Eesti Maaülikooli ja Rootsi Põllumajandusteaduste ülikooli teadlased analüüsisid vee temperatuuri ja parasiidi lõhe-neerueosliku (Tetracapsuloides bryosalmonae) põhjustatud vohandilise neeruhaiguse vahelisi seoseid 14 Eesti jões.

Teadlased leidsid, et paisjärved toimivad suurte päikesekollektoritena, mis kütavad jõevett. Keskeltäbi tõstsid need suvist veetemperatuuri allavoolu nelja kuni viie kraadi võrra. Soojem vesi ja aeglasem voolus lõi soodsad elutingimused sammalloomadele – väikestele selgrootutele, kes katavad kolooniatena veekogu põhja ja kive. Samad sammalloomad on omakorda vaheperemeheks lõhe-neerueoslikule, mis põhjustab lõhilastel rasket vohandilist neeruhaigust (PKD).

Paisudest tingitud temperatuurihüpe käivitab seeläbi ahelreaktsiooni, kus paisjärves paljunenud parasiidid kanduvad veega allavoolu, nakatades seal elavaid forelle. Uuringust selgus, et paisudest allavoolu elavatel forellidel esines parasiiti oluliselt sagedamini. Lõhe-neerueosliku arvukus kalade organismis oli ka mitu korda suurem kui nende liigikaaslastel paisust ülalpool.

Sisuliselt muutis paisust tulev soe ja parasiidirikas vesi jõe alumise osa haiguskoldeks. Selle asemel, et jahedas jõevees jõudu koguda, sattusid kalad stressirohkesse keskkonda, mis kurnas nende immuunsüsteemi.

Haigus paneb neerud vohama

Nakatunud kala neerud paisuvad ebaloomulikult suureks. Uuuringus täheldati rasketel juhtudel äärmuslikku neerukoe vohamist. Kuna neerud vastutavad vereloome eest, kaasneb haigusega sageli raskekujuline kehvveresus ehk aneemia.

Uuringu juht, Eesti Maaülikooli kalade geneetika ja genoomika professor Anti Vasemägi selgitas, et tegemist on mitme halva asjaolu kokkulangemisega. "Soe vesi tekitab forellil kui külmaveelisel liigil stressi ja suurendab hapnikuvajadust. Neeruhaigus omakorda põhjustab aneemiat ning vähendab kalade võimet hapnikku omastada. Nende tegurite koosmõjul võivad noorkalad äärmuslikel juhtudel hukkuda," märkis professor.

Andmed näitasid, et paisudest allavoolu püsis veetemperatuur üle haigustekitajale olulise kriitilise 15 kraadi piiri keskmiselt 18 päeva kauem kui looduslikes jõeosades. Soojast veest tingitud täiendav energiakulu võib kurnatud forellidele seeläbi saatuslikuks saada, mistõttu ei pruugi nad talve või järske keskkonnamuutusi enam üle elada.

Teadlased keskendusid uuringus seejuures just kõige haavatavamale sihtrühmale, samasuvistele noorkaladele. Erinevalt täiskasvanud kaladest, kes suudavad ujuda jahedamatesse sügavikesse, on noorkalad sunnitud elama kudealade läheduses. Kui paisjärv muudab need piirkonnad haiguskoldaks, satub löögi alla kogu asurkonna järelkasv ja taastootmine.

Levinud probleem

Uuritud paisud olid pigem väikesed rajatised, mille sarnaseid leidub Eesti jõgedel sadu. Uuringu esimene autor, Eesti Maaülikooli vesiviljeluse õppetooli teadur Magnus Lauringson rõhutas, et probleemi ulatust ei tohi alahinnata. "Isegi väikesed paisjärved võivad muuta allavoolu jäävad jõelõigud külmalembelistele liikidele ebasobivaks, eriti suve kõige soojemal ja veevaesemal perioodil," rõhutas Lauringson. 

See tähendab, et inimsilmale süütu ja maalilisena tunduv paisjärv võib tegelikkuses toimida bioreaktorina, mis rikub jõe ökoloogilise tasakaalu kilomeetrite ulatuses allavoolu. Kuigi viimastel aastakümnetel on Eestis tehtud suuri pingutusi rändetõkete eemaldamiseks, tuleb töörühma hinnangul seetõttu tähelepanu pöörata ka allesjäävate paisude mõjule.

Pelgalt kalapääsu ehitamisest ei pruugi mõju vähendamiseks piisata, sest vesi on kaladele elamiseks endiselt liiga soe ja haigustekitajatest paks. "Seetõttu on oluline inimese poolt rikutud jõgede taastamisel lisaks paisude eemaldamisele pöörata tähelepanu ka jõgede kaldavarjutusele, et vähendada vee soojenemist," lisas Lauringson. Näiteks saab hoida vett jahedamana ning vähendada seeläbi parasiitide paljunemist kaldale puid ja põõsaid istutades.

Töörühm märkis, et paisude säilitamist põhjendatakse sageli võimalusega, et nende eemaldamisel levivad haigused ja parasiidid jõe ülemjooksule. Uuring pakkus aga hirmule leevendust. Parasiit polnud ülesvoolu levinud isegi aastaid avatud kalapääsudega jõgedes. See viitab, et looduslikult jahedam ja kärestikulisem ülemjooks ei ole haigustekitajale eluks sobiv. Paisude eemaldamisest saadav kasu võiks seega potentsiaalset nakkusriski õigustada.

"Arvestades, et Euroopas on üle miljoni paisu ja voolutõkke, on meie uuringul oluline rahvusvaheline tähtsus jõgede taastamise ja veekogude majandamise otsustes," nentis Anti Vasemägi. Eestis on kokku ligikaudu 1000 paisu, millest suur osa seisab tänapäeval kasutuseta.

Uuring ilmus ajakirjas Communications Biology.