"Kui enamik meist kuuleb sõna jõgi, mõtleme lihtsalt jõesängile. Ometi on sängi kõrvale ja alla jäävad alad sellega vee, setete, toitainete ja organismide seisukohast sellega väga tugevalt seotud," ütleb Wohl. Piltlikult öeldes ei vaata ta ise kaardil üksnes peenikest sinist joont, vaid ka laiemaid rohelisi jooni sinise kõrval ja mõttelist nähtamatut joont selle all. Sestap eelistab Wohl ise mõistet jõekoridor.

Jõekoridoridest kõneles Wohl ka hiljuti Tartus peetud konverentsiettekandes. Täpsemalt rääkis ta korratutest jõgedest: miks tagab korratus jõele tervise ja kuidas taastada jõgede looduslikku korratust. "Minu arvates on väga oluline mõelda jõest kui ökosüsteemist. See pole lihtsalt kanal, mida mööda vesi allvoolu liigub. Jõekoridoris ei ela üksnes palju organisme, vaid see pakub ka palju ökosüsteemiteenuseid, mida inimesed kasutavad," osutab ta.

Korratuse tuhat nägu

Korratuse (messy) mõiste annab teaduskeeles siinkohal edasi ruumilist mitmekesisust. Kui suure osa ajaloost arenesid jõed omasoodu, loogeldes, hargnedes ja kandes kobraste ehitustöö jälgi, siis eeskätt viimase kahe sajandi jooksul õgvendasid inimesed jõgesid hoogsalt parema laevaliikluse huvides või lootes vältida üleujutusi.

"Need muudeti sirgeteks ja lihtsateks: üsna kanali moodi, kus sügavus on ühtlaselt lauge, pole koprapaise ega üldse midagi huvitavat. Korratus on minu jaoks kõik, mis paneb jõge sellest lihtsusest hälbima," seletab Ellen Wohl.

Korratuseks võib pidada näiteks jõesängi vormi iseärasusi, olgu need kärestikud, tiigid või looked. Säng võib aheneda ja laieneda ning kohati kaheks hargneda. Harujõgi võib aga peajõega taasühineda, moodustades väikese saare. Jõevees võib hulpida puutüvesid ja -oksi ning jõepõhi võib olla kord liivane, teisalt mudane ja savine. 

Õgvendatud jõgi kulgeb seevastu sirge kanalina sageli kivises tehissängis. "Sirged lihtsad süsteemid toimetavad tulvavett väga edukalt allavoolu – selleks neid kujundatigi. Paraku viivad need kaasa ka kõik muu, sh liigse nitraadi, mis on (veeorganismidele) saasteaine," osutab Wohl. 

Ühtlasi viib kiire vooluga sirge jõgi tulvavee ajal endaga kaasa kalad, kes peavad seal paigal püsimiseks kulutama tohutult energiat. "Kui jões on kasvõi väike sopistus, saavad kalad suure vooluvee ajaks sinna peitu minna," kirjeldab professor.  Lihtsate süsteemide kahjuks räägib tema sõnul seegi, et seal pole piisavalt elupaiku. "Mida rohkem on jões korratust, seda enam on seal elurikkust," märgib ta. 

Samuti elavad jõevees erinevad makroselgrootud, sh vastsestaadiumis putukad. Osa neist filtreerivad veest välja peeneid vetikaosakesi, teised koguvad toitu mudast ja savist ning kolmandad näkitsevad põhjakividelt vetikaid. Mida mitmekesisem jõgi, seda rohkem liike leiab toitumisvõimaluse. Vastsed mõjutavad omakorda kalade liigirikkust, sest erinevad kalad eelistavad süüa eri putukaid. "Kui jõel on taasühinev harujõgi, on seal tavaliselt madalam, aeglasem ja soojem vesi. See on oluline elupaik väikestele kaladele, kus suured kalad ei pääse neid ära sööma," lisab Wohl.

Korratum jõgi on professori sõnul ka säilenõtkem. Valingvihma või lume sulamise ajal liigub suur veehulk looklevas ja harunevas jões eri kiirustel. Piltlikult öeldes pargib see end ajutiselt lammil. "Voolupiik hajutatakse laiali. See küll kestab kauem, aga pole nii kõrge ega purustav ehk üleujutusi on vähem," märgib Wohl. Ehkki korratu jõe lähistel on maastikupõlenguoht oht väike, toimib korratum jõgi professori sõnul ka hea tuletõkkena.

Eesti on tubli keskmik

Kes plaanib jõge taastama hakata, püüdleb piltlikult öeldes suurema korratuse poole. Ellen Wohli sõnul võib küll ette kujutada, milline oli iga jõe lähteseisund enne igasugust inimmõju, kuid praktikas jääb selle saavutamine kättesaamatuks unistuseks. "Näiteks Tartus poleks selle saavutamine Emajões võimalik," nendib ta.

