Võrgendikoid on putukad, kelle nimest võib juba järeldada, et nad tekitavad puuokstele võrgendipesi. Sinna peituvad nende röövikud ning teinekord kaetakse kileja võrgendilooriga terved puud ja põõsad. Tuntuim ja sagedasim liik võrgendikudujate hulgas on toominga-võrgendikoi (Yponomeuta evonymella), kelle hulgisigimised korduvad mõneaastase vaheaja järel.

Võrgendikoid (Yponomeuta) on väikesed, kuni 15 millimeetri pikkused, valgete mustatäpiliste eestiibade ja hallide tagatiibadega liblikad. Nad jäävad ise enamasti üsna märkamatuks, kuid nende tegevusjäljed – hallid võrgendipesad puudel ja põõsastel – köidavad alati inimeste tähelepanu, mistõttu neist on sageli juttu ka ajakirjanduses. Neile on nende välimust silmas pidades pandud ilus ingliskeelne nimi: ermine moths – hermeliinliblikad.

Kaheksa kohalikku liiki

Eestis esinevast kaheksast üsna sarnasest võrgendikoi liigist seitse elavad puudel ja põõsastel, üks liik (Y. sedella) toitub aga rohttaimedel – kukeharjal. Dendrofiilsed võrgendikoid on enamasti kitsalt spetsialiseerunud ja toituvad vaid ühel kindlal puu- või põõsaliigil. Mõne toidulaud on laiem, kuid piirdub siiski lähedaste taimeliikidega.

Kuna nende pisiliblikaliikide kirjeldamise ja nimepaneku aegu polnud nende toidueelistused veel päris selged, on ladinakeelsetes liiginimedes segadust. Nii kannab Eesti tavalisim liik – toominga-võrgendikoi – hoopis kikkapuu (Euonymus) järgi tuletatud ladinakeelset nime Y. evonymella, kuigi ta ise kikkapuu lehti ei söö. Kikkapuul esineb hoopis teine liik – kikkapuu-võrgendikoi (Y. cagnagella), keda võis ka tänavu Tartu parkides kohata.

Toominga (Prunus padus) järgi on ristitud hoopiski pihlaka-võrgendikoi (Y. padella), keda eesti keeles on nimetatud ka viirpuu-võrgendikoiks. Tema on oligofaag, kes toitub mitmel roosõielisel, sh pihlakal, laukapuul, viirpuudel, toompihlakal, ebaküdoonial, ka ploomipuudel, aga mitte kunagi toomingal. Tänavu suvel oli ta arvukas Tartus, kus sõi raagu ning mässis võrgendisse läikiva tuhkpuu hekke.

Aednikele hästi tuntud õunapuuvõrgendikoi (Y. malinellus) toitub tõesti õunapuul (Malus). Hiljutise uustulnuka paju-võrgendikoi (Y. rorrella) peamine toidupuu on hõbepaju (Salix alba). Tema võrgendipesi on märgatud arvukalt Tartus Emajõe äärsetel hõbepajudel alates 2011. aastast. Üksikuid võrgendipesi on olnud ka vitspajul jt pajuliikidel. Eestis esinevatest liikidest jäid veel nimetamata harvemini ette tulevad liigid – Y. plumbella ja Y. irrorella, kes elavad samuti kikkapuul.

Eri liiki võrgendikoide arengutsükkel on üsna sarnane. Liblikate lendlus toimub südasuvel, enamasti juulis. Nad munevad toidupuu okstele kogumikuna 50–80 muna, kattes need hanguvast nõrest moodustuva kaitsva kilbiga. Sügisel kooruvad munadest röövikud, kes jäävad kilbi alla talvituma. Sealt nad väljuvad järgmisel kevadel ja asuvad kohe toituma noortest puulehtedest, mässides need võrgendiniidiga kokku.

Enamasti võib puudel-põõsastel näha üksikuid võrgendpesi, kuid arvuka esinemise korral söövad nad puud raagu ning mässivad oksad ja isegi tüved võrgendisse. Selline pilt on sagedasim toomingatel, kuid ka pihlaka- ja kikkapuu-võrgendikoi võivad põõsad raagu süüa.

Erakordselt kõrget võrgendikoide arvukust täheldati näiteks 1969. aastal. Toominga-võrgendikoi on massiliselt esinenud 2004. ja 2005. aastal, samuti aastal 2011, 2020 jt.

