Jaapani teadlased püüdsid filmilindile, kuidas paaritumisejärgses õnneseisundis prussakad (Salganea taiwanensis) järavad päevade kaupa teineteise tiibu. Sealjuures haukavad nad teineteist pidevalt kordamööda. Vaadeldes vabas looduses toimetavaid prussakaid, märkasid uurijad, et 99 protsendil neist on tiibadel närimisjäljed. Järelikult on paaritumisjärgne tiivanosimine prussakate jaoks tavaline nähtus, vahendab ScienceAlert.

"Varjatud kaamera"

Kyushu Ülikooli bioloogid kogusid oma uuringus Jaapani metsadest prussakaid ja filmisid neid laboris. Ühtekokku õnnestus neil jäädvustada 24 prussakapaari kolme järjestikkuse päeva jooksul.

Kui prussakapaar paaritus, järgnes sellele pikk tiivasöömine. Videolt oli näha, et prussakas, kelle tiibu parajasti järati, püsis terve aja täiesti liikumatuna. Kolmandikul juhtudest hakkas hammustatav raevukalt oma kerega paremale ja vasakule õõtsutama, mispeale kaaslane tema hammustamise mõnikord lõpetas. Pooltel prussakapaaridel jätkus nosimine aga seni, kui mõlema tiivad olid täiesti ära söödud.

Iseenesest pole paaritumiskannibalism putukate seas kuigi harukordne. Enamasti tähendab see, et emane sööb isase pärast paaritumist ära. Vastupidist ärasöömist esineb harva ja vastastikune ampsamine on midagi täiesti ainukordset.

Looduse esimesed armastajad?

Kui prussakad ka looduslikes tingimustes teineteist niimoodi kohtlevad, on teadlased avastanud tõelise loodusliku monogaamia. See tähendab, et ühe partneri seksuaalkäitumine on teisele kasulik ja vastupidi võimalikult võrdsel moel. Säärane käitumine on võimalik, kuid äärmiselt haruldane. Looduses pole sellist võrdsust varem täheldatud.

Kõnealuse uuringu tulemused saadi aga ainult laboris, mitte vabas looduses. Sellegipoolest märgivad autorid, et kui hammustamisest poleks kasu mõlemale prussakale, avaldaks hammustatav ilmselt rohkem vastupanu.

Üleüldse võib tiivanosimine olla pigem partneri kasimise kui nälja kustutamisega seotud tegevus. Kuna prussakate tiivad ei koosne samast ainest, mis kere, pole neil kaaslase jaoks ilmselt mingit toiteväärtust. Ennemini oletavad autorid, et uuritud prussakaliik läheb oma partneri kallale, et aidata tal paremini ellu jääda. Kui partneri ellujäämine on kindlustatud, saavad mõlemad koos aastaid järglasi kasvatada ega pea kartma, et kaaslane nad hülgaks.

Kui puidutoidulised prussakad suguküpseks saavad, sünnikohast lahkuvad ja kaaslase leiavad, toidavad ja kaitsevad nad omaenda järglasi mõne õdusa mädanenud palgi pragudes. Võsukesi kasvatavad seejuures mõlemad partnerid võrdselt.

Sedavõrd kitsas kodus nagu palgipragu pole prussakatel ilmselt tiibadest suurt kasu. Pealekauba võivad seljas tolknevad tiivad muuta prussaka lestadele haavatavaks, korjata üles nakkusi ja ahvatleda teisi prussakaid.

Täiskasvanud ja lennuvõimetu prussakapaar ei tüki pea kunagi teise paari puupalki. Oma kodupalgist lahkudes jääb täiskasvanud prussakas toidust ilma ning ilma pikkade tiibadeta langeb ta kodust lahkudes kergemini kiskjate ohvriks.

Teisisõnu võib kaaslase tiibade ärasöömine olla kõige suurem armastusavaldus, mida seda liiki prussakas oma kaaslasele teha saab. Tiibu eemaldades kindlustatakse partnerile ellujäämine ja truudus ning pannakse alus ühisele perele terveks eluks.

Teisedki putukad kaotavad täiskasvanuks saades oma tiivad, kuid enamasti ei aita nende pühendunud kaaslane neid sealjuures kuidagi. Puiduprussakad harrastavad kannibalismi aga nähtavasti konfliktivabalt.

Uurimust tutvustatakse ajakirjas Ethology.