Botaanik ja ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja Toomas Kukk märkis, et kõik avalikud haljasalad ei peagi olema niitmata heinamaad. Mõnes kohas võikski tihti niita ja teistes jällegi piirduda ühe-kahe niitega aastas.

"Liikide tagasitulek on aeganõudev protsess. Üks sõber kirjutas hiljuti, et on enda aias juba aastaid vähem niitnud ja teeb üldiselt ainult käiguteed. Sügiseks niidab terve aia üle. Tal on hakanud nüüd viimaks tulema orhideed ja selleks läks umbes 15 aastat. Ei saa päris nii tahta, et hakkan nüüd teistmoodi majandama ja mul on kohe uhke niit olemas," tõdes ta.

Kukk leiab, et koduaias võiks niitmisest täielikult hoidumise asemel niita pigem ühel aastal rohkem ühest kohast ja teine aasta teisest kohast. "Vaja oleks rohkem mitmekesisust ka niitmise suhtes, mitte nii, et jätad kõik niitmata või teise äärmusena niidab iga päev robot. Mõni koht jääb lihtsalt pikemalt niitmata ja mõnda võiks siis niita tihemini," arutles botaanik.

Samuti soovitab Kukk seemnesegude külvamist. Turul on saadaval mitmesuguseid erinevaid segusid Eesti loodusest korjatud seemnetega. Mõned sobivad paremini päikese kätte, teised jällegi põõsa alla. "On täiesti võimalik muuta enda muruplats mitmekesisemaks, kui külvata seemnesegusid," toonitas botaanik.

Külvata tuleks sealjuures kindlasti Eesti taimede seemneid. Suur osa turul olevat muruseemet sisaldab võõrliike, mille külvamisega kaasnevad võõrliikide levikuga seotud lisahädad. Seetõttu tasub olla väga tähelepanelik.

Kõrrelistel ei tohi lasta domineerida

Tartu Ülikooli taimeökoloogia professor Martin Zobel tõi välja, et elurikkus saab tekkida seal, kus on selleks vastavad liigid olemas. Tavaliselt linna haljasalal elurikkust eriti pole. Niitmata jätmisega kaasneb seetõttu pigem pikkade kõrreliste vohamine. Nii peaks temagi hinnangul külvama sinnasamasse seemnesegusid.

"Linnakeskkonna mullad on tavaliselt küllaltki viljakad ja midagi tuleb ka õhusaastega juurde. Viljakas mullas hakkavad aga kõrrelised domineerima. Seega tuleks saada muld veidi vähem viljakaks. Kesk-Euroopas on rakendatud lausa mulla koorimist. Viljakam kiht kooritakse pealt ära ja seda kasutatakse mujal haljastuses. Siis hakkab pinnas rohkem lillelise aasaga sarnanema," selgitas ta.

Kuigi elurikkuse tekitamine on Zobeli sõnul igati tervitatav ja tore nähe, ei pea see tema hinnangul linnas siiski igal pool nii olema. Muru võib ka madal olla, seda vähemalt nii kaua kuni linnakeskkonda jäävad elurikkad laigud.

Koduaias saab professori sõnul elurikkust toetada aga veel mõne võttega. "Minu abikaasa on teinud meie kodumurust kena lillerikka aasa. Niita võib küll, aga seda võiks teha siis, kui seemned on juba valmis. Sellisel juhul saavad seemneliselt paljunevad taimed oma seemned enne ära puistata. Samuti saab vahetada niidetavate lappide asukohti. Ühel aastal niidad ühest kohast rohkem ja järgmisel aastal vastupidi," jagas Zobel nippe.

Paraku kipuvad ka siis mõned tugevamad liigid võimust võtma, nentis professor. Tema enda koduaias on selline liik näiteks võilill. "Mu abikaasa on visalt võilille välja rohinud. Nendesse augukestesse saavad omale idanemiskoha muud liigid, mille seemned seal juba olemas on," õpetas taimeökoloog.

Hästi sobivad koduaeda Zobeli sõnul näiteks harilik härjasilm ehk rahvakeeli karikakar ja nurmenukk. Mõlemad lilled on koduaias küllaltki elujõulised. "Selleks on saadaval vastavad lilleseemnete segud. Mõni selline kena seemnesegu aitab kindlasti aeda elavdada," võttis Martin Zobel kokku.