Hiljuti muu hulgas "Rahva oma kaitses" helgelt meenutatud nn prussakakriit oli koduses kasutuses levinud putukatõrjevahend, mille toimeaine on pikriinhape. Rahvasuus miinikollasena tuntud ühendit tarvitati peaasjalikult sõjatööstuses lõhkeainena. "Süstemaatilise nomenklatuuri järgi on miinikollase ehk pikriinhappe nimetus 2,4,6-trinitrofenool. See on tahke, kollane, kristalne aine ja üks happelisemaid fenoole," sõnas Tartu Ülikooli loodusmuuseumi biosüstemaatika peaspetsialist Mati Martin.

Ehkki pikriinhapet sisaldavaid segusid, näiteks meliniiti, kasutati 19. ja 20. sajandi vahetusel laialdaselt relvatööstuses, leidis sama aine tee ka tsiviilkasutusse. Martin tõi ühe näitena, et miinikollast kasutati väidetavalt Muhu rahvariide seelikukanga värvimiseks. Seejuures saadi kollast värvainet kaldal lahti keeratud meremiinidest.

Kas rahva seas levinud miinikollane oli ametlikult registreeritud putukatõrjevahend, teada ei ole. Samas soovitati pikriinhapet prussakatõrjeks kasutada juba näiteks 1933. aasta Ühistegeliste Uudiste novembrinumbris. Väidetavalt olla seda pärast II maailmasõda müüdud suisa apteekides "prussakakriidi" nime all.

Tõmbas prussakaid ligi ja tappis?

Kriidi kasutamine oli lihtne: seda tõmmati joontena pindadele, kus prussakad liikusid, näiteks köögipõrandale või seintele. Kuigi täpset põhjust, miks aine prussakaid ligi tõmbas, teada pole, oletavad teadlased, et see võis olla tingitud täiteainest või mürgi enda lõhnast. "Võib-olla oli isegi meliniidi lõhn neile atraktiivne," pakkus Mati Martin. Bioloog lisas, et ilmselt oli kriidipulkade valmistamiseks kasutatud täiteaine prussakatele sobiv toit.

Samas on võimalik, et kriidi hilisemates versioonides oli toimeaineks hoopis permetriin. Seda keemilist ühendit kasutatakse putukatõrjevahendites tänapäevani. "Näiteks meie kasutasime ka nõukaajal kriiti. Hiljem kuulsin, et see sisaldas permetriini," meenutas kahjuritõrjefirma Insecto esindaja Annely Jaksen.

Tartu Ülikooli bioorgaanilise keemia kaasprofessor Uno Mäeorg kinnitas, et putukatel on alati aineid, mis neid kas ligi tõmbavad või peletavad. "Kuna teda prussakapulgaks nimetati, siis ju ta ka neile mõjus," lisas ta.

Ehkki miinikollane hävitas prussakaid tulemuslikult, olla mõnedel andmetel olnud hiljem tükk tegu seintele või põrandatele tõmmatud joonte eemaldamisega. Nii meenutatakse 1987. aastal ajalehes Nõukogude Hiiumaa, et meremiinidest pärit pikriinhappe kasutamisel ei piisanud mõnikord isegi selle uue värvikihiga katmisest. Need tuli koos pindmise materjalikihiga seintelt maha kraapida. 

Mürgine ja ohtlik

Pikriinhape ja sellega seotud ühendid on mürgised ja ebastabiilsed, eriti kui need reageerivad metallidega ja moodustavad eriti plahvatusohtlikke pikraate. Kuigi Nõukogude ajal kasutatud kriidid võisid olla valmistatud stabiilsemast segust, loobuti nende kasutusest tõenäoliselt just ohutusreeglite karmistumise tõttu. "Tegemist on väga mürgise ja ohtliku ainega. Seda ei kasutata vist eriti ka tänapäeva relvatööstuses," tõdes Mati Martin. 

Uno Mäeoru hinnangul ei pruukinud aine väikestes kogustes sedavõrd ohtlik olla. Pigem näeb ta selle turult kadumise taga halba mainet. "Miinikollasel on lihtsalt selline halb kuulsus. Selleks, et ta pauku teeks, vajab ta detoneerimist. Nagu relvapadrunile lööknõelaga, peab ka pikriinhappele esmalt mingi esemega kõva laksu andma. Tänapäevased ametkonnad seda ilmselt ei luba," selgitas keemik. 

Miks inimesed mürgitust ei saanud? Kuna prussakatõrje toimus üldiselt lühikest aega ja kogused olid väikesed, polnud ainel Martini hinnangul ka inimestele erilist mõju. "Paljudel juhtudel sõltub mürgi mõju kehamassist, seega proportsioonist mürgi koguse ja kehamassi vahel. Kui kriitiline piir on kõrgem, siis on mõju nõrgem," lisas ta. 

Samas on tema sõnul võimalik, et ka majad olid vanasti "hõredamad" ning akende ja uste pragude kaudu toimus aktiivne õhuvahetus. Seetõttu oli mürgistusoht juba eos väiksem. "Ei tasu unustada, et mürkide mõju on sageli tuvastatav alles aastate pärast või avaldub see koguni järglastel," mõtiskles teadlane. 

Kuidas tehakse prussakatõrjet nüüd?

Ehkki erinevalt eelmise sajandi keskpaigast enam Eesti randadel pikriinhapet täis meremiine ei vedele, pole prussakad suutnud linnu üle võtta. Viimased 25 aastat oma igapäevatöös putukatõrjega tegelenud Annely Jakseni sõnul on mooodsas purssakatõrjes kasutusel kaks meetodit: geeltõrje ja pritsimine. 

Geelitamise puhul paigutatakse mürgine sööt kohtadesse, kus prussakad liiguvad. Nad söövad selle sisse ja viivad pessa. Pritsimisel kaetakse uduvihmana kõik võimalikud liikumiskohad liistuvahedest kraanikausi aluseni, misjärel jääb mürgikiht toimima nädalateks.

"Pritsimine ei peleta ka prussakaid laiali, näiteks kõrvalkorterisse, nagu mõned mürgid, vaid tapab nad. Pikk järeltoime on lisaks sellepärast hea, et kui kuskil on munad, ei jää needki ellu," selgitas Jaksen.

Siiski käib kahjuritõrjujate ning prussakate vahel järjepidevalt võidurelvastumine. Muu hulgas kohanesid prussakad hämmastavalt kiiresti kurikuulsa sünteetilise insektisiidi DDT ja teiste putukate närvisüsteemile mõjuvate püretroididega. Kunstliku valiku tulemusel hakkasid levima geenivariandid, mille mõjul mürk enam nende närvisüsteemi ei mõjutanud ja prussakad mürki tõhusamalt lagundasid.

Teiste mürkide puhul on nähtud ka käitumuslikku resistentsust. Näiteks tekkisid prussakapopulatsioonid, kes muidu neile atraktiivsest magusast glükoosist enam ei hoolinud. Nii muutus selle mürgiga segamine mõttetuks.