"Iga lapski teab, et kui kevadel esimesena nähtud liblikas on kollane lapsuliblikas, siis tuleb soe ja päikseline suvi," ütleb Tartu Ülikooli entomoloog Juhan Javoiš. Vanarahvas ei piirdunud ilmaennustustel ainult liblikatega: pärimuses võib ilmapoiss või -tüdruk olla nii loom, lind kui ka putukas.

Mida teab putukas ilmast?

"Kui kihulased-parmud eriti tigedalt hammustavad, tuleb vihma. Kui mesilased õhtul varakult korje lõpetavad, on järgmine päev ilus. Kui nad jäävad hilja peale, siis vihmane, aga kui raju tulekul, siis nad tarust nina välja ei pistagi vaid sumisevad sees," loetleb Juhan Javoiš rahvalikke tähelepanekuid. Samuti kuulutasid uurija sõnul vanarahvale vihma suurte hulkadena tarru lendavad mesilased ja pessa peitu pugevad sipelgad. Kui sipelgad ei lasknud end vihmast häirida, tõotas ilm hoopis paraneda.

"Võiks arvata, et mida teab putukas ilmast. Tegelikult on evolutsiooniteooria põhjal igati loogiline arvata, et putukad on kohastunud ilmamuutusi ette tajuma ning vanarahvas oli kohastunud selle põhjal vettpidavaid ennustusi tegema," seletab Javoiš.

Nii putukate kui ka omaaegse talurahva saatus sõltus uurija sõnul ilmaennustustest palju otsesemalt, kui tänapäeval telerist ilmateadet vaataval inimesel. Võrreldes inimesega on putuka elu aga palju lühem ja enamasti suuremas ohus. "Seetõttu võib putuka jaoks mõnikord täiesti mõistlik otsus olla üritada enne vihma oma elu ära elada, selle asemel, et panna kõik kaardid redutamisele ja ellujäämisele," märgib ta.

Javoiš toob näite uuringust, kus vaadeldi kiletiivaliste liigi Leptopilina heterotoma esindajate munemisvalikuid erinevatel tingimustel. Kiirelt langeva õhurõhu korral muutusid kiletiivalised oma munemiskoha osas järsku palju vähem valivaks: häda korral sobis nüüd muneda ka nendesse peremeesputukatesse, kuhu liigikaaslased olid juba munenud. "Seda võiks võrrelda inimestega uppuval laeval, kes püüavad oma lapsed päästepaatidesse sokutada, olgugi need on ülekoormatud," võrdleb putukauurija.

Kuuejalgsed ei vaata aga ainult vihma tulekut või minekut: neile on eluliselt tähtis tajuda aastaaegu laiemalt ja sättida viimaste järgi oma arengujärke. Javoiši sõnul lähtuvad putukad siin fotoperioodist ehk ööpäevase valge aja pikkusest. "Näiteks otsustavad paljud putukaliigid fotoperioodi järgi, kunas siirduda talvituvasse järku või vastupidi, kevadel taas aktiivseks muutuda, näiteks nukust valmikuks kooruda," kirjeldab ta.

Putukas valib aktiivsusperioodi selle järgi, millal on looduses kõige rohkem toitu, kõige vähem vaenlasi ja kõige soodsam ilmastik. Viimase all peab Javoiš silmas putukate kõigusoojastust: mida jahedam on ilm, seda aeglasemad on putukad.

"Tänapäeval, kliima muutudes, kui aastaajad ja fenoloogia (aastaaegu uuriv teadusharu – toim.) enam vanamoodi ei klapi, veab fotoperioodile "lootmine" putukaid muidugi üha rohkem alt," tõdeb entomoloog. "Nüüd oleneb iga putukaliigi geneetilisest varieeruvusest, kas looduslik valik suudab tema eluviise piisava kiirusega ajakohastada või sureb ta välja."

Loomad, linnud ja vanainimesed tunnetavad rõhumuutusi paremini

Loomade käitumise põhjal ilmaennustamist loodusteadus Tartu Ülikooli loomaökoloogi Raivo Männi sõnul enam ei uuri, sest moodne meteoroloogia ennustab ilma kordades täpsemalt. "Küll võin aga kinnitada, et paljudel loomadel on võime teatud lühiajalisi ilmamuutusi inimestest varem tajuda ja vastavalt käituda täitsa olemas," ütleb ta.

Nagu putukadki, pole ka soojaverelised loomad väliskeskkonna eest samavõrd kaitstud, kui tehiskeskkonnas elavad inimesed. Kuna nemadki peavad ellujäämise nimel suutma ennustada saabuvat vihma või tormi, on nende meeled tundlikud. Ühtlasti võib olla neil meeli, mis inimesel hoopis puuduvad. Loomaökoloogi sõnul on näiteks tõestatud, et paljud loomad tunnetavad inimesest paremini õhurõhu langust ja oskavad seetõttu rõhulangusele läheneva vihma eest pakku minna.

"Mainiksin siia juurde tuntud tõsiasja, et ka põdurad vanainimesed, kellele rõhu kõikumised võivad olla koguni eluohtlikud, tajuvad ilmamuutust palju rohkem kui noored terved inimesed," ütleb Mänd.

Vahel sõltub loomade käitumine õhurõhust aga hoopis vähem intuitiivsel tasandil. Halvale ilmale eelnevad õhurõhu langus ja kõrgemais kihtides tõusev tuul sunnivad linde ja neist mõnede toiduks olevaid putukaid madalamalt lendama.

"Sellel, et pääsukesed enne vihma või ka vihma ajal madalalt lendavad, on loomulikult tõetera sees," kinnitab ka Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi. "Nende õhus lendav saak laskub vihma lähenedes madalamale ja otsib kohta, kuhu peitu minna."

Luiged läinud, lumi taga?

Lisaks heale rõhutunnetusele kuulevad paljud loomad Raivo Männi sõnul erinevalt inimestest madala sagedusega niinimetatud infraheli. Viimane käib kaasas läheneva tormi ja rajuga, mistõttu teavad loomad varakult varjuda. "Eriti kasulik on see oskus näiteks kõrgel lendavate rändlinnuparvede jaoks," märgib loomaökoloog.

Rändlindude kohta ütleb rahvasuu näiteks: Kured läinud – kurjad ilmad, haned läinud – hallad maas, luiged läinud – lumi taga. Marko Mägi sõnul ei ole pärimuses öeldu otseselt vale. "Linnud tavaliselt reageerivad küll ilmale, aga kas nad suudavad ette aimata täpselt, et milline ilm tuleb, on natukene kaheldav," ütleb ta.

Samuti pole linnuökoloogi sõnul teaduslikult tõestatud, et sulelised suudaks ilma kuidagi ette ennustada. "Pigem on selliste väidete puhul ikkagi tegu tagantjärele tarkusega," märgib Mägi. "Linnud vaatavad, et ahah, nüüd ilm muutus, nüüd on vaja liikuma hakata."

Lindude ränne sõltub linnuökoloogi sõnul eeskätt ööpäeva pikkusest, mis jääb läbi aastate samaks. "Viimane täpne ajastus, millal liikuma hakata, käib aga tõenäoliselt küll ilma järgi, ütleb ta. Linnud asutavad end lahkuma, kui ilm jaheneb, ja valivad liikuma hakkamiseks soodsa tuule.

"Tõesti luikede puhul öeldakse, et kui lähevad, siis lumi taga. Nad lähevadki, kui lumi tuleb maha ja viimased veekogud ranniku ääres kinni külmuvad," avab Mägi ütluste tausta.

Raivo Männi sõnul annavad lõunasse rändavad luigeparved või pihlapuudel siristavad siidisabad märku, et põhja pool on ilm läinud krõbekülmaks ja mõne päeva pärast jõuab talv ka siiamaile. Ehk kui vihma eest pagevaid loomi-linde vaadates saab inimene aimu lähitundide ilmast, siis rändlinde vaadates saab ennustuse venitada mitme päeva või isegi nädala peale.

Samas pole teadlastel Männi sõnul veelgi pikemate perioodide ilmatingimuste, näiteks talve karmuse ennustamiseks loomade järgi ühtki usutavat mehhanismi välja pakkuda. Samuti pole sellised ennustused tema sõnul teaduslikule kontrollile vastu pidanud. "Seepärast on mõistlikum "seapõrnameeste" ja teiste selliste ennustustesse suhtuda pigem ettevaatlikult," ütleb ta.