Ajalooliselt on jõed olnud olulised nii joogivee ammutamiseks, maaviljakuse tagamiseks kui ka liikumiseks. Paljud suured tsivilisatsioonid on kujunenud just jõgede ääres ning tänapäevalgi on kolmandik Eesti asulatest seotud jõgede või ojadega.

Praegu on jõgedel ja nende rohelistel kaldaaladel linnades eeskätt vee eemale juhtimise ning mittetäielikult realiseerunud puhkeväärtus. Lisaks on üha olulisemaks muutumas jõgede ja nende kaldaalade roll linna sisekliima stabiliseerimises. "Vesi on vajalik paljude looduslike protsesside toimimiseks. Kui me tahame, et meil oleks linnas hea elada, on oluline tagada nende looduslike protsesside toimimine, mis toetavad meile eluks sobiliku keskkonna säilimist ja kujunemist," mõtiskleb Karvak.

Jõgede väärtust linnale ja linnaelanikele on hinnatud nii küsitluste kaudu, inimeste stressihormoone ja muid füsioloogilisi näitajaid mõõtes kui ka majanduslikku mõju, nt kinnisvara väärtuse tõusu kaardistades.

Jõgede tervise hindamine

Jõed on tugevalt seotud maastikuga, kust nad läbi voolavad. "Jõgedele on loomuomane sidusus, muutlikkus ja dünaamilisus – selleks on neil vaja ruumi ja väikseid looduslikke häiringuid," rõhutab Jürgen Karvak.

Looduslikud tasandikujõed on tema sõnul suures osas laugete kallastega ja looklevad. Lookleva jõe ebaühtlane vool ja vaheldusrikas põhjaprofiil koos kivide ja langenud puutüvedega loovad eelduse liigirikkale elustikule.

Jõeelustiku seisundit saab hinnata indikaatorliikide abil. "Hea indikaatorliik on liik, kelle eluring on seotud võimalikult erinevate tingimustega, mis on looduslikus jões olemas," ütleb Karvak.

Nii sobivad jõe tervise hindamiseks näiteks ühepäevikuliste, kevikuliste ja ehmestiivaliste seltsidesse kuuluvad putukad. Pärast veekogus veedetud vastseiga tulevad nad täiskasvanuna veest välja: seetõttu on neile lisaks puhta veega vooluveele oluline ka kaldaala, kus nad veedavad oma lühikese valmikuea. Spetsiifilised munemiskohad ja -käitumised seavad veekogule omakorda tingimusi. Näiteks vajavad mõned liigid maandumiseks veest välja ulatuvat kivi, mida mööda vee alla jalutada, et seal muneda.  

Linnaoja sündroom

Linnas mõjutavad jõgedega seotud elupaikade mitmekesisust halvasti paljud üksteist võimendavad survetegurid. Seda tuntakse linnaoja sündroomi nime all, mille võib Jürgen Karvaku sõnul kokku võtta järgmiste tunnustega:
·      paisude tekitamine ja vee truupidesse juhtimine, mis killustab jõe sidusust;
·      õgvendamine ehk sirgeks kaevamine;
·      kuivendamine;
·      looduslike elementide – kivid, puutüved – puudumine;
·      kaldataimestiku muutmine või eemaldamine;
·      suur kõvakatte osakaal, mistõttu põhjustab kiiresti jõkke voolav saastunud vihmavesi järske veetaseme muutusi;
·      järsud kaldad.
"Kui minna Eestis või välismaal mõne linnaoja äärde, võib hõlpsalt hakata bingo riste tõmbama – jõed ja ojad on küll erinevad, kuid probleemid on võrdlemisi sarnased," tõdeb veeökoloog Karvak.

Maa-alune pagendus

Paljud linnajõed on ajalooliselt maa alla juhitud, et vabaneda reoveega saastunud haisvatest ja nakkusohtlikest veekogudest. "Tänapäeval oskame aga vett puhastada – hügieen ei ole enam põhjus jõe maa alla juhtimiseks," kinnitab Karvak.

