavett kuni see on võimalik. See on veel piisavalt puhas, et seda on võimalik joogikõlblikuks muuta. Kui tekivad probleemid, on meil põhjavee reservuaar veel alles ja see on väga mõistlik. 

Kui vaadata, mis maailmas toimub, siis paraku vesi on muutumas järjest rohkem kriitiliseks ressursiks. Nägin uudist, kuidas leedukad on avastanud, et neil on palju põhjavett ja seda saaks äkki müüa. Dubaist on juba huvi tuntud. Ma ei tea, kas varsti hakkavad siis Leedust veetankerid Dubai poole voorima. Loodan südamest, et Eestis sellist asja ei juhtu, sest see on jällegi selline lühiajaline väikene kasum. Aga eluks vajaliku ressursi klaashelmeste eest ära andmine ja siis pärismaalasena pärast kuivale jäämine, see ei ole kuidagi mõistlik, mida tegema peaks. Vett tuleb hoida.

Kas see tähendab seda, et maailmas hakkavad tulema ka veesõjad?

Eks need käivad praegugi. Veekonfliktide jaoks on olemas andmebaas, kuhu tähendatakse üles kõik erinevad vee pärast toimuvad või vee abil toimuvad konfliktid. Vesi võib olla ka relv, mida kasutatakse kuidagi vastase ründamiseks. Näiteks lased mõne paisu õhku ja ongi vastasel pahad lood. Mis seal andmebaasis silma jääb, on see, et konfliktide arv viimastel kümnenditel on kasvanud väga kiirelt. Selle sajandi alguses on andmebaasis registreeritud 230 konflikti, möödunud kümnendil juba üle 600 ja praegu on neid seal juba sellel kümnendil ligi 800. Ilmselgelt hakkab selle kümnendi veekonfliktide arv ületama tuhandet ja ma ei tea, kui suureks see jõuab minna.

Kas võib siis öelda, et ka see konflikt on natuke veekonflikt? Öeldakse, et on fosforiidisõda, aga võib-olla on see ka hoopis veesõda.

Kindlasti, sest kui nüüd panna võrdlusesse, kumb on siis olulisem, kas fosforiit või vesi, siis ausalt öeldes sellist võrdlust isegi ei saa teha, sest veega võrreldes on fosforiit täiesti ebaoluline asi.

Jah, meil on seda praegu vaja intensiivse põllumajanduse ülalhoidmiseks. Kui inimene käsitleb mulda kui mingisugust pudi, kuhu peame juurde panema toitained ja taimekaitsevahendid, et siis saame seal oma taimi kasvatada, siis nii kaua on meil vaja ka fosforiiti. Aga kui me nüüd prooviks enda põllumajandussüsteemi ümber mõtestada ja mõelda mullast nagu elus asjast, siis ei ole seda fosforväetist nii palju vaja panna.

Teine pool on see, mis on peamine probleem Eesti veestiku puhul: meil on liiga palju toitaineid juba keskkonda pandud, see sama fosfor ja lämmastik. Kui vaatame maailmas laiemalt, siis seal on täpselt samad mured. On selline raamistik nagu planetaarsed piirid, kus on üheksa erinevat kategooriat: kliimamuutus, elurikkus, vesi, toitained, kemikaalid jne. Ka seal on ülemaailmselt üks suurimaid probleeme toitainete üleküllus. Oleme inimkonnana need sinna keskkonda paisanud, äkki prooviks neid mitte juurde paisata, vaid prooviks neid olemasolevaid kokku korjata. Ka selleks on juba meetodeid olemas. Neid tuleks edasi arendada, et loodusest see sama fosfor kinni püüda ja siis uuesti kasutada. See oleks ringmajandus. Äkki teeks kõigepealt selle ära ja siis vaataks, et kui ikka puudu jääb, siis natuke juurde võtta. Sajaprotsendilist ringmajandust ei ole olemas.

Artikkel on valminud LIFE IP CleanEst projekti raames Euroopa Liidu LIFE programmi toel. LIFE IP CleanEST on veemajanduse integreeritud projekt, mis keskendub Ida- ja Lääne-Virumaa veekogumite seisundi parandamisele. Loe lisainfot projekti kodulehelt.