Eesti Maaülikooli ja Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikooli uurijad keskendusid ahvena maksas tsüste moodustavale paelussile Triaenophorus nodulosus. Töörühm näitas esmakordselt peremeesorganismi geenide regulatsiooni analüüsi põhjal, et pealussi sigimisedukuse kindlustab strateegia, mille käigus ootab see peremeesorganismile minimaalselt kahju tehes kannatlikult, kuni röövkala (haug) tema peremehe alla neelab.

Seejärel saabub õnn parasiidi õuele ja haugi soolestikus areneb välja täiskasvanud T. nodulosus. Paeluss hakkab oma soo ja keerulise elutsükli jätkamiseks usinalt munema. Sestap kehtib vähemalt selle parasiidi kohta vanasõna: tark ei torma.

Parasiidi mõju hindamiseks peremeesorganismi talitlusele uurisid teadlased enam kui 15 000 geeni aktiivsust nakatunud ja mittenakatunud ahvenal. Seejuures kasutasid nad selleks uue põlvkonna sekveneerimisel põhinevat tehnoloogiat, mida tuntakse RNA-Seq nime all. Kasutatud tehnoloogia võimaldab hinnata geenide aktiivsust RNA molekulide tasemel.

Oma üllatuseks leidsid uurijad ainult käputäie ahvena geene, mille avaldumist parasiit mõjutas. Eeskätt oli nende geenide aktiivsus põrnas seotud peremeesorganismi immuunsüsteemiga. Maksas avaldunud geenid olid seevastu seotud erinevate ainevahetuslike funktsioonidega.

"Huvitaval kombel on varasemad uuringud näidanud, et mitmed meie leitud geenid mängivad olulist rolli ka teiste maksaparasiitide puhul nii mäletsejatel kui ka hiirtel, mis viitab nende sarnasele funktsioonile," märkis uuringu esimene autor, nooremteadur Konrad Taube Eesti Maaülikoolist.

Varasemate teadustööde autorid on oletanud, et parasiit võib kasu lõigata vaheperemeheks oleva ahvena füsioloogilise seisundi nõrgestamisest. Viimase eesmärk oleks ahvena haugile kergemaks saagiks muutmine, ütles Taube. "Kui aga ahven sureb enne, kui haug ta nahka paneb, ei kujuta see endast T. nodulosuse jaoks soodsat lõpptulemust." Seetõttu on parasiidi huvides ka see, et tema vaheperemees elaks piisavalt kaua, et oma elu haugi lõugade vahel lõpetada.

Parasiidi edukuse pandiks on seega tasakaalu leidmine peremehe ärakasutamise ja välja kurnamise vahel ning paelussil on põhjust soovida oma vaheperemehele pikka iga. "Meie uuringu tulemused illustreerivad ka ilmekalt, et mitte kõik silmale nähtavad parasiidid ei avalda olulist mõju peremeesorganismi seisundile ja geenide regulatsioonile," tõdes Taube.

Uuringut juhtisid professor Anti Vasemägi Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikooli veeressursside osakonnast ja Kristina Noriekiene Eesti Maaülikooli vesiviljeluse õppetoolist. Tulemused on avaldatud ajakirjas International Journal for Parasitology: Parasites and Wildlife.