Jõgesid ajendab tema sõnul maa alla pagendama ka igipõline ruumipuudus. Lisaks on torudesse suunatud veega vähemalt näiliselt kergem ümber käia. "Inimlikult arusaadavalt on siiani jäänud mulje, et tahetakse luua reeglipäraseid veetorusid ja -kanaleid, sest nii on lihtsam arvutada ja neid on kergem kontrolli all hoida," ütleb Karvak. Ta juhib seejuures tähelepanu, et torudel ja piiratud jõesängidel on oma mahutavuse piir. Suure sadevee ajal väljendub see üleujutuste näol.

Eestis voolavad ojad ja jõed valdavalt kuni pooleteise meetrise läbimõõduga torudes, sest väga suuri jõgesid pole maa alla juhitud. Ometi pole Karvaku sõnul tegu nišiteemaga, sest maa alla juhitud jõgesid leidub paljudes Eesti linnades. Näiteks vulisevad vähemalt osaliselt maa-alustes torudes Härjapea jõgi, Mustjõgi, Varsaallika oja ning Iisaku soon Tallinnas, Jaamamõisa oja Tartus, Soolikaoja Rakveres, Arbi oja Elvas, Rääma oja Pärnus, Pipraoja Valgas jne.

Kuigi ka looduses võib leida maa all voolavaid jõgesid, näiteks karstialadel, on see Karvaku sõnul pigem erand kui tavaline nähtus. Lisaks ei ole looduslikud maa-alused kanalid aluskivimites nii kindlapiirilised kui torud.

Looduslikult moodustavad jõed sidusa ökoloogilise võrgustiku, jõgede torudesse juhtimine aga killustab seda. Karvaku kohaselt pole õnnestunud leida uuringuid selle kohta, kas ja kui palju elustikust suudab läbi maa-aluste torude liikuda. Vaatamata sellele, et näiteks kalad võiksid lühemaid torujuppe edukalt läbida, peetakse pikemalt torus voolavat jõge tema sõnul surnud tsooniks.

Jõed tagasi linnapilti

Jürgen Karvak osaleb Eestis mitmes linnajõgede tervendamise projektis, sealhulgas Tartu Jaamamõisa oja tervendamises koostöös Tartu linna, Tartu Roheringi ja taanlastest partneritega.

Jaamamõisa oja on kitsuke kolme kilomeetri pikkune Emajõkke suubuv oja, mis voolab osaliselt maa peal ja umbes ühe kilomeetri jagu maa all. Karvak rõhutab, et isegi tugevalt muudetud väikestes vooluveekogudes võib pelgalt vee olemasolu tõttu olla elurikkus suur.

Näiteks on Jaamamõisa ojas vähemalt viis liiki kalu, sealhulgas särge ja linaskit, ning erinevaid veeselgrootuid, näiteks ehmestiivalisi ehk puruvanasid. Samuti elab seal mitmeid konnaliike, tähnikvesilikke, vesirotte, vesimutte jt. See annab Karvaku sõnul ettekujutuse, kui suur on looduslähedasemaks muudetud oja potentsiaal.

Lisaks on oma väiksuse tõttu n-ö mõttetuks nireks nimetatud Jaamamõisa ojal väljavaateid olla liikumiskoridoriks inimestele ja teistele liikidele. "Kui Jaamamõisa oja oleks üks pidev veega ja roheliste kallastega koridor, kus truubid oleksid vaid tänavatega ristumisel, siis ta ühendaks kahte suurt roheala – Emajõe koridori Raadi looduskaitsealaga –, mis praegu on üksteisest eraldatud," seletab Karvak. Ta kinnitab, et sarnase potentsiaaliga väikseid vooluveekogusid on teisteski linnades.