Sestap ei saa kunagi otseselt ette öelda, kui korratuks peaks jõe taastama. Pigem võiks Wohli sõnul mõelda, et iga väike ennistamine on abiks. "Tee, mida oma kohalike piirangute juures suudad. Raske on ette kujutada olukorda, kus korratust saab liiga palju, sest inimeste taluvusel on piirid," sõnab ta.

Korratuse poole püüeldes tasub suurendada vees hulpivate puutüvede ja okste hulka. Puit on sõnul oluline mitmel bioloogilisel põhjusel. Näiteks pakub see kiirema voolu ajal makroselgrootutele kohta, kust kinni hoida. Puidu sees leiavad aga elupaiga mikroobid, kellest omakorda toituvad putukavastsed. Madalas veekogus lisab puit kaladele meelepärast sügavust. "Kui kurg tuleb, saavad kalad palgi alla peitu minna," näitlikustab Wohl. Füüsilise hüvena kraabivad puud jõepõhja ja tekitavad oma kohaloluga takistusi, millest vesi peab erineval kiirusel mööda voolama.

Samuti tasub jõgesid taastades soodustada kobraste kui suurte korratusemeistrite elutegevust. "Kopraid hüütakse ökosüsteemi-insenerideks. Muutes keskkonda enda tarbeks, teevad nad selle sobivaks ka paljudele teistele organismidele," kirjeldab Wohl. Kobraste toimetamise tulemusel tekkinud kanalid ja lombid pakuvad taaskord suurt valikut elupaiku, mis omakorda tähendab rohkem liike. "Kasu saavad isegi esmapilgul ootamatud liigid, näiteks põdrad. Neile meeldib süüa taimkatet, mis kasvab tänu kobraste tehtud muudatustele," toob professor välja.

Häid näiteid korratumaks taastatud jõgedest leiab tema sõnul nii USA-st kui ka Euroopast. Näiteks kogunes Pennsylvanias asuvasse Big Spring Runi jõkke 19. ja 20. sajandil veskipaisude tõttu ligi kahe meetri paksune settekiht. Taastamistööde käigus see eemaldati, jõekanalisse tehti harujõgede loomiseks sisselõikeid ja lammil taastati soo. "Seda tehti umbes 15 aasta eest ja praegu käib jõe käsi väga hästi," osutab Wohl.

Teine USA näide pärineb Oregoni osariigist, kus Deer Creeki jõkke lisati ohtralt puutüvesid. Jõgi kohanes suure puidu kuhjumisega ja nüüdseks on seal Wohli sõnul täheldatud varasemast rohkem lõhede kudemist. "Veel üks näide on Mareiti jõgi Itaalia dolomiitides. Aastatel 2005–2010 eemaldati sellelt väikesed paisud ja tehiskaldad," jätkab ta. Ajalooliselt oli Mareiti lamm 100 meetri laiune. Peale taastamist laienes jõesäng vahepealselt kümnelt meetrilt praeguse 30 meetrini. "Jõgi ei täitnud uuesti ära kogu lammi, aga sellel lubati kujuneda looklevamaks. Projekt oli väga edukas," märgib professor.

Eesti jõgedest on Wohl oma silmaga näinud vaid Emajõge ja mõningaid maapiirkondi. "Eesti olud pole kaugeltki nii halvad kui mõnel pool mujal maailmas," hindab ta nähtu põhjal. Esiteks on Eestis metsade ja niitude näol alles suhteliselt palju looduslikku maakatet, teiseks on siinne vesi parema kvaliteediga kui paljudes maailmanurkades. 

"Maal nägin, et teil on pikk traditsioon kuivenduskraave kaevata ja väikesi ojasid ära kanaldada. Kui edaspidi nende tehnikate kasutamist piirata, oleks see juba väga kasulik," osutab professor.

Linnajõe kohta on ka Emajõgi tema hinnangul keskmises või pigem heas seisus. Erinevalt mõnest linnajõest pole Emajõe kaldad täielikult betoneeritud ning seal kasvab veel hundinuie ja muid kaldataimi. "Olen näinud mõnesid suuremaid jõgesid Rootsis, mis on altpoolt paise kuivad. Alati saab paremini, aga sellega võrreldes läheb teil hästi," ütleb professor.

Ellen Wohl esines ettakandega "Messy Rivers are Healthy Rivers: The Role of Spatial Heterogeneity in Sustaining River Ecosystems" 12. juunil Tartus seminaril "Vee ristteed looduses".