Suur perekond

Võrgendikoi (Yponomeuta) perekonnas on 76 liiki. Euroopas on levinud kümme võrgendikoi liiki. Neist üheksa esineb mandril ja Vahemere saartel, kümnes – Y. gigas – aga kaugel lõunas Kanaari saartel. Just see liik on fülogeneetiliselt (põlvnemise poolest, toim) kõige lähedasem meie hiljutisele uustulnukale – paju-võrgendikoile. Teda on kohatud Tenerifel ja La Palma saarel, kus tema peamine toidutaim on sealne kanaari paju, Salix canariensis.

Paju-võrgendikoi toidutaimed on erinevad pajuliigid, kuid kõige sagedamini võib teda kohata hõbepajul (Salix alba). Ta on levinud Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Ukrainas, Kesk- ja Lõuna-Venemaal ning Põhja-Kaukaasias. Hulgisigimisi on esinenud hõbepajudel näiteks Lõuna-Prantsusmaal, samuti Venemaa Euroopa-osa lõunapoolsetel aladel ja Ukrainas suurte jõgede Volga, Doni, Uurali, Kubani ja Dnepri-äärsetes hõbepajustikes.

Võrgendikoide valmikud ehk liblikad on esmapilgul välimuselt üsna sarnased: neil on valged, mõnel veidi hallikad, tumedate täppidega eestiivad ja hallid tagatiivad. Tähelepanelikul vaatlusel võib märgata siiski ka erinevusi. Nii paiknevad toominga-võrgendikoil tumedad täpid eestiival viies ebakorrapärases reas, kikkapuu-, pihlaka- ja paju-võrgendikoil aga kolmes reas, kusjuures viimasel on tiiva keskosas veel õrnalt hallikas lai vöönd.

Erinevusi on ka rööviku- ja nukustaadiumis. Erinevalt toominga- ja pihlaka-võrgendikoist ei valmista paju-võrgendikoi nukkumiseks valget tihedat kookonit, vaid pronksjad tumeda tipuosa ja tiivarandiga nukud paiknevad vabalt hõredas võrgendipesas.

Võrgendikoid on olnud mitmete geneetiliste, füsioloogiliste ja etoloogiliste uuringute objekt. Uuritud on nende feromoone, reageerimist eri toidutaimedest pärinevatele ühenditele jne. Seosed eri toidutaimedega on aidanud selgitada selle perekonna liikide fülogeneesi, aga toidutaimede järgi saab ka kindlalt eristada nii morfoloogiliselt kui geneetiliselt sarnaseid liike.

Eri liiki võrgendikoide arengutsükkel on samuti üsna sarnane. Kõikidel neil kestab areng enamasti ühe aasta. Liblikate lendlus toimub südasuvel, enamasti juulis. Liblikad munevad toidupuu okstele kogumikuna 50–80 muna, kattes need hanguvast nõrest moodustuva kaitsva kilbiga. Sügisel kooruvad munadest röövikud, kes jäävad selle kaitsekilbi alla talvituma. Sealt nad väljuvad järgmisel kevadel ja asuvad kohe toituma noortest puulehtedest, mässides need võrgendiniidiga kokku.

Enamasti võib puudel-põõsastel näha üksikuid võrgendipesi, kuid arvuka esinemise korral söövad nad puud täiesti raagu ning mässivad oksad ja isegi tüved oma võrgendiniidist kilega kokku. Sellist pilti võib kõige sagedamini näha toomingatel, kuid ka kikkapuu-võrgendikoi võib põõsad täiesti raagu süüa. Toitumise lõpetanud röövikud nukkuvad tihedalt üksteise kõrval võrgendipesas südasuvel.

Paju-võrgendikoi on lõunapoolne liik ja meie alal ilmselt hiljutine uustulnuk. Seega pole tema veel nii arvukas, et suured hõberemmelgad täiesti raagu oleks söödud. Siiski kohati leidus puudel võrgendipesi küll kümnete kaupa.

Emajõe-äärsetel hõbepajudel eelistas võrgendikoi asustada jõe põhjakaldal kasvavate puude lõunapoolset, päikesele avatud külge, kus võrgendipesad paiknesid lausa vee kohal rippuvatel okstel. Neil võis südasuvel näha arvukalt nukust koorunud liblikaid, kes üsna flegmaatiliselt toimetasid võrgendipesa välisküljel ja tegid häirimise korral sealt lühikesi lennuharjutusi.

Jõe lõunakaldal ja pargi varjulisemas osas kasvavatel hõbepajudel oli võrgendipesi vaid üksikuid. Neis võis veel juuli teises pooles näha võrgendikoi nukke, kellest laboris mõne päeva pärast liblikad, mõnel juhul ka käguvaablaste hulka kuuluvad parasitoidid välja lendasid. Augustikuu esimese nädala lõpus olid võrgendipesades vaid tühjad nukukestad, ka liblikaid polnud võrgendipesadel või nende lähikonnas enam näha.

Tõrjuda või mitte?

Võrgendikoide hulgisigimistele on Eestimaal tähelepanu pööratud juba sajandite eest. Nii leidub Vene impeeriumi seaduste kogu 13. köites Senati määrus 19. juunist 1749. See käsitleb kariloomade hukkumist põhjustava taudi leviku piiramist ning puudel esinevate kahjurputukate hävitamist Revali kubermangus.

Senati ukaasi aluseks oli Tallinna (Revali) kindralkuberneri kantseleist saadud informatsioon nii linnas kui ka maal aedades ja lehtmetsades massiliselt siginud putukatest, kes olid puudel hävitanud peaaegu kogu lehestiku. Kuigi kahjurite nimetust pole toodud, viitavad kahjustuse kirjeldamiseks kasutatud sõnad – гадина и паучина – võrgendikoidele.

Tallinna linnavõimudel oli välja pakkuda ka vastuabinõu – koostada eriline palve, mida kõigis linna ja maa kirikutes ette lugeda ning siis kõigevägevamat paluda, et ta piirkonna sellest nuhtlusest vabastaks. Linnaisade kavandatud meetmed kiitis senat heaks ning selle kohta saadeti Revali kubermangu ka vastav ukaas.

Kuigi tänapäeval on tõhusamaid tõrjevahendeid, ei maksa nende kasutamisega liialdada. Toomingatele ei kujuta isegi võrgendikoide massiline kahjustus mingit erilist ohtu – puud lehtivad uuesti ja taastuvad kahjustusest kergesti. Õunapuu-võrgendikoi eest kaitsevad õunapuid aednikele teada-tuntud tavapärased varakevadised puude pritsimised. Ilu- ja viljapuudel võib üksikud võrgendipesad neis peituvate võrgendikoi röövikute või nukkudega ka lihtsalt eemaldada ja hävitada.

Isegi kui ka mitte midagi ette võtta, tulevad puud-põõsad kahjustusega enamasti ise toime, lehtivad uuesti ning kui vihm peseb maha ka vanade võrgendipesade jäänused, pole suve teisel poolel sageli enam midagi märgata. Nii olid Tartus augustikuus kikkapuudelt võrgendikoi tegevusjäljed juba peaaegu kadunud, kuid paju-võrgendikoi võrgendipesad näivad vastupidavamad olevat ning ripuvad endiselt Emajõge ääristavatel hõbepajudel.

Kirjandust

Aotäht, A. 2004. Röövikud mähkisid puud hõbedaselt küütleva rüü sisse. – Sakala, 22. juuni.

Javoiš, J. 2005. "Sarviline" saatan. – Eesti Loodus, 7, 18-21.

Jürivete, U. 2016. Uued pisiliblikad (Microlepidoptera) Eesti faunale. – Lepinfo, 22, 8-13.

Jürivete, U., Õunap, E. 2020. Eesti liblikad: kataloog. Eesti Lepidopteroloogide Selts, Tallinn.

Kuusik, A. 1970. Võrgendikoidest ahistatud puud. – Eesti Loodus, 8, 490-493.

Kõrver, M. 2004. Võrgendikoid on palju puid rikkunud. – Nädaline, 15. juuni.

Tartes, U. 2004. Kilesse pakitud puud. – Õhtuleht, 10. juuli.

Viiron, K. 2020. Võrgendikoid on Õismäel kümneid meetreid hekki otsekui valgesse loori mähkinud. -- Maaleht, 10.06.2020.

Viivik, A. 2005. Koiröövikud sõid Eesti toomingad paljaks. – Õhtuleht, 18. juuni.

Voolma, K. 2001. Ajaloolisi märkmeid putukkahjuritest Tallinna linnametsades. – Akadeemilise Metsaseltsi toimetised, 16, 114-120.

Voolma, K. 2011. "Hermeliinliblikad" hõbepajul. – Eesti Loodus, 9, 24-27.

Voolma, K. 2013. Võrgendikoid, -vaablased ja teised võrgendikudujad. – Sinu Mets: metsa õppeleht, 32, 26-27.

Полное собрание законов Российской Империи с 1649 года, т. 13, 1749-1753. СПб., 1830, с. 93-95.