Kui Eestis on hetkel linnajõgede taastamine alles lapsekingades, siis välismaal on edukaid näiteid palju. Näiteks Aarhuse kesklinnas Taanis sai tänava alt välja toodud jõe ümbrusest populaarne jalakäijate ala. "Kuigi taastamine oli väga kallis, on see majanduslikult juba mõne aastaga end ära tasunud," lausub Karvak.
Teiseks õnnestunud näiteks peab ta Cambridge'i Inglismaal, kus paisuga jõele rajati kalapääsuks kõrvalolevat roheala läbiv tehisoja. Vahelduva sügavusega ning kivide ja puutüvedega rikastatult loob see looklev ojake nii jõeelustikule kui inimestele meeldiva ala. Karvaku sõnul saab seal palava ilmaga koguneda ja jalgupidi vees sulistada, samal ajal kui veisekari kallastel haljendavat muru läbitavaks nosib.

Mõttekohad jõgede taastamisel

Taastamise eesmärk ei pea olema taastada täpset inimese intensiivsele sekkumisele eelnenud olukorda, millest enamikel juhtudel ülevaade puudub. "Raske on leida sellist referentsjõge või -oja, mis ei ole inimtegevusest mõjutatud ning ei saagi eeldada, et linnajõed oleksid samasugused kui looduslikud vooluveed. Potentsiaali sinnapoole liikuda on aga väga palju," nendib Jürgen Karvak.

Tema sõnul võiks rõhuda looduslike protsesside taastamisele, mis tähendab, et uus ojasäng ei pea algset tingimata järgima ja olemasoleva toru võib jätta maa alla toimima sadeveetorustikuna. Need eeldused on eriti olulised linnas, kus piire seavad ruumipuudus, maa-alused kommunikatsioonid, erinevad huvigrupid ja juriidilised ettekirjutused.

Maa all torus voolav veekogu võib olla registris olla ojana, millel pole palju õigusi. "Kui ta aga maa peale tuua, siis hakkavad kehtima erinevad piirangud nagu veekaitsevöönd, mis on kümme meetrit kaldast, ning natuke kaugemad ja leebemad ehituspiirangud. Sealt tekivadki juriidilised probleemid," ütleb Karvak.

Linnaojasid saab kasutada ka praktiliste probleemide lahendamiseks – näiteks sadevee juhtimiseks ja puhastamiseks. Selleks tuleks linnaplaneeringus suurendada vett läbilaskva pinnakatte osakaalu ning sadevee äravoolu aeglustada ja hajutada, et veele jääks aega looduslikult puhastuda.

Linnajõgede taastamise üks suur eesmärk on Karvaku sõnul elurikkuse toetamine. Koos sellega tulevad linna ka inimesele soovimatud loomad. Näiteks vesirott, looduse insenerliik, kelle rajatud käigud loovad elupaiku paljudele teistele liikidele, valmistab aiapidajatele palju meelehärmi. Muudetud elupaikades on Karvaku sõnul tihti puudus tippkiskjatest, kes inimesi häirivaid loomi ohjes hoiaks. Seetõttu peaks tema hinnangul ka linnajõgesid taastades mõtlema näiteks potentsiaalsete röövlindude kohale meelitamise võimalustele.

Selleks, et jõgi saaks toetada elustikku ning olla kohanemisvõimeline, on sellel vaja ruumi. Madala kaldaala tekitamine annab jõele võimaluse üle kallaste ajada ja oma sängi muuta. "See ei tähenda, et me peame tekitama olukorra, kus jõgi saab kulutada kaldaid nii, et ta ohustab teid või maju. Pigem võiks tekitada seal, kus ruumi on, laiemaid kindlustatud kallastega koridore nii, et selle laiema koridori sees saab jõgi ise oma sängi ümber kujundada," rõhutab Karvak kompromissi võimalust linna ja looduse vahel.

Jürgen Karvak soovitab torudesse juhitud jõgedest rohkem teada saamiseks vaadata Caroline Bacle'i filmi Lost Rivers (2012).

Siit avaneb juhend soovitustega linnaojade, -jõgede ja kaldaelustiku, kaasa arvatud inimese toetamiseks.

Vooluveekogudega seotud tegemistel saab silma peal hoida vooluvete huviliste Facebook'i lehel.