Miks on meie fosforiit väärtuslik maavara?

Inimesele on vaja fosforit ja paratamatus on see, et toitu kasvatades viime põldudelt suure osa fosforist välja. Järelikult nendel samadel põldudel uus vili enam nii hästi ei kasva ja seetõttu peame fosfori lahustuvas ja taimedele kättesaadavas vormis põldudele juurde viima. See on fosfori peamine kasutusviis maailmas, umbes 95 protsenti on põllumajanduses.

Miks on vaja Eestis fosforiiti kaevandada või miks on Eesti fosforiit oluline?

Euroopa Liit on nimetanud fosforiidi kriitiliseks maavaraks. Minu arvates on sellest pisut vääralt aru saadud. See tähendab seda, et niikaua kui maailmas on stabiilsus, saame tooraineid kätte ülemaailmselt turult ja nii kaua see kriitilisus ei realiseeru. Kui vaatame kaugemasse tulevikku, arvan, et see võiks juhtuda kuskil 20–30 aasta pärast, siis pikemas tulevikus ootab maailma ees halastamatu võitlus loodusressursside pärast. Siis on võimalik, et ka hinnad muutuvad kättesaamatuks jne. Seetõttu on hädavajalik teada, mis meil on olemas ja kas seda saab kasutada.

Eestis asub ju ikkagi Euroopa suurimaid fosforiidimaardlaid, mida me peaksime sellega tulevikus tegema?

Euroopa Liit on välja toonud, mis on kriitilised maavarad. Kriitilised maavarad on need, mida on tulevikus kindlasti vaja, aga mille kättesaadavad maardlad Euroopas hetkel puuduvad. Neid on päris palju. Aga see ei tähenda mingil juhul seda, et meil oleks otsekui mingi käsk seda kriitilist vajadust täita ja veel keskkonna hinnaga. Räägime ikkagi puhtalt võimalikust ettevõtlusest, mis võib mingisugusel hetkel, kui ülemaailmsed tarneahelad katkevad, olla väga suure kasumiga. Praegu ei ole see seda kindlasti. Meil oleks väga keeruline konkureerida näiteks Maroko ja Lääne-Sahara fosfaadikaevandustega. Mida aeg edasi – 10, 20, 30 aastat – seda suurem väärtus võib meie fosforiidil olla. Aga kui keegi küsib, et kuidas maailmas protsessid minema hakkavad, siis keegi ei oska sellele praegu vastata.

Kuhu läheks kõige rohkem fosforiidi kaevandamisest saadud tulu?

Kui vaatame kulusid ja tulusid, siis ma tõesti võtaks valge paberi, tõmbaksin ühe vertikaalse joone ja ühele poole joont paigutaksin kahjud, mis kindlasti maakasutusest tulevad. Lisaks sellele põhjavee tasemete langus, kaevandamise ajal müraprobleemid jne. Teisele poole saame panna kasud. Nüüd on küsimus, kas see kasu on ainult raha või on see näiteks ka Eesti ja Euroopa Liidu mastaabis mingisugune varustuskindlus. Need on kaks täiesti ise asja. Kui räägime rahast, siis ma ise arvan, et on kasulikumaid mooduseid, kuidas raha teenida. Mitte alustada arenenud riikides väljakujunenud piirkondades, kus on juba looduskaitsealad, kus on teedevõrk, kus on ökoloogilised süsteemid, täiesti uue maakasutusega kaevandamise mõttes. See ongi kohutavalt keeruline, aga küsimus ongi selles, kuivõrd kriitilise tähtsusega selle maavara kasutus meie jaoks on. Räägin veelkord sellest pikemast perspektiivist tulevikus, kus meil tõenäoliselt saab olema halastamatu võitlus loodusressursside pärast. Arvan, et puhtalt rääkida sellest, et see on mingisugune rahahunnik, mida keegi tahab oma tasku panna, ei lähe väga kellelegi peale. Räägime ikkagi nii Eesti kui Euroopa tuleviku vajadustest.

Mida teha kui inimesed ei taha seda kaevandust või karjääri? Kas maailmas on ka teisi sarnaseid näiteid?

Maailmas on väga palju näiteid, kus kaevandamisplaanidega kaasnevad üleriiklikult ülisuured protestid. Üks viimaseid näiteid on Serbiast, sealsete inimeste võitlus liitiumi kaevanduse vastu on sarnane ja isegi palju suurema mastaabiga, kui oli meie fosforiidisõda. Kui rahvas ei saa aru kuhu läheb tulu, kui suur see võiks olla ja milleks see hea on, siis kas või selle Serbia näite varal - paratamatult tekivad protestid. Aga kui iga inimene mõtleks iseenda peale ja kui ta teaks, et tema tagaaias on kullapada, kas ta jätaks selle välja kaevamata. Nii, et siin ongi selline tasakaalude otsimine, eriti peavad ju kaevandusplaaniga nõustuma kohalikud elanikud. Võime paralleeli tuua ka Nursipalu juhtumiga ja võib-olla isegi paljudele on see natukene paremini arusaadav, sest riigikaitse on meie jaoks niivõrd oluline. See tähendab jällegi, kui me siit laiendame võimalikele keskkonnaprobleemidele Lääne-Virumaal, siis seda olulisem on kohalike elanike poolne mõistmine, milleks see kasulik on. Nii, et see on väga keeruline küsimus, millele kindlasti lihtsaid lahendusi ei ole.

Kas sellel paanikal, et praegu uuritakse ja kohe hakatakse kaevandama, on alust?

Kui praegu uuritakse ja räägime, et kohe hakatakse kaevama, siis geoloogiliste uuringute puhul on see ajaline tsükkel väga pikk. See tähendab ikkagi seda, et kõigepealt uuringud – viis või kümme aastat, alles seejärel võimalik huvi tekitamine. Kes ikkagi kaevandama saab hakata, kui mitte ettevõtjad? Aga veelkord, ma ise arvan, et kõige tähtsam on teada, mis meil maapõues on ja mis on selle kvaliteet, aga tuleviku põlvkonnad on meist targemad otsustamaks, millal see õige aeg kaevandamiseks saab olema.

Artikkel on valminud LIFE IP CleanEst projekti raames Euroopa Liidu LIFE programmi toel. LIFE IP CleanEST on veemajanduse integreeritud projekt, mis keskendub Ida- ja Lääne-Virumaa veekogumite seisundi parandamisele. Loe lisainfot projekti kodulehelt.