Eesti Maaülikooli värske magister Kersti Kollom uuris, kuidas on ajas muutunud koduaedades kasvatatavad kultuurid. Ta võrdles Nõukogude perioodi tänapäevaga.

Töö ühe juhendaja Eesti Vabaõhumuuseumi teaduri Anneli Banneri sõnul on teema uurimisega kiire, sest põlvkond, kes nõukogudeaegset aiandust aktiivselt mäletab, hakkab lahkuma. "Eesti on taasiseseisev olnud 34 aastat ja selle aja jooksul on peale kasvanud uus põlvkond noori inimesi, kes Nõukogude ajast midagi ei tea," selgitas ta Vikerraadio saates "Huvitaja".

Kersti Kollomi sõnul ajendas teda teemat uurima isiklik kogemus ja nähtavad muutused aedades. Peamine erinevus Nõukogude aja ja tänapäeva vahel seisneb tema sõnul aiapidamise eesmärgis. "Nõukogude perioodil oli koduajapidamine ikkagi valdavalt vajaduspõhine. Inimestel oli väga raske hakkama saada, kui nad endale ise toitu ei kasvatanud," rääkis ta.

Samuti kasvatati maapiirkondades toitu sageli müügiks. See aga on tänapäeval peaaegu kadunud. "Tänapäeval on koduaed muutunud vaba aja veetmise kohaks ja aiapidamine hobiks," tõdes Kollom. Selle muutuse kõige silmatorkavam tunnus on suurte murualade levik, mida Nõukogude ajal sellisel kujul ei esinenud.

Kuigi söödavate kultuuride osakaal on aedades vähenenud, püsivad mõned neist endiselt au sees. Tööst selgus, et ka tänapäeval peavad inimesed kolmeks kõige olulisemaks aiakultuuriks kartulit, kurki ja tomatit. Samas on muutunud kogused, mida inimesed kasvatavad.

"Kes on Nõukogude ajal olnud maal vanaema või sugulaste juures, mäletavad ilmselt, kuidas kõik kasvatasid endale kartulit. Ma arvan, et neid peresid, kes endale ise talvekartulit kasvatavad, on ikkagi vähemaks jäänud," arutles Kollom.

Uued liigid

Nõukogude perioodil levisid aedadesse mitmed taimed, mis varem olid vähem tuntud. Anneli Banneri sõnul ei kadunud vanad talulilled kuhugi, kuid mõned liigid said just sel ajal populaarseks. "Esimestena ma oskaks nimetada jaapani ebaküdoonia ja musta aroonia, mida enne Nõukogude aega ei tuntud," tõi ta välja. Samuti levisid laialdaselt mägi-mänd, torkav kuusk ehk hõbekuusk ja sabiina kadakas.

Suured muutused toimusid ka roosikasvatuses. Kui varem eelistati vastupidavamaid pargiroose, siis Nõukogude ajal said populaarseks peenraroosid ja väänroosid, näiteks sort Flammentanz.

"Esimesed roosid, mida aedadesse istutati, olid sordid, mis toodi aianditesse, et neid lõikelilledena edasi müüa. Eks nad aianditest vaikselt levisid ka aedadesse," selgitas Banner.  

Aiapidamine oli oluline ka sissetulekuallikana ja seda eriti Lõuna-Eestis, kus Venemaa turg oli lähedal. Sinna müüdi kõike, mida üle jäi ja seda oli märkimisväärses koguses. Näiteks Peipsi-äärsed elanikud teenisid kurgimüügiga Leningradi turule märkimisväärset tulu ja söödapeedi kasvatamisega saadi taskuraha. Mõned müüsid marju, aga linnaaedade inimesed müüsid hoopis lõikelilli.

Magistritöö keskendus Lõuna-Eesti neljale maakonnale, kuid edaspidi oleks huvitav uurida ka teiste piirkondade eripärasid. Samas usub Anneli Banner, et väga suuri erinevusi Eesti piires ilmselt ei olnud.

Nii Kollom kui ka Banner näevad, et aiapidamise trendid on lainelised ning praegu võib märgata tagasipöördumist isekasvatamise juurde. "Ma usun, et see tuleb jälle lainena äkki tagasi, et inimesed hakkavad rohkem endale toitu ise kasvatama ja hoidiseid tegema," arvas Kesti Kollom.

Anneli Banner nõustus, lisades, et lisaks elukallidusele mängib rolli ka teadlikkuse tõus. "Puhast ja isekasvatatud toitu hinnatakse rohkem," ütles